Kriisiaastal halvenesid kõik Eesti konkurentsinäitajat

2009. aastal langes Eesti maailma riikide konkurentsivõime edetabelis tunamulluselt 23. kohalt 35ndaks, see on kõigi aegade suurim kukkumine. Parim koht edetabelis on Eestil olnud 2006. aastal, mil olime 19ndad. Kõrgeim konkurentsinäitaja USA suhtes (74,3 protsenti) oli 2007. aastal.

Eesti Valitsuse kohanemisvõime majandusmuutustega langes kümnepunkti süsteemis 2009.aastal võrreldes 2008.aastaga 41%.
Samal ajal ettevõtetel oli see langus 18%.Valitsuse otsuste elluviimine halvenes 35% võrra.Kapitali kättesaadavus halvenes 31%.Eesti firmajuhtide hinnang ettevõtluskeskkonnale terviklikult samuti langes.
Nüüdse languse põhjuseks on nii hindamise aluseks olnud näitajate halvenemine kui ka paljude teiste riikide konkurentsivõime tugevnemine. Näiteks on Eestist möödunud Belgia, Tšiili, Tai, Tšehhi, India, Korea, Sloveenia, Portugal ja isegi Leedu.
Üldse on kolm olulist näitajat, mis riiki iseloomustavad – need on konkurentsivõime kõrval veel kaitsevõime ja demograafilise taastootmise võime. Konkurentsivõime tähendab suutlikkust müüa oma tooteid rahvusvahelistel turgudel ja saada rahvusvahelisi otse­inves­teeringuid. Need mõlemad loovad eeldused rahva elujärje paranemiseks.
Kriisiaastal halvenesid kõik  Eesti konkurentsinäitajat. Viletsaim näitaja on majanduse seisund – siin langesime tervelt 25 koha võrra, jäädes 48ndaks. Äritegevuse efektiivsuses oli langus 14 kohta ja tulemuseks 41. koht.
Valitsuse tõhususe poolest langesime 12 koha võrra.
Selleks et konkurentsivõime pingereas tõusta, peavad pingutama nii ettevõtjad kui valitsus. Ettevõtted on taimed, et need kasvaksid, peab peenar hea olema, aga peenra loob riik.
Eesti aastast 2001, mil siin rahvusvahelise konkurentsivõime aastaraamatut välja andma hakati,on kõige rohkem kukkunud äri­tegevuse efektiivsuse vallas.
Ettevõtjad räägivad krediidi kehvast kättesaadavusest ja tunnevad puudust välismaise kogemusega headest juhtidest.
Riigikantselei strateegiadirektori asetäitja Klas Klaasi sõnul on Eestil konkurentsivõime parandamiseks viis eesmärki, milleks on euro, eksport, välisinvesteeringud, töötajate oskuste arendamine ning tööhõive languse pidurdamine.
EAS investeeris 2009. aastal üle 4 miljardi krooni, mis on ajaloo kõige suurem riigi investeering ettevõtlusse. EASi abil tegid välisinvestorid 2009. aastal 20 investeerimisotsust, mille tulemusel loodi 1000 töökohta. Siin on näideteks Hyrles, Trelleborg, Essentium Cement ja Risti Golf.Kuid arvestades Eesti töötute arvu on sellest vähe.
Eestis tervikuna kahanes välisturistide arv siiski 3,7%.
EASi ekspordiprogrammide kaudu sai välisturu vallutamiseks kokku ligi 300 miljonit krooni üle 260 ettevõtte. Vahetati ärikontakte mitte ainult lähiriikidega, vaid ka Araabia ja Koreaga.Kuidka sellest on veel vähe.
KredEXi juht Andrus Treier lausus: "Mootorid võivad olla kuitahes head, aga kui sealt õli välja jookseb, need kaua ei tööta." Möödunud aastal oli KredEX tunnistajaks, kuidas ettevõtted finantskraanide kinnikeeramisel kokku kuivasid.
"Täna on esimesi märke, et paremate projektide puhul pangad ikkagi
konkureerivad omavahel," teatas Treier rõõmsast uudisest. Kus pankadel muidu huvi poleks, seal paneb KredEX õla alla, lubas ta.

http://www.esten.ee/

Rekordiliselt kõrge tööpuudus ja vaesus

Riik peaks rohkem abistama neid, kes ise hakkama ei saa. Paljud sammud, mida valitsejad praegu astuvad, on hiljaks jäänud. Nad peaksid nüüd tunnistama, et hindasid olukorda valesti. Inimestele tuleb õigust rääkida, mitte aga anda katteta lubadusi. Ja see ei kehti ainult Eesti riigi kohta. Usun, et ka praegu ei tuleks õhutada inimestes liigseid lootusi kiirele paranemisele. Ehkki ma saan aru, et neid on vaja ostma julgustada. Ka euro tulekusse tuleks kainelt suhtuda. See ei lahenda sugugi kõiki probleeme. Esiteks on teiste maade kogemus näidanud, et euro toob kaasa kaupade kallinemise, teiseks ei sõltu eurotsooni sisenemisel meist enam kuigi palju.

Olen tundud ja tunnen praegugi stressi. Ehkki tahaksin hõisata nagu mõned analüütikud, et kriis on läbi, ja rahulikumalt hingata, ei saa ma seda