Õigluse nimel

Õigluse nimel peab ütlema, et finantsteoreetikud ei aktsepteerinud efektiivse turu hüpoteesi mitte ainult sellepärast, et see oli elegantne, mugav ja tulus. Nad tõid esile ka suurel hulgal statistilist tõendusmaterjali, mis esialgu paistis teooriat tugevasti toetavat. Kuid see tõendusmaterjal oli veidralt ühekülgne. Harva esitasid finantsökonomistid pealtnäha enesestmõistetava (ehkki mitte nii lihtsasti vastatava) küsimuse, kas varade hinnad on mõistlikud ka arvestades reaalelu põhinäitajatega, nagu näiteks töötasu. Selle asemel küsisid nad ainult, kas varade hinnad on mõistlikud arvestades teiste varade hindadega. Larry Summers, praeguse Obama valitsuse peamine majandusnõunik, pilkas kord rahandusprofessoreid mõistujutuga “ketšupiökonomistidest”, kes “on tõestanud, et kahekvardiseid ketšupipudeleid müüakse eranditult alati kaks korda kallima hinnaga kui ühekvardiseid ketšupipudeleid”, ning järeldavad sellest, et ketšupiturg toimib igati tõhusalt.

Kuid ei see pila ega ka viisakam kriitika säärastelt majandusteadlastelt nagu Robert Shiller Yale’i ülikoolist andnud erilisi tulemusi. Finantsteoreetikud uskusid ikka, et põhijoontes on nende mudelid õiged, ja sama arvasid ka paljud inimesed, kes langetasid otsuseid reaalses maailmas. Mitte just tähtsusetuim neist ei olnud Alan Greenspan, toonane Föderaalreservi juhataja ning rahanduse dereguleerimise pikaajaline toetaja, kes keeldus kuulda võtmast üleskutseid rämpslaenude piiramiseks või tegelemast üha paisuva kinnisvaramulliga, ning seda suuresti usu toel, et moodne finantsökonoomika hoiab kõik enda kontrolli all. Kõnekas hetk tuli ette konverentsil, mis 2005. aastal korraldati Greenspani auks tema Föderaalreservi esimehe ametiaja lõpu puhul. Üks vapper sõnavõtja Raghuram Rajan (üllataval kombel Chicago ülikoolist) hoiatas oma ettekandes, et rahandussüsteem on hakanud riskima määral, mis võib osutuda juba ohtlikuks. Ta sai pilgata peaaegu kõigilt osalistelt – kaasa arvatud, olgu muuseas öeldud, Larry Summers, kes lükkas ta hoiatused tagasi kui “ekslikud”.
Läinud aasta oktoobris aga möönis Greenspan, et on “šokeeritud ja ei usu oma silmi”, sest “kogu intellektuaalne ehitis” on “kokku varisenud”. Et see intellektuaalse ehitise varing tähendas ka reaalmaailma turgude kokkuvarisemist, oli tagajärjeks tõsine majanduslangus – paljude näitajate järgi otsustades kõige tõsisem pärast Suurt surutist.
http://www.esten.ee/

Majandusteadlane Keynes

1930. aastatel ei olnud finantsturud arusaadavail põhjustel just suure au sees. Majandusteadlane Keynes võrdles neid “ajalehekonkurssidega, kus võistlejad peavad saja foto seast välja valima kuus kõige ilusamat nägu, kusjuures auhinna saab see võistleja, kes tabab kõige täpsemalt ära kõigi võistlejate keskmise valiku; nii et võistlejal ei tule valida mitte neid nägusid, mida ta ise kõige ilusamaks peab, vaid neid, mis tema arvates võiksid kõige suurema tõenäosusega püüda teiste võistlejate pilku”.

Ja Keynesi meelest oli väga halb mõte lubada säärastel turgudel, kus spekulandid sisustavad oma aega üksteise hinnapakkumiste pealepassimisega, dikteerida olulisi äriotsuseid: “Kui mingi riigi kapitaliarendus muutub kasiinotegevuse kõrvalsaaduseks, siis on tõenäoline, et see töö saab halvasti tehtud.”

1970. aastate paiku või nii paistis aga, nagu oleks finantsturgude uurimise üle võtnud Voltaire’i doktor Pangloss, kes kinnitas, et me elame parimas kõigist võimalikest maailmadest. Arutlused investorite irratsionaalsuse, mullide, destruktiivse spekuleerimise teemadel olid akadeemilisest diskursusest sama hästi kui kadunud. Rahanduse alal domineeris “efektiivse turu hüpotees”, millega oli lagedale tulnud Eugene Fama Chicago ülikoolist ja mis väidab, et finantsturud määravad varade hinna täpselt nende tõelisele väärtusele vastavalt, arvestades kogu kättesaadava informatsiooniga. (Näiteks mingi firma aktsia hind peegeldab alati täpselt vastava firma väärtust, arvestades kättesaadava informatsiooniga selle firma kasumist, ärilistest väljavaadetest jne.) Ja 1980. aastatel väitsid finantsökonomistid eesotsas Michael Jenseniga Harvard Business Schoolist juba, et kuivõrd finantsturud hinnad alati õigesti paika panevad, on oma aktsiahindade maksimeerimine parim, mida korporatsioonide juhid teha võivad – ja seda mitte ainult iseenda, vaid kogu majanduse hüvanguks. Teisisõnu: finantsökonomistid uskusid, et riigi kapitaliarendus tulekski anda “kasiino” hoolde, nagu Keynes seda oli nimetanud.

