üleüldist nõudluse kadumist ei saa juhtuda - ja seega ei juhtugi.

Ühesõnaga - see kooperatiiv läks langusesse…

Hüva, mida te sellest loost arvate? Ärge rutake seda kui rumalat ja triviaalset maha kandma: sestsaadik, kui Adam Smith nägi majandusliku progressi juuri nõelavabrikus, on majandusteadlased ikka kasutanud väikesemõõdulisi näiteid, heitmaks valgust suurtele küsimustele, ja õigusega. Küsimus on selles, kas konkreetne näide, kus languse kutsub esile nõudluse puudumine - lapsehoidmise järele ei ole piisavalt suurt nõudlust, et kõigile tahtjatele tööd anda -, tabab selle tuuma, mis languse puhul tegelikult aset leiab.

Nelikümmend aastat tagasi oleks enamik majandusteadlasi selle tõlgendusega nõustunud. Kuid sestpeale on majandusteadus jagunenud kaheks suureks leeriks: “soolvee”-majandusteadlased (peamiselt Ühendriikide rannikuäärsetes ülikoolides), kes jagavad enam-vähem keinsiaanlikku arusaama sellest, kuidas langused tekivad, ja “magevee”-majandusteadlased (peamiselt sisemaa ülikoolides), kes peavad seda arusaama lolluseks.

Magevee-majandusteadlased on põhijoontes neoklassitsistlikud puristid. Nad usuvad, et igasugune majandusanalüüs, mis üldse midagi väärt on, algab eeldusest, et inimesed on ratsionaalsed ja turud toimivad - eeldusest, millega lapsehoidmiskooperatiivi lugu läheb vastuollu. Nende arusaamist mööda ei ole võimalik, et piisav nõudlus üldse puuduks, sest hinnad liiguvad alati nii, et nõudlust ja pakkumist kokku viia. Kui inimesed tahavad rohkem lapsehoidmiskuponge, siis kupongide väärtus tõuseb, nii et nende eest võib saada poole tunni asemel näiteks 40 minutit lapsehoidmisteenust - või, mis teeb sama välja, ühe tunni lapsehoidmisteenuse hind langeb kahelt kupongilt poolteisele. Ja probleem olekski lahendatud: ringluses olevate kupongide ostujõud oleks tõusnud, nii et inimesed ei tunneks enam vajadust neid rohkem varuks koguda, ja langus jääks tulemata.

Ent kas ei paistagi langused just perioodidena, mil lihtsalt ei ole küllalt nõudlust, et anda tööd kõigile, kes töötada sooviksid? Väline mulje võib petta, ütlevad magevee-teoreetikud.

Pädev majandusteadus ütleb nende meelest seda, et üleüldist nõudluse kadumist ei saa juhtuda - ja seega ei juhtugi. Keinsiaanlik majandusteadus “on osutunud ekslikuks”, ütleb Cochrane Chicago ülikoolist.

Ometigi langused juhtuvad. Miks? 1970. aastatel väitis juhtiv magevee-makroökonomist, Nobeli preemia laureaat Robert Lucas, et majanduslangusi kutsub esile ajutine segadus: töötajatel ja firmadel on raskusi inflatsioonist või deflatsioonist põhjustatud üldiste hinnatasememuutuste eristamisega muutustest nende endi konkreetses ärikonjunktuuris. Ja Lucas hoiatas, et igasugused katsed äritsükli vastu võidelda töötaksid iseendale vastu: aktivistlikud tegevuskavad, arutles ta, kõigest suurendaksid segadust.

1980. aastateks olid aga paljud magevee-majandusteadlased möönduse, et langustes võiks olla midagi halba, kõrvale heitnud isegi sel tugevasti kitsendatud kujul. Selle asemel väitsid liikumise uued juhid eesotsas Edward Prescottiga, kes töötas tol ajal Minnesota ülikoolis (näete ise, kust see “magevee”-nimi pärineb), et hindade kõikumisel ja nõudluse muutumisel ei ole tegelikult äritsükliga midagi pistmist. Pigemini peegeldab äritsükkel kõikumisi tehnilise progressi määras, mida võimendab töötajate ratsionaalne reageering, kes töötavad vabatahtlikult rohkem, kui keskkond on soodne, ja vähem, kui see on ebasoodne. Tööpuudus on töötajate teadlik otsus puhkust võtta.