Raske oleks väita, et see muutus rahandusteaduses oli tingitud sündmustest enestest. Tõsi, mälestus 1929. aastast jäi ajapikku tagaplaanile, kuid endiselt tuli turul ette tõusule spekuleerivaid perioode ühes laialt levivate lugudega spekuleerimisliialdustest ning seejärel langusele spekuleerimise perioode. Aastail 1973–1974 langes aktsiate väärtus näiteks 48 protsendi võrra. Ja 1987. aasta börsikrahh, mille käigus Dow indeks kukkus üheainsa päevaga ilma mingi selge põhjuseta 23 protsendi võrra, oleks pidanud tekitama vähemalt mõningaid kahtlusi turu ratsionaalsuses.

Kummatigi ei suutnud need sündmused, milles Keynes oleks näinud tõendit turgude ebausaldusväärsusest, kuigivõrd pidurdada ilusa idee hoogu. Teoreetiline mudel, mille finantsökonomistid välja töötasid eelduse pinnalt, et iga investor vaeb ratsionaalselt riski ja tulu – niinimetatud finantsvarade hindamise mudel ehk CAPM [Capital Asset Pricing Model] – on imeliselt elegantne. Ja kui selle lähte-eeldused omaks võtta, siis ka äärmiselt kasulik. CAPM mitte üksnes ei õpeta, kuidas oma aktsiaportfelli valida, vaid – mis finantsmajanduse seisukohalt veelgi olulisem – see ütleb ka, kuidas hinnata finantsderivatiive, nõudeid nõuetele. Uue teooria elegants ja näiv kasulikkus tõi selle loojatele rea Nobeli auhindu; ja paljudele teooria vilunud käsitsejatele langes osaks ka maisemaid tasusid: relvastatud oma uute mudelite ja hirmuäratavalt hea matemaatikaoskusega – CAPM-i keerukamad rakendused nõuavad füüsiku tasemel arvutusi –, võisid leebete maneeridega ärikooliõppejõud saada ja saidki Wall Streeti ajuhiiglasteks, kes teenisid välja ka Wall Streeti palganumbreid.

http://www.esten.ee/

“kõikehõlmavast majandusteooriast”

Palju raskem on öelda, kuhu majandusteadus siit edasi läheb. Mis aga peaaegu kindel, on see, et majandusteadlased peavad õppima harjuma teatava segadusega. See tähendab, et neil tuleb möönda irratsionaalse ja sageli ettearvamatu käitumise tähtsust, julgelt näkku vaadata turgude tihti idiosünkraatilisele ebatäiuslikkusele ning tunnistada, et elegantsest “kõikehõlmavast majandusteooriast” ollakse veel väga kaugel. Praktilises plaanis tähendab see ettevaatlikumaid majanduspoliitilisi nõuandeid – ja vähem varmast valmisolekut lammutada maha majanduslikke turvameetmeid usus, et turud lahendavad ise kõik probleemid.
Majandusteaduse kui distsipliini loomise au omistatakse tavaliselt Adam Smithile, kes avaldas 1776. aastal “Uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”. Järgnenud 160 aasta jooksul töötati välja ulatuslik majandusteooria korpus, mille keskne sõnum kõlas: usalda turgu. Jah, majandusteadlased möönsid, et teatud juhtudel võivad turud alt vedada, kusjuures olulisim neist juhtudest seostus niinimetatud välismõjudega – kulutustega, mida inimesed teistele peale sunnivad, ilma ise neid kinni maksmata, näiteks liikluse ülekoormus või keskkonna saastamine. Kuid “neoklassikalise” majandusteaduse (mis sai nime 19. sajandi lõpu teoreetikute järgi, kes viimistlesid oma “klassikaliste” eelkäijate käsitlust) põhiliseks eelduseks oli, et turusüsteemi tuleb uskuda.
Selle usu hävitas Suur surutis. Tegelikult kinnitasid mõningad majandusteadlased isegi täieliku kollapsiga silmitsi seistes veel, et ükskõik mis ka turumajanduses juhtuks, see peab õige olema: “Surutised ei ole lihtsalt kurjast,” kuulutas Joseph Schumpeter aastal 1934 – 1934! Nad annavad, lisas ta, “vormi sellele, mis peab tehtud saama”. Kuid suur osa – ja lõpuks enamik – majandusteadlasi pöördus John Maynard Keynesi tähelepanekute poole, et leida ühtaegu nii seletust toimunule kui ka lahendust tulevaste surutiste puhuks.

Hoolimata kõigest, mida te vahest kuulnud olete, ei tahtnud Keynes, et majandust juhiks valitsus. Oma 1936. aastal ilmunud meistriteoses “The General Theory of Employment, Interest and Money” (Tööhõive, intressi ja raha üldteooria) nimetas ta oma analüüsi “järelduste poolest mõõdukalt konservatiivseks”. Ta tahtis kapitalismi parandada, mitte millegi muu vastu välja vahetada. Ent ta heitis tõepoolest väljakutse kujutelmale, nagu võiks vabaturumajandus funktsioneerida ilma järelevalveta, ning väljendas erilist põlgust finantsturgude vastu, kus tema meelest valitses lühiajalistele arvestustele rajatud spekuleerimine ega pööratud kuigivõrd tähelepanu majanduse põhinäitajatele. Ja ta kutsus valitsust aktiivselt sekkuma – raha juurde trükkima ning vajaduse korral ohtralt ühiskondlikele töödele kulutama – et majanduslanguste ajal võidelda tööpuudusega.

Oluline on aru saada, et Keynes tegi märksa enamat mõne julge väite väljahõikamisest. “Üldteooria” on teos täis tihedat süvaanalüüsi – analüüsi, mis veenis oma aja parimaid noori majandusteadlasi. Ometi on majandusteaduse ajalugu viimase poolsajandi vältel suuresti kujutanud endast keinsiaanlusest taganemise ja neoklassitsismi juurde tagasipöördumise lugu. Alguses juhtis neoklassitsistliku teooria taassündi Milton Friedman Chicago ülikoolist, kes juba 1953. aastal kuulutas, et majanduse tegeliku toimimise kirjeldamisel töötab neoklassitsistlik majandusteadus piisavalt hästi, et olla “niihästi äärmiselt viljakas kui ka väga usaldusväärne”. Aga kuidas jääb surutistega?

Friedmani vasturünnak Keynesile algas monetarismi nime all tuntud doktriiniga. Monetaristid põhimõtteliselt ei vaidlustanud seisukohta, et turumajandus vajab teadlikku stabiliseerimist. “Tänapäeval oleme me kõik keinsiaanid,” ütles Friedman kord, väites küll hiljem, et teda olevat tsiteeritud väljaspool konteksti. Kummatigi väitsid monetaristid, et surutiste vältimiseks piisab valitsuse sekkumisest väga piiratud ja kammitsetud vormis – nimelt keskpankade juhendamisest, et need hoiaksid riigi rahavarud, ringluses oleva sularahahulga ja pangahoiused ühtlaselt kasvamas. Kuulus on Friedmani ja tema kaastöölise Anna Schwartzi väide, et oleks Föderaalreserv oma tööd korralikult teinud, siis poleks Suurt surutist toimunud. Hiljem väitles Friedman veenvalt selle vastu, et valitsus teeks mis tahes tahtlikke pingutusi tööpuuduse vähendamiseks allapoole selle “loomulikku” taset (milleks praegu peetakse Ühendriikides umbes 4,8 protsenti): ülemäärane stimuleerimispoliitika, ennustas ta, kutsub esile inflatsiooni ühes kõrge tööpuudusega – ennustus, mida kinnitas 1970. aastate stagflatsioon, suurendades nõnda tugevasti Keynesi-vastase liikumise usaldusväärsust.

Viimaks aga läks Keynesi-vastane kontrrevolutsioon tublisti kaugemale Friedmanigi seisukohtadest, mis tema järelkäijate väidete kõrval hakkasid paistma suhteliselt mõõdukaina. Finantsökonomistide seas asendas Keynesi põlglikku käsitust finantsturgudest kui “kasiinost” “efektiivse turu” teooria, mis kinnitas, et kättesaadava informatsiooni põhjal määravad finantsturud varade hinna alati õigesti. Samal ajal heitsid paljud makroökonomistid Keynesi majanduslanguste käsitamise raamistiku hoopis kõrvale. Mõned naasid Schumpeteri ja teiste Suure surutise apologeetide juurde, vaadeldes surutisi healoomulise nähtusena, osana majanduse kohandumisest muutustega. Ja isegi need, kes päris nii kaugele minna ei tahtnud, väitsid, et igasugune katse majanduslangusega võidelda teeks rohkem halba kui head.

Mitte kõik makromajandusteadlased ei soovinud seda teed minna: paljudest said uuskeinsiaanid, nagu nad end nimetasid, kes uskusid endiselt valitsuse aktiivsesse rolli. Ometi jagasid nemadki enamasti kujutelma, et investorid ja tarbijad on ratsionaalsed ning et üldiselt paneb turg asjad õigesti paika.

Muidugi oli neist suundumustest ka erandeid: üksikud majandusteadlased vaidlustasid ratsionaalse käitumise eelduse, seadsid küsimärgi alla usu, nagu võiks finantsturge usaldada, ja osutasid laastavate majanduslike tagajärgedega finantskriiside pikale ajaloole. Kuid nemad ujusid vastuvoolu, suutmata saavutada erilist edu võitluses kõikeläbiva ja – tagantjärele tarkuses – rumala rahuloluga.