Niimoodi ilustamatult esitatuna kõlab see teooria tobedalt - oli’s Suur surutis tegelikult hoopis Suur puhkus? Ja kui aus olla, siis minu arust see ongi rumal. Kuid Prescotti “tõelise äritsükli” teooria põhieeldus oli kätketud leidlikult konstrueeritud matemaatilistesse mudelitesse, mida suhestati reaalsete andmetega keerukate statistiliste tehnikate abil, ja see teooria tõusis makroökonoomika õpetamisel valitsevaks paljudes ülikooliteaduskondades. Selle mõjukust kajastab Prescotti 2004. aastal - kahasse Finn Kydlandiga Carnegie Melloni ülikoolist - pälvitud Nobeli preemia.
http://www.esten.ee/

1930. aasta suur langus

Mida peaksid poliitikategijad ette võtma? Õnnetuseks oli makroökonoomika, mis pidanuks pakkuma selget juhatust, kuidas vabalanguses oleva majandusega toime tulla, omakorda rivist väljas.

“Me oleme sattunud kolossaalsesse sasipuntrasse, olles teinud ränki vigu peene masinavärgi juhtimisel, mille toimemehhanisme me ei mõista. Selle tulemusel võivad meie võimalused jõukust saavutada mõneks ajaks - võib-olla pikaks ajaks - vett vedama minna.” Nii kirjutas John Maynard Keynes essees pealkirjaga “1930. aasta suur langus”, kus ta üritas seletada tollal maailma haaranud katastroofi. Ja maailma jõukusevõimalused läksid tõepoolest pikaks ajaks vett vedama - oli tarvis Teist maailmasõda, et Suurele surutisele viimaks lõplik punkt panna.

Miks mõjus Keynesi tõlgendus Suure surutise “kolossaalsest sasipuntrast” alguses nii veenvalt? Ja miks jagunes majandusteadus umbkaudu 1975. aasta paiku Keynesi vaadete hindamisel kahte vastandlikku leeri?

Mulle meeldib selgitada Keynesi majandusteooria olemust tõestisündinud loo abil, mis üksiti sobib ka mõistujutuks, väiksemõõdulise versiooniga neist sasipundardest, mis võivad kahjustada tervete riikide majandust. Vaadelgem Kapitooliumi künka lapsehoidmiskooperatiivi töid ja vaevu.

See kooperatiiv, mille probleeme kirjeldas 1977. aastal ühes artiklisThe Journal of Money, Credit and Banking, kujutas endast umbes 150st noorest abielupaarist koosnevat ühistut, mille liikmed olid kokku leppinud olla abiks üksteise laste hoidmisel, kui vanemad tahavad õhtul välja minna. Tagamaks, et iga paar oma õiglase osa lapsehoidmistööst ausalt ära teeb, võttis kooperatiiv kasutusele omamoodi maksutähed: paksust paberist kupongid, millest igaüks andis omanikule õiguse saada pool tundi lapsehoidmisteenust. Alguses said liikmed kooperatiivi astumisel 20 kupongi, ja grupist lahkudes pidid nad sama palju kuponge tagasi andma.

Õnnetuseks ilmnes, et keskmiselt tahtsid kooperatiivi liikmed hoida varuks rohkem kui 20 kupongi - võib-olla juhuks, kui nad peaksid tahtma mitu korda järjest välja minna. Selle tulemusel oli suhteliselt vähe neid, kes olid valmis oma maksutähti kulutama ja välja minema, samas kui paljud tahtsid ise lapsi hoida, et oma varandust suurendada. Et aga lapsehoidmisvõimalusi tekib ainult siis, kui keegi õhtul välja läheb, tähendas see, et lapsehoidmistööd oli raske saada, mistõttu kooperatiivi liikmed veelgi vähem tahtsid õhtul välja minna, mistõttu lapsehoidmistööd oli veelgi raskem saada…
http://www.esten.ee/

Reaalmaailma turgude kokkuvarisemine

Õigluse nimel peab ütlema, et finantsteoreetikud ei aktsepteerinud efektiivse turu hüpoteesi mitte ainult sellepärast, et see oli elegantne, mugav ja tulus. Nad tõid esile ka suurel hulgal statistilist tõendusmaterjali, mis esialgu paistis teooriat tugevasti toetavat. Kuid see tõendusmaterjal oli veidralt ühekülgne. Harva esitasid finantsökonomistid pealtnäha enesestmõistetava (ehkki mitte nii lihtsasti vastatava) küsimuse, kas varade hinnad on mõistlikud ka arvestades reaalelu põhinäitajatega, nagu näiteks töötasu. Selle asemel küsisid nad ainult, kas varade hinnad on mõistlikud arvestades teiste varade hindadega. Larry Summers, praeguse Obama valitsuse peamine majandusnõunik, pilkas kord rahandusprofessoreid mõistujutuga “ketšupiökonomistidest”, kes “on tõestanud, et kahekvardiseid ketšupipudeleid müüakse eranditult alati kaks korda kallima hinnaga kui ühekvardiseid ketšupipudeleid”, ning järeldavad sellest, et ketšupiturg toimib igati tõhusalt.