Makro seisund

Alles hiljuti,oma 2008. aasta artiklis “The State of Macro” (“Makro seisund” - mõeldes “makro” all makroökonoomikat, majanduse üldnähtuste, k.a majanduslanguste uurimist), kuulutas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Olivier Blanchard, kes praegu on Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist, et “makro seisund on hea”.
Ja reaalseski maailmas uskusid majandus teadlased ohje kindlalt peos hoidvat: “surutiste ennetamise keskne probleem on lahendatud,” kuulutas Robert Lucas Chicago ülikoolist oma 2003. aasta presidendikõnes Ameerika Majandusteadlaste Assotsiatsioonis. 2004. aastal ülistas endine Princetoni ülikooli professor Ben Bernanke, kes praegu töötab Föderaalreservi juhatuse esimehena, eelnenud kahe aastakümne majandustegevuse Suurt Mõõdukust, mille ta osaliselt kirjutas paranenud majanduspoliitika arvele.
Läinud aastal varises see kõik kokku.
Andres Arrak üleeilses Postimehes tunnistas,et põhjuseks asjaolu, et vaatamata lugematutele kaitstud doktoritöödele ja paljudele omistatud Nobeli majanduspreemiatele on makroökonoomika endiselt suuresti tagantjärele teadus. Ja majandus teadlased tagantjärele targad. Aegread on pikad ja esimese rahvusliku statistikaameti kodumaal USAs mõõdetakse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) dünaamikat üsna täpselt juba alates 19. sajandi lõpust. Siiski ei oska majandus teadlased siiani ennustada ei majanduslanguste algust ega lõppu, samuti languse kestust.


Vähe oli neid majandus teadlasi, kes oleksid meie praegust kriisi ette näinud, kuid ennustus võimetus oli veel kõige väiksem selle valdkonna hädadest. Olulisem oli kogu professiooni pimedus katastroofiliste kokkuvarisemiste võimalikkusegi suhtes turumajanduses. Kuldsetel aastatel olid finantsökonomistid hakanud uskuma, et turud on loomult stabiilsed – et aktsiaid ja muid varasid tõepoolest hinnataksegi alati täpselt õigesti. Miski valitsevates mudelites ei lubanud oletada säärase kokkuvarisemise võimalikkust, mis eelmisel aastal toimus. Makromajandusteadlaste seas leidus küll erinevaid vaateid. Kuid peamine erimeelsus lahutas neid, kes veendunult väitsid, et vabaturumajandus ei saa iialgi eksi minna, ja neid, kes uskusid, et aeg-ajalt võib majandus õigelt teelt hälbida, kuid kõikvõimas Föderaalreserv suudab ja oskab alati korrigeerida kõiki suuremaid kõrvalekaldumisi jõukuse teelt. Kumbki leer ei olnud valmis toime tulema majandusega, mis isegi hoolimata Föderaalreservi suurimatest pingutustest rööbastelt välja jookseb.

Ja kriisi kannul lõhestavad majandus teadust suuremad praod kui kunagi varem. Lucas Chicago ülikoolist väidab, et Obama valitsuse majanduse elavdamise kavad on “petu-ökonoomika”, ja tema Chicago kolleegi John Cochrane’i sõnul põhinevad need end diskrediteerinud “muinasjuttudel”. Vastuseks kirjutab Brad DeLong Berkeley ülikoolist Chicago koolkonna “intellektuaalsest kollapsist”, ja mina ise olen kirjutanud, et Chicago majandus teadlaste kommentaarid on makroökonoomika pimeda keskaja saadus, mille vältel on vaevaga kättevõidetud teadmised ära unustatud.
Mis on majandus teadusega juhtunud? Ja mis temast edasi saab?

Arvatavasti läksid majandus teadlased omadega nii rappa sellepärast, et nagu üks mees pidasid nad muljetavaldavasse matemaatikasse rüütatud Ilu eksikombel Tõeks.
Kuni 1930. aastate Suure surutiseni klammerdus enamik majandus teadlasi nägemuse külge kapitalismist kui täiuslikust või peaaegu täiuslikust süsteemist. Massilise tööpuuduse valgel ei olnud seda nägemust enam võimalik elus hoida, aga sedamööda, kuidas mälestus Suurest surutisest kahvatus, armusid majandus teadlased uuesti oma vanasse, idealiseeritud nägemusse majandusest, milles ratsionaalsed indiviidid ajavad omavahel asju täiuslikel turgudel – ainult et seekord oli see nägemus peenikeste võrranditega üles vurhvitud. Osalt kahtlemata johtus see uuesti hõõgvele puhkenud armastus idealiseeritud turu vastu muutunud poliitilistest tuultest, osalt aga rahalistest ergutusvahenditest. Kuid ehkki loomepuhkused Hooveri instituudis ja tööpakkumised Wall Streetil ei ole asjad, mida kergel käel ära põlata, oli majandusteaduse kui professiooni läbikukkumise peapõhjuseks iha kõikehõlmava, intellektuaalselt elegantse käsitusviisi järele, mis üksiti annaks majandus teadlastele ka võimaluse edvistada oma matemaatilise võimekusega.

Õnnetuseks hakkas enamik majandusteadlasi selle romantiseeritud ja saneeritud majandusnägemuse ajel eirama kõiki neid asjaolusid, mis viltu võivad minna. Nad muutusid pimedaks inimliku ratsionaalsuse piiratuse suhtes, mis tihti mullide ja krahhideni viib; probleemide suhtes, mis tekivad omapead amokki jooksvate institutsioonidega; turgude – eriti finantsturgude – ebatäiuslikkuse suhtes, mis võib majanduse toime mehhanismis esile kutsuda äkilisi, ennustamatuid krahhe; ja ohtude suhtes, mis kerkivad esile siis, kui järelevalvajad ise järelevalvesse ei usu.

leida vastust küsimusele

Eilses Postimehes avaldatud Mainori Kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktori Andres Arrak’u artiklis kasutatud pealkiri: “Mis ei tapa,teeb tugevaks!” on ebatäpne.Saksa filosoof Friedrich Nietzsche on öelnud «Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks».Ka see on kahtlase väärtusega loosung. Teame, et filosoof ise muutus elu lõpus kibestunud inimeseks, kes kõike ja kõiki eitas.
Kes on see tark, kes oskab öelda, mis tapab või mis ei tapa? Kergem on leida vastust küsimusele, kes tapab. Huvitav, kas siin võiks Nietzschet parafraseerides väita, et kõik, kes ei tapa, teevad tugevamaks? Kes annab peksa, teeb tugevamaks; kes sõimab, solvab või emotsionaalselt terroriseerib, teeb tugevamaks. See on ju lausa deemonlik loogika.
Praeguses majanduslikus situatsioonis võib siin pakkuda teist versiooni. Kõik, mis ei tapa, teeb füüsiliselt, vaimselt või sotsiaalselt nõrgaks. Selliseid nõrku on Eestis kõik kohad täis. Nad ei ela ega sure, vaid on elavalt surnud. Üheski haiglas pole neile aega ega ruumi, rääkimata invaliidsusrahast.
Praegune tegelikkus on üle 100 000 töötu, üle 500 000 inimese, kes on materiaalsetes raskustes, ebastabiilne maksukeskkond, ebakindlus tuleviku ees nii tööandjatel kui töövõtjatel, elanikkonna suur laenukoormus, halb läbisaamine naabritega, usaldamatus riigikogu ja valitsuse vastu.Kas kõik see teeb meid tugevamaks?
Üle ühe kolmandiku kogu rahvastikust ehk iga kolmas eestimaalane on raskustes ja ennustatakse selle arvu kasvu. Praegused meetmed tööturu elavdamiseks pole piisavad. Maksude tõstmised, mis tehakse, süvendavad veelgi olukorda, tööpuudus suureneb, ettevõtted likvideeritakse ja uusi juurde ei tule. Kas kõik see teeb meid tugevamaks?

Maksumaksjate vähenemine paneb suurema koormuse nende õlule, kes veel makse maksavad. Väheneb siseturu nõudlus ja lõpuks vajavad allesjäänud maksumaksjad abi. Kas kõik see teeb meid tugevamaks?

Euroopa Liidu jae müük

Jaemüügi languses on Eesti Euroopas kolmandal kohal.
Euroopa Liidu jae müük langes aasta tagasi oktoobriga võrreldes 0,9%, Eestis 18,6%. Võrreldes aga septembriga 2009, pöördus jaekaubandus nii Eestis kui Euroopas tervikuna tagasi positiivsele territooriumile.
2009. aasta novembris eelmise aasta novembriga võrreldes jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük vähenes püsivhindades 17%. Jaemüügi langus võrreldes eelmise aasta sama kuuga on alates 2009. aasta juulist püsinud suhteliselt stabiilsena.

Novembris oli jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük 4,1 miljardit krooni. Kaupade jaemüügi langust mõjutasid enim tööstuskaupade kauplused, kus jaemüük vähenes 2008. aasta novembriga võrreldes 24%. Kõige rohkem ehk 37% vähenes jaemüük spetsialiseerimata tööstuskaupade kauplustes. Hoolimata oktoobris toimunud kergest elavnemisest tekstiiltoodete, rõivaste, jalatsite ja nahktoodete kauplustes, püsis novembris nende kaupluste müük jätkuvalt tugevas languses. Neis kauplustes vähenes jaemüük aastaga neljandiku võrra. Mõnevõrra aeglustus langus majatarvete, kodumasinate, rauakaupade ja ehitusmaterjali kauplustes ning muudes spetsialiseeritud kauplustes, kus jaemüük vähenes aastaga vastavalt 26% ja 36%. Märkimisväärselt paranes aga jaemüük apteegikaupade ja kosmeetikavahendite kauplustes, mis pöördus langusest tõusule, kasvades võrreldes 2008. aasta novembriga 5%. Nende kaupluste müügi kasvule aitas kaasa suurenenud ravimite ostmine seoses viirushaiguste ulatusliku levikuga novembris.
Jaemüügi langus toidukaupade kauplustes on alates 2009. aasta juulist vähenenud iga kuu eelmise aasta vastava kuuga võrreldes stabiilselt 9%. Novembris aga kiirenes jaemüügi langus toidukaupade kauplustes. Jaemüük neis kauplustes vähenes 2008. aasta novembriga võrreldes 10%, mis oli üks suurimaid kukkumisi 2009. aastal.

2009. aasta algusest alates on jaemüük eelmise kuuga võrreldes sesoonselt ja kalendaarselt korrigeeritud andmete põhjal iga kuu püsivhindades vähenenud. Ka novembris vähenes jaemüük eelmise kuuga võrreldes 2%.

Jaekaubandusettevõtete müügitulu oli novembris ligi 5 miljardit krooni, millest kaupade jaemüük andis 85%. 2008. aasta novembriga võrreldes vähenes müügitulu jooksevhindades 21%, 2009. aasta oktoobriga võrreldes 9%.

Euro tuleb või ei tule – seda keegi ei tea

Euro tuleb või ei tule – seda keegi ei tea.Euro tulekut püütakse kindlustada küllaltki karmide meetmete abil millede taga on Eesti inimeste kannatused, et mahtuda vajalikku Maastrichti kriteeriumide Prokrustese sängi. Kreeka mütoloogias Prokrustes on röövel Atika, kes sidus oma ohvrid voodi külge ja kohandas neid oma pikkuse järgi amputeerides jalgu ja villimiste (venitades) keha.Ta tappis kangelase Theseus’e.
Nii et kui see õnnistatud 1. jaanuar 2011 kord käes on, ega siis sellega mingit majanduskasvu kohe ei kindlustata, ka ei saabu sellega niipea paljude seas nii igatsetud uus buum Eesti arengus .
Eesti Konjunktuuri Instituut arvab et see aasta tuleb ettevõtetele parem kui 2009. Kuid seda on väga raske uskuda,Sest ettevõtted, mis tegelevad ekspordiga, alles otsivad uusi turge ja tegelevad olemasolevate turgude kindlustamisega.See tähendab,et ekspordist,mille osakaal SKTs peaks Eestis olema ca 60%,mingit majanduskasvu niipea oodata ei ole vaja.
Ka siseturu nõudlus jääb riigis eelneva aasta tasemele (kui jääb?),sest inimestel on suur tööpuudus ja palk paljudel töötajatel on ka oluliselt langenud.
Muidugi, igal ettevõttel on kasulik leida ka investeeringuid, eelkõige välisriikidest, sest siseturu investeeringud on kokku kuivanud.
Kuid sellist probleemi ühe aastaga ei lahenda keegi ning selle probleemi lahendamisel on tõepoolest eurot vaja.
Peab arvestama,et kevadel tuleb alles ELi otsus euro tuleku kohta Eestisse.
Juhul kui tuleb negatiivne otsus ei ole meie majanduse kasvu oodata 2011 ja järgnevatel aastatel.
Ei tohi unustada,et Eesti valitsus paistab justkui positiivselt välja,kuid see on ainult euro tuleku kontekstis ning võrreldes Lätiga,kus olukord majanduses on päris hull,kuid ka Eesti majandus on katastroofilises seisundis.
Nii et see et valitsus aina kiidab ennast ja ei tegele tõsiselt Eesti majanduse turgutamisega tõestab seda,et selline valitsus ei tule toime majanduses kuhjunud probleemide lahendamisega.

Eesti tööstus

Eesti tööstus kukkus majanduslanguse alguses euroliidus kõige rohkem.
Eesti tööstustoodang kukkus eelmise aasta detsembris võrrelduna üle-eelmise aasta sama ajaga 20,7 protsenti, langus oli seega euroliidu riikide hulgas kõige järsem. Eurostati andmeil vähenes tööstustoodang samal ajal Hispaanias 19,6, Rootsis 18,4, Sloveenias ja Rumeenias 17,5 ning Soomes 15,6 protsenti.

Väikseima kukkumise tegi Leedu tööstus - 4,4 protsenti.
Keskmiselt vähenes eurotsoonis riikide tööstustoodang 12 ja euroliidu riikide oma 11,5 protsenti.
Läti kukkus detsembris 2008.a. LETA andmeil 14,2 protsenti.
Teesti tööstustoodangu langus aeglustus novembris 2009.a.
Tööstusettevõtete toodang oli 2009. aasta novembris 14% väiksem kui eelmise aasta novembris.
Tööstusettevõtete toodangu langus hakkas aeglustuma oktoobris, kui tootmine vähenes eelmise aasta vastava kuuga võrreldes 21%. Eelnevatel kuudel püsis langus võrreldes 2008. aasta sama perioodiga 30% piires. Et tööstustoodangu järsk langus algas eelmise aasta lõpus, parandas oktoobri ja novembri toodangu näitajaid oluliselt ka võrdlus madalama võrdlusbaasiga kui aasta eelnevatel kuudel.
Töötleva tööstuse toodang vähenes novembris 2008. aasta sama kuuga võrreldes 13%. Vähenemist põhjustas jätkuvalt ebapiisav nõudlus nii sise- kui ka välisturul.
Languses olid kõik töötleva tööstuse harud peale joogi-, tekstiili- ja kütteõlide tootmise ning elektroonikaseadmete ja mootorsõidukite tootmise. Kõige väiksem oli langus puidu- ja paberitööstuses (vastavalt 0,5% ja 4%). Rohkem kui 30% vähenes rõivaste, nahktoodete, keemiatoodete ning masinate ja seadmete tootmine. Üle 20% oli langus ehitusmaterjali, metalltoodete, elektriseadmete ning masinate ja seadmete remondis.
Sesoonselt korrigeeritud andmetel suurenes tööstustoodang novembris eelmise kuuga võrreldes tööstuses kokku 3% ja töötlevas tööstuses 4%. Jaanuarist aprillini vähenes tööstustoodang võrreldes eelmise kuuga igal kuul ligi 4%, alates maist oli muutus eelmise kuuga vahemikus -2%st 2%ni.
Elektrienergia tootmine vähenes novembris 2008. aasta novembriga võrreldes 32%, soojuse tootmine suurenes 2%. Elektritoodangu vähenemise põhjustas omatoodangu osaline asendamine elektri impordiga Leedust ja Lätist.

Eesti tööstustoodang

Eesti tööstus kukkus majanduslanguse alguses euroliidus kõige rohkem.
Eesti tööstustoodang kukkus eelmise aasta detsembris võrrelduna üle-eelmise aasta sama ajaga 20,7 protsenti, langus oli seega euroliidu riikide hulgas kõige järsem. Eurostati andmeil vähenes tööstustoodang samal ajal Hispaanias 19,6, Rootsis 18,4, Sloveenias ja Rumeenias 17,5 ning Soomes 15,6 protsenti.
Väikseima kukkumise tegi Leedu tööstus - 4,4 protsenti.
Keskmiselt vähenes eurotsoonis riikide tööstustoodang 12 ja euroliidu riikide oma 11,5 protsenti.
Läti kukkus detsembris 2008.a. LETA andmeil 14,2 protsenti.

Eesti tööstustoodangu langus aeglustus novembris 2009.a.
Tööstusettevõtete toodang oli 2009. aasta novembris 14% väiksem kui eelmise aasta novembris.
Tööstusettevõtete toodangu langus hakkas aeglustuma oktoobris, kui tootmine vähenes eelmise aasta vastava kuuga võrreldes 21%. Eelnevatel kuudel püsis langus võrreldes 2008. aasta sama perioodiga 30% piires. Et tööstustoodangu järsk langus algas eelmise aasta lõpus, parandas oktoobri ja novembri toodangu näitajaid oluliselt ka võrdlus madalama võrdlusbaasiga kui aasta eelnevatel kuudel.
Töötleva tööstuse toodang vähenes novembris 2008. aasta sama kuuga võrreldes 13%. Vähenemist põhjustas jätkuvalt ebapiisav nõudlus nii sise- kui ka välisturul.
Languses olid kõik töötleva tööstuse harud peale joogi-, tekstiili- ja kütteõlide tootmise ning elektroonikaseadmete ja mootorsõidukite tootmise. Kõige väiksem oli langus puidu- ja paberitööstuses (vastavalt 0,5% ja 4%). Rohkem kui 30% vähenes rõivaste, nahktoodete, keemiatoodete ning masinate ja seadmete tootmine. Üle 20% oli langus ehitusmaterjali, metalltoodete, elektriseadmete ning masinate ja seadmete remondis.
Sesoonselt korrigeeritud andmetel suurenes tööstustoodang novembris eelmise kuuga võrreldes tööstuses kokku 3% ja töötlevas tööstuses 4%. Jaanuarist aprillini vähenes tööstustoodang võrreldes eelmise kuuga igal kuul ligi 4%, alates maist oli muutus eelmise kuuga vahemikus -2%st 2%ni.
Elektrienergia tootmine vähenes novembris 2008. aasta novembriga võrreldes 32%, soojuse tootmine suurenes 2%. Elektritoodangu vähenemise põhjustas omatoodangu osaline asendamine elektri impordiga Leedust ja Lätist.

ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust

Detsembris 2009.a president Toomas Hendrik Ilves ütles, et Eesti majandus on jõudnud põhja ning esimesed märgid viitavad olukorra paranemisele, kuid mitmetes teistes riikides on hullem alles ees.
"Üritades olla realist, ma ütleksin, et põhi on saavutatud. Esimesed märgid siin-seal viitavad, et olukord läheb paremaks," kinnitas Ilves ETV-le aastat kokku võtvas intervjuus.

Vastupidisel arvamusel on The Economist,kes peab tuleval aastal Eestis tõenäoliseks erakorralisi parlamendivalimisi ning ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust.
Maineka Briti majandusajakirja lisas «The World in 2010» ennustatakse maailma riikide tähtsamaid arenguid tulevaks aastaks.
Eesti kohta kirjutab The Economist, et valitsuserakondadele ennustas halba juba kaotus Euroopa parlamendi valimistel. Peaminister Andrus Ansipi seis ei ole hea ning uuel aastal on tõenäolised erakorralised parlamendivalimised.

Loomulikult ei taha ma, et kellelgi halvasti läheb ja olen üdini positiivne inimene.
Aga reaalsuse eest silmade sulgemine ei tee ju asju paremaks ja reaalsust olematuks. Milleks siis endale ja teistele valetada! Eesti makroolukord hetkel ei ole veel väga hea ja ei ole ühtegi põhjust, et see järsku parenema hakkab. Tegelikult läheb asi hullemaks, sest kärbetega ei suudeta tasakaalustada laenude lakkamisest puuduolevaid miljardeid.
Kinnisvara hinnad loksuvad lihtsalt majandusega kaasa, mitte ei ole asi iseeneses. Kui majandus pöördub tõusule, siis on varsti läbi ka kinnisvara hinnalangus. Ja niikaua kui majandus langeb, on jutt kinnisvara hindade tõusust nagu vastu tuult pissimine.
Majanduse areng Eestis sõltub riigis tehtavatest valikutest. Kahjuks meil ei ole veel peetud oluliseks tagada soodne keskkond töökohtade tekitamiseks välisinvesteeringute poolt. Viimased liiguvad neoklassikalise teooria eelduste kohaselt madalama kapitalipiirtuluga rikastest maadest vähema kapitaliga ja seetõttu kõrgema kapitali piirtuluga vaesematesse maadesse. Sealjuures peaksid välisinvesteeringud oluliselt rikastama vaesemate riikide inimkapitali tehnoloogiate, ärikultuuri jms. ülekannetega.
Majanduskasvuteooriad toovad esile just inimkapitali kui olulise teguri, mis määrab nii kasvutemposid kui heaolu taset. Viimane on seotud arvestataval määral avaliku sektori rolliga majanduses. Samas on eriti Eesti geograafilise asukoha ja rahvaarvuga riigis nimetatud kaks aspekti omavahel tihedalt seotud. Inimkapitali arendamine saab toimuda eelkõige integratsiooni tingimustes Lääne maailmaga, kuigi viimast saab käsitleda eelkõige kui tarvilikku, mitte aga piisavat tingimust arenguks. Inimkapitali areng on ka eelduseks, et oleks võimalik absorbeerida välisinvesteeringutega käivitatavaid positiivseid mõjusid.
Samal ajal sõltuvad tegelikud arengud konkreetsetest poliitilistest ja majanduslikest asjaoludest, mis on meil tihti toonud kaasa lühema ajaperioodi jooksul küllalt arvestatavaid kõrvalekaldumisi neist trendidest.
Kriitiliseks on peetud just Eesti suhteid EL, SRÜ ja teiste Balti riikidega. Kahtlemata globaliseeruvad Eesti majandussuhted, eriti kui arvesse võtta 20-30 aastast perioodi. Selliste uute tehnoloogiate arenemine, mis vähendavad järjest majandussidemete seost partnerite geograafilise paiknemisega, avardavad ilmselt ka Eesti majandussidemete võrku. Sellega seoses võime prognoosida USA, Kagu-Aasia ja teiste kaugete piirkondade osatähtsuse mõningast võimalikku kasvu
Eesti välismajanduses.Kuid selles suunas meil saavutusi veel ei ole-mõned meie ettevõtted alles kobavad selles suunas ja pole veel head äripartnerit nimetatud kantides veel leidnud. Teiselt poolt sõltub aga Eesti integreerumine siiski väga oluliselt just seostest EL-ga ja SRÜ-ga, millel on määrav osa Eesti majanduse tüübi kujundamisel institutsioonide arengu, poliitilise stabiilsuse ja majanduse sidumise kaudu omandisuhete tihenemise teel. Sellest on lähtutud ka järgnevalt kirjeldatavate stsenaariumide puhul.

I stsenaarium (tingimused) eeldab Eesti tihedat integreerumist Lääne majanduslike ja poliitiliste struktuuridega, eriti EL-ga. Samal ajal jäävad küllalt tihedateks ka sidemed Venemaa ja teiste SRÜ riikidega. Kahjuks Eesti eksport Venemaaga on vähenenud üle 40%.Ning kahjuks seda langust nimetatud suunal toetavad ka praegused Eesti juhid.

Stsenaariumi oluliseks eelduseks on senise EL-ga tiheneva integratsiooni jätkumine. Senise tugeva rahapoliitika jätkumine ning Eesti krooni seotus Euroga on Eesti EL-ga süvenevat integratsiooni soodustavaks tingimuseks.
Reaalmajanduse jaoks tähendab see järjest tihedamaid seoseid Euroopa turgudega, Eesti ettevõtete ulatuslikku koostööd ja liitumist rahvusvaheliste korporatsioonidega.
Samas on juhtumeid olnud,kus Eesti kaup lääne turgudel ei leia head vastuvõtu ning see tuli eksportida SRÜsse.Selline pendeldamine ja kobamine tõstab Eesti kulud ja ei soodusta riigi majanduskasvu.Nimetatud küsimustega peaks riik efektiivsemalt tegelema.