Kuid ei see pila ega ka viisakam kriitika säärastelt majandusteadlastelt nagu Robert Shiller Yale’i ülikoolist andnud erilisi tulemusi. Finantsteoreetikud uskusid ikka, et põhijoontes on nende mudelid õiged, ja sama arvasid ka paljud inimesed, kes langetasid otsuseid reaalses maailmas. Mitte just tähtsusetuim neist ei olnud Alan Greenspan, toonane Föderaalreservi juhataja ning rahanduse dereguleerimise pikaajaline toetaja, kes keeldus kuulda võtmast üleskutseid rämpslaenude piiramiseks või tegelemast üha paisuva kinnisvaramulliga, ning seda suuresti usu toel, et moodne finantsökonoomika hoiab kõik enda kontrolli all. Kõnekas hetk tuli ette konverentsil, mis 2005. aastal korraldati Greenspani auks tema Föderaalreservi esimehe ametiaja lõpu puhul. Üks vapper sõnavõtja Raghuram Rajan (üllataval kombel Chicago ülikoolist) hoiatas oma ettekandes, et rahandussüsteem on hakanud riskima määral, mis võib osutuda juba ohtlikuks. Ta sai pilgata peaaegu kõigilt osalistelt - kaasa arvatud, olgu muuseas öeldud, Larry Summers, kes lükkas ta hoiatused tagasi kui “ekslikud”.

Läinud aasta oktoobris aga möönis Greenspan, et on “šokeeritud ja ei usu oma silmi”, sest “kogu intellektuaalne ehitis” on “kokku varisenud”. Et see intellektuaalse ehitise varing tähendas ka reaalmaailma turgude kokkuvarisemist, oli tagajärjeks tõsine majanduslangus - paljude näitajate järgi otsustades kõige tõsisem pärast Suurt surutist.

http://www.esten.ee/

Efektiivse turu hüpotees

1930. aastatel ei olnud finantsturud arusaadavail põhjustel just suure au sees. Majandusteadlane Keynes võrdles neid “ajalehekonkurssidega, kus võistlejad peavad saja foto seast välja valima kuus kõige ilusamat nägu, kusjuures auhinna saab see võistleja, kes tabab kõige täpsemalt ära kõigi võistlejate keskmise valiku; nii et võistlejal ei tule valida mitte neid nägusid, mida ta ise kõige ilusamaks peab, vaid neid, mis tema arvates võiksid kõige suurema tõenäosusega püüda teiste võistlejate pilku”.

Ja Keynesi meelest oli väga halb mõte lubada säärastel turgudel, kus spekulandid sisustavad oma aega üksteise hinnapakkumiste pealepassimisega, dikteerida olulisi äriotsuseid: “Kui mingi riigi kapitaliarendus muutub kasiinotegevuse kõrvalsaaduseks, siis on tõenäoline, et see töö saab halvasti tehtud.”

1970. aastate paiku või nii paistis aga, nagu oleks finantsturgude uurimise üle võtnud Voltaire’i doktor Pangloss, kes kinnitas, et me elame parimas kõigist võimalikest maailmadest. Arutlused investorite irratsionaalsuse, mullide, destruktiivse spekuleerimise teemadel olid akadeemilisest diskursusest sama hästi kui kadunud. Rahanduse alal domineeris “efektiivse turu hüpotees”, millega oli lagedale tulnud Eugene Fama Chicago ülikoolist ja mis väidab, et finantsturud määravad varade hinna täpselt nende tõelisele väärtusele vastavalt, arvestades kogu kättesaadava informatsiooniga. (Näiteks mingi firma aktsia hind peegeldab alati täpselt vastava firma väärtust, arvestades kättesaadava informatsiooniga selle firma kasumist, ärilistest väljavaadetest jne.) Ja 1980. aastatel väitsid finantsökonomistid eesotsas Michael Jenseniga Harvard Business Schoolist juba, et kuivõrd finantsturud hinnad alati õigesti paika panevad, on oma aktsiahindade maksimeerimine parim, mida korporatsioonide juhid teha võivad - ja seda mitte ainult iseenda, vaid kogu majanduse hüvanguks. Teisisõnu: finantsökonomistid uskusid, et riigi kapitaliarendus tulekski anda “kasiino” hoolde, nagu Keynes seda oli nimetanud.

Raske oleks väita, et see muutus rahandusteaduses oli tingitud sündmustest enestest. Tõsi, mälestus 1929. aastast jäi ajapikku tagaplaanile, kuid endiselt tuli turul ette tõusule spekuleerivaid perioode ühes laialt levivate lugudega spekuleerimisliialdustest ning seejärel langusele spekuleerimise perioode. Aastail 1973-1974 langes aktsiate väärtus näiteks 48 protsendi võrra. Ja 1987. aasta börsikrahh, mille käigus Dow indeks kukkus üheainsa päevaga ilma mingi selge põhjuseta 23 protsendi võrra, oleks pidanud tekitama vähemalt mõningaid kahtlusi turu ratsionaalsuses.

Kummatigi ei suutnud need sündmused, milles Keynes oleks näinud tõendit turgude ebausaldusväärsusest, kuigivõrd pidurdada ilusa idee hoogu. Teoreetiline mudel, mille finantsökonomistid välja töötasid eelduse pinnalt, et iga investor vaeb ratsionaalselt riski ja tulu - niinimetatud finantsvarade hindamise mudel ehk CAPM [Capital Asset Pricing Model] - on imeliselt elegantne. Ja kui selle lähte-eeldused omaks võtta, siis ka äärmiselt kasulik. CAPM mitte üksnes ei õpeta, kuidas oma aktsiaportfelli valida, vaid - mis finantsmajanduse seisukohalt veelgi olulisem - see ütleb ka, kuidas hinnata finantsderivatiive, nõudeid nõuetele. Uue teooria elegants ja näiv kasulikkus tõi selle loojatele rea Nobeli auhindu; ja paljudele teooria vilunud käsitsejatele langes osaks ka maisemaid tasusid: relvastatud oma uute mudelite ja hirmuäratavalt hea matemaatikaoskusega - CAPM-i keerukamad rakendused nõuavad füüsiku tasemel arvutusi -, võisid leebete maneeridega ärikooliõppejõud saada ja saidki Wall Streeti ajuhiiglasteks, kes teenisid välja ka Wall Streeti palganumbreid.
http://www.esten.ee/

Valitsus peaks oma aktiivsust suurendama

Oluline on aru saada, et Keynes tegi märksa enamat mõne julge väite väljahõikamisest. “Üldteooria” on teos täis tihedat süvaanalüüsi - analüüsi, mis veenis oma aja parimaid noori majandusteadlasi. Ometi on majandusteaduse ajalugu viimase poolsajandi vältel suuresti kujutanud endast keinsiaanlusest taganemise ja neoklassitsismi juurde tagasipöördumise lugu. Alguses juhtis neoklassitsistliku teooria taassündi Milton Friedman Chicago ülikoolist, kes juba 1953. aastal kuulutas, et majanduse tegeliku toimimise kirjeldamisel töötab neoklassitsistlik majandusteadus piisavalt hästi, et olla “niihästi äärmiselt viljakas kui ka väga usaldusväärne”. Aga kuidas jääb surutistega?

Friedmani vasturünnak Keynesile algas monetarismi nime all tuntud doktriiniga. Monetaristid põhimõtteliselt ei vaidlustanud seisukohta, et turumajandus vajab teadlikku stabiliseerimist. “Tänapäeval oleme me kõik keinsiaanid,” ütles Friedman kord, väites küll hiljem, et teda olevat tsiteeritud väljaspool konteksti. Kummatigi väitsid monetaristid, et surutiste vältimiseks piisab valitsuse sekkumisest väga piiratud ja kammitsetud vormis - nimelt keskpankade juhendamisest, et need hoiaksid riigi rahavarud, ringluses oleva sularahahulga ja pangahoiused ühtlaselt kasvamas. Kuulus on Friedmani ja tema kaastöölise Anna Schwartzi väide, et oleks Föderaalreserv oma tööd korralikult teinud, siis poleks Suurt surutist toimunud. Hiljem väitles Friedman veenvalt selle vastu, et valitsus teeks mis tahes tahtlikke pingutusi tööpuuduse vähendamiseks allapoole selle “loomulikku” taset (milleks praegu peetakse Ühendriikides umbes 4,8 protsenti): ülemäärane stimuleerimispoliitika, ennustas ta, kutsub esile inflatsiooni ühes kõrge tööpuudusega - ennustus, mida kinnitas 1970. aastate stagflatsioon, suurendades nõnda tugevasti Keynesi-vastase liikumise usaldusväärsust.

Viimaks aga läks Keynesi-vastane kontrrevolutsioon tublisti kaugemale Friedmanigi seisukohtadest, mis tema järelkäijate väidete kõrval hakkasid paistma suhteliselt mõõdukaina. Finantsökonomistide seas asendas Keynesi põlglikku käsitust finantsturgudest kui “kasiinost” “efektiivse turu” teooria, mis kinnitas, et kättesaadava informatsiooni põhjal määravad finantsturud varade hinna alati õigesti. Samal ajal heitsid paljud makroökonomistid Keynesi majanduslanguste käsitamise raamistiku hoopis kõrvale. Mõned naasid Schumpeteri ja teiste Suure surutise apologeetide juurde, vaadeldes surutisi healoomulise nähtusena, osana majanduse kohandumisest muutustega. Ja isegi need, kes päris nii kaugele minna ei tahtnud, väitsid, et igasugune katse majanduslangusega võidelda teeks rohkem halba kui head.

Mitte kõik makromajandusteadlased ei soovinud seda teed minna: paljudest said uuskeinsiaanid, nagu nad end nimetasid, kes uskusid endiselt valitsuse aktiivsesse rolli. Ometi jagasid nemadki enamasti kujutelma, et investorid ja tarbijad on ratsionaalsed ning et üldiselt paneb turg asjad õigesti paika.

Muidugi oli neist suundumustest ka erandeid: üksikud majandusteadlased vaidlustasid ratsionaalse käitumise eelduse, seadsid küsimärgi alla usu, nagu võiks finantsturge usaldada, ja osutasid laastavate majanduslike tagajärgedega finantskriiside pikale ajaloole. Kuid nemad ujusid vastuvoolu, suutmata saavutada erilist edu võitluses kõikeläbiva ja - tagantjärele tarkuses - rumala rahuloluga.

http://www.esten.ee/

Kas turusüsteemi tuleb uskuda?

Palju raskem on öelda, kuhu majandusteadus siit edasi läheb. Mis aga peaaegu kindel, on see, et majandusteadlased peavad õppima harjuma teatava segadusega. See tähendab, et neil tuleb möönda irratsionaalse ja sageli ettearvamatu käitumise tähtsust, julgelt näkku vaadata turgude tihti idiosünkraatilisele ebatäiuslikkusele ning tunnistada, et elegantsest “kõikehõlmavast majandusteooriast” ollakse veel väga kaugel. Praktilises plaanis tähendab see ettevaatlikumaid majanduspoliitilisi nõuandeid - ja vähem varmast valmisolekut lammutada maha majanduslikke turvameetmeid usus, et turud lahendavad ise kõik probleemid.
Majandusteaduse kui distsipliini loomise au omistatakse tavaliselt Adam Smithile, kes avaldas 1776. aastal “Uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”. Järgnenud 160 aasta jooksul töötati välja ulatuslik majandusteooria korpus, mille keskne sõnum kõlas: usalda turgu. Jah, majandusteadlased möönsid, et teatud juhtudel võivad turud alt vedada, kusjuures olulisim neist juhtudest seostus niinimetatud välismõjudega - kulutustega, mida inimesed teistele peale sunnivad, ilma ise neid kinni maksmata, näiteks liikluse ülekoormus või keskkonna saastamine. Kuid “neoklassikalise” majandusteaduse (mis sai nime 19. sajandi lõpu teoreetikute järgi, kes viimistlesid oma “klassikaliste” eelkäijate käsitlust) põhiliseks eelduseks oli, et turusüsteemi tuleb uskuda.
Selle usu hävitas Suur surutis. Tegelikult kinnitasid mõningad majandusteadlased isegi täieliku kollapsiga silmitsi seistes veel, et ükskõik mis ka turumajanduses juhtuks, see peab õige olema: “Surutised ei ole lihtsalt kurjast,” kuulutas Joseph Schumpeter aastal 1934 - 1934! Nad annavad, lisas ta, “vormi sellele, mis peab tehtud saama”. Kuid suur osa - ja lõpuks enamik - majandusteadlasi pöördus John Maynard Keynesi tähelepanekute poole, et leida ühtaegu nii seletust toimunule kui ka lahendust tulevaste surutiste puhuks.

Hoolimata kõigest, mida te vahest kuulnud olete, ei tahtnud Keynes, et majandust juhiks valitsus. Oma 1936. aastal ilmunud meistriteoses “The General Theory of Employment, Interest and Money” (Tööhõive, intressi ja raha üldteooria) nimetas ta oma analüüsi “järelduste poolest mõõdukalt konservatiivseks”. Ta tahtis kapitalismi parandada, mitte millegi muu vastu välja vahetada. Ent ta heitis tõepoolest väljakutse kujutelmale, nagu võiks vabaturumajandus funktsioneerida ilma järelevalveta, ning väljendas erilist põlgust finantsturgude vastu, kus tema meelest valitses lühiajalistele arvestustele rajatud spekuleerimine ega pööratud kuigivõrd tähelepanu majanduse põhinäitajatele. Ja ta kutsus valitsust aktiivselt sekkuma - raha juurde trükkima ning vajaduse korral ohtralt ühiskondlikele töödele kulutama - et majanduslanguste ajal võidelda tööpuudusega.
Andrus Ansipi valitsus läheb praegu teist teed.Ta kiidab pidevalt riigi olematu head käiku,Ja seda ajal mil kõik meie riigis kahaneb ning maksud ja aktsiisid aina tõusevad pärssides sedasi majanduse käekäiku.Valitsust on pimestanud kinnisidee,et euro tulekul kõik laabub iseenesest ja saabub majanduse õitseng.Kuid kahjuks see nii ei ole.Euro ei ole võluvits.Majanduse turgutamiseks tuleks valitsusel teha olulised sammud näiteks Soome või Saksamaa eeskujul,kus eksport ja sisetarbimine kasvab ning riikide põhinäitajad paranevad jõudsalt.

http://www.esten.ee/

lõhestavad majandusteadust suuremad praod

Ja kriisi kannul lõhestavad majandusteadust suuremad praod kui kunagi varem. Lucas Chicago ülikoolist väidab, et Obama valitsuse majanduse elavdamise kavad on “petu-ökonoomika”, ja tema Chicago kolleegi John Cochrane’i sõnul põhinevad need end diskrediteerinud “muinasjuttudel”. Vastuseks kirjutab Brad DeLong Berkeley ülikoolist Chicago koolkonna “intellektuaalsest kollapsist”, ja mina ise olen kirjutanud, et Chicago majandus teadlaste kommentaarid on makroökonoomika pimeda keskaja saadus, mille vältel on vaevaga kättevõidetud teadmised ära unustatud.
Mis on majandus teadusega juhtunud? Ja mis temast edasi saab?

Arvatavasti läksid majandus teadlased omadega nii rappa sellepärast, et nagu üks mees pidasid nad muljetavaldavasse matemaatikasse rüütatud Ilu eksikombel Tõeks.
Kuni 1930. aastate Suure surutiseni klammerdus enamik majandus teadlasi nägemuse külge kapitalismist kui täiuslikust või peaaegu täiuslikust süsteemist. Massilise tööpuuduse valgel ei olnud seda nägemust enam võimalik elus hoida, aga sedamööda, kuidas mälestus Suurest surutisest kahvatus, armusid majandus teadlased uuesti oma vanasse, idealiseeritud nägemusse majandusest, milles ratsionaalsed indiviidid ajavad omavahel asju täiuslikel turgudel - ainult et seekord oli see nägemus peenikeste võrranditega üles vurhvitud. Osalt kahtlemata johtus see uuesti hõõgvele puhkenud armastus idealiseeritud turu vastu muutunud poliitilistest tuultest, osalt aga rahalistest ergutusvahenditest. Kuid ehkki loomepuhkused Hooveri instituudis ja tööpakkumised Wall Streetil ei ole asjad, mida kergel käel ära põlata, oli majandusteaduse kui professiooni läbikukkumise peapõhjuseks iha kõikehõlmava, intellektuaalselt elegantse käsitusviisi järele, mis üksiti annaks majandus teadlastele ka võimaluse edvistada oma matemaatilise võimekusega.

Õnnetuseks hakkas enamik majandusteadlasi selle romantiseeritud ja saneeritud majandusnägemuse ajel eirama kõiki neid asjaolusid, mis viltu võivad minna. Nad muutusid pimedaks inimliku ratsionaalsuse piiratuse suhtes, mis tihti mullide ja krahhideni viib; probleemide suhtes, mis tekivad omapead amokki jooksvate institutsioonidega; turgude - eriti finantsturgude - ebatäiuslikkuse suhtes, mis võib majanduse toime mehhanismis esile kutsuda äkilisi, ennustamatuid krahhe; ja ohtude suhtes, mis kerkivad esile siis, kui järelevalvajad ise järelevalvesse ei usu.

http://www.esten.ee/

“makro seisund on hea”.

Alles hiljuti,oma 2008. aasta artiklis “The State of Macro” (“Makro seisund” - mõeldes “makro” all makroökonoomikat, majanduse üldnähtuste, k.a majanduslanguste uurimist), kuulutas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Olivier Blanchard, kes praegu on Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist, et “makro seisund on hea”.
Ja reaalseski maailmas uskusid majandus teadlased ohje kindlalt peos hoidvat: “surutiste ennetamise keskne probleem on lahendatud,” kuulutas Robert Lucas Chicago ülikoolist oma 2003. aasta presidendikõnes Ameerika Majandusteadlaste Assotsiatsioonis. 2004. aastal ülistas endine Princetoni ülikooli professor Ben Bernanke, kes praegu töötab Föderaalreservi juhatuse esimehena, eelnenud kahe aastakümne majandustegevuse Suurt Mõõdukust, mille ta osaliselt kirjutas paranenud majanduspoliitika arvele.
Läinud aastal varises see kõik kokku.
Andres Arrak Postimehes tunnistas,et põhjuseks asjaolu, et vaatamata lugematutele kaitstud doktoritöödele ja paljudele omistatud Nobeli majanduspreemiatele on makroökonoomika endiselt suuresti tagantjärele teadus. Ja majandus teadlased tagantjärele targad. Aegread on pikad ja esimese rahvusliku statistikaameti kodumaal USAs mõõdetakse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) dünaamikat üsna täpselt juba alates 19. sajandi lõpust. Siiski ei oska majandus teadlased siiani ennustada ei majanduslanguste algust ega lõppu, samuti languse kestust.
Vähe oli neid majandus teadlasi, kes oleksid meie praegust kriisi ette näinud, kuid ennustus võimetus oli veel kõige väiksem selle valdkonna hädadest. Olulisem oli kogu professiooni pimedus katastroofiliste kokkuvarisemiste võimalikkusegi suhtes turumajanduses. Kuldsetel aastatel olid finantsökonomistid hakanud uskuma, et turud on loomult stabiilsed - et aktsiaid ja muid varasid tõepoolest hinnataksegi alati täpselt õigesti. Miski valitsevates mudelites ei lubanud oletada säärase kokkuvarisemise võimalikkust, mis eelmisel aastal toimus. Makromajandusteadlaste seas leidus küll erinevaid vaateid. Kuid peamine erimeelsus lahutas neid, kes veendunult väitsid, et vabaturumajandus ei saa iialgi eksi minna, ja neid, kes uskusid, et aeg-ajalt võib majandus õigelt teelt hälbida, kuid kõikvõimas Föderaalreserv suudab ja oskab alati korrigeerida kõiki suuremaid kõrvalekaldumisi jõukuse teelt. Kumbki leer ei olnud valmis toime tulema majandusega, mis isegi hoolimata Föderaalreservi suurimatest pingutustest rööbastelt välja jookseb.



http://www.esten.ee/

Keynesi taasomaksvõtt

Kuidas on kõige selle juures lood makromajandusteadusega? Hiljutised sündmused on üsna otsustavalt kummutanud kujutelma, nagu oleksid majanduslangused optimaalne reageering kõikumistele tehnilise progressi kiiruses; ainus usutav lähenemine saab olla mingi enam või vähem keinsiaanlik käsitlus. Aga standardsed uuskeinsiaanlikud mudelid ei jätnud ruumi sedalaadi kriisidele, nagu meil praegu toimub, sest üldjuhul aktsepteerisid nad efektiivse turu teooria kohast käsitust finantssektorist.
Oli mõningaid erandeid. Üks töösuund, mille algatas ei keegi muu kui Ben Bernanke koostöös Mark Gertleriga New Yorgi ülikoolist, rõhutas, kuidas piisava tagatise puudumine võib pärssida ettevõtete võimalusi raha hankida ja investeerimisvõimalusi ära kasutada. Teine sellega lähedane suund, millele põhiliselt panid aluse mu Princetoni kolleeg Nobuhiro Kiyotaki ja John Moore Londoni Majandusülikoolist, näitas, et kinnisvara sarnaste varade hinnad võivad sattuda isevõimenduvatesse langustesse, mis omakorda kisuvad langusse kogu majanduse tervikuna. Kuid seniajani ei ole düsfunktsionaalse rahanduse mõju isegi keinsiaanlikus majandusteaduses seisnud kesksel kohal. Selge on, et see olukord peab muutuma.
Nii et vaat mida majandusteadlased minu meelest nüüd tegema peavad. Esiteks peavad nad vaatama näkku ebamugavale reaalsusele, kus finantsturud ei ole kaugeltki täiuslikud, vaid võivad langeda erakordsete pettekujutelmade ja rahvahulkade hullustuse ohvriks. Teiseks peavad nad tunnistama - ja neile, kes Keynesist kuuldes itsitama ja sosistama hakkasid, on see kahtlemata väga raske -, et keinsiaanlik majandusteadus on ikka veel parim olemasolev teoreetiline raamistik majanduslanguste ja -surutiste mõistmiseks. Kolmandaks peavad nad andma oma parima, et hõlmata makroökonoomikasse rahanduse reaalne käitumine.
Paljude majandusteadlaste meelest on need muutused kindlasti väga häirivad. Aeg, millal need uued ja realistlikumad lähenemisviisid rahandusele ja makroökonoomikale ükskord suudaksid pakkuda samasugust selgust, täiuslikkust ja puhast ilu, mis iseloomustas neoklassitsistlikku käsitlust selle täiel kujul, ei jõua kätte veel niipea - kui üldse kunagi.



http://www.esten.ee/

tohutu mulli lõhkemine

Kuni kriisini heitsid Eugene Fama taolised efektiivse turu eestkõnelejad biheivioristliku rahanduse poolt esitatud tõendusmaterjali kõrvale kui “kurioosumite kogu”, millel puudub tegelik tähtsus. Nüüd, mil tohutu mulli lõhkemine - mulli, mida sellised biheivioristlikud majandusteadlased nagu Robert Shiller (Yale) olid õigesti diagnoosinud, seostades seda minevikus ette tulnud “irratsionaalse vaimustuse” episoodidega - on maailma majanduse põlvili surunud, on niisugust suhtumist märksa keerukam kaitsta.
Mis puudutab teist punkti: oletagem, et idioote tõepoolest leidub. Kui olulised nad on? Mitte eriti, väitis Milton Friedman ühes oma mõjukas artiklis aastast 1953: targad investorid teevad raha, ostes siis, kui idioodid müüvad, ja müües siis, kui idioodid ostavad, ning stabiliseerivad sellega turgu. Kuid biheivioristlik rahandus väidab, et Friedman eksis ja et finantsturud on mõnikord äärmiselt ebastabiilsed; ja just praegu tundub raske seda väidet vaidlustada.
Arvatavasti kõige mõjukama sellealase artikli avaldasid 1997. aastal Andrei Sheifer (Harvard) ja Robert Vishny (Chicago), kus sisuliselt formaliseeritakse vana ütlus, et “turg võib käituda irratsionaalselt kauem, kui teil raha jätkub”. Nagu nad osutasid, on arbitra˛ööridel - inimestel, kes eeldatavasti ostavad odavalt ja müüvad kallilt - oma töö tegemiseks tarvis kapitali. Ja varade hinna ränk langus, isegi kui see ei ole majanduse põhinäitajatega põhjendatud, kipub seda kapitali ammendama. Selle tulemusel surutakse tark raha turult välja ja hinnad võivad sattuda langusspiraali.
Praeguse finantskriisi levik mõjus peaaegu nagu näitlik õppetund rahandusliku ebastabiilsusega seotud ohtudest. Ja rahandusliku ebastabiilsuse mudelite aluseks olevad ideed on osutunud majanduspoliitika seisukohalt ülimalt asjakohasteks: keskendumine finantsinstitutsioonide ammendunud kapitalile aitas suunata Lehman Brothersi krahhi järel rakendatud põhimõttelisi meetmeid, ja näib (hoidkem pöialt), et selline tegevus hoidis edukalt ära rahanduse veelgi ulatuslikuma kollapsi.
http://www.esten.ee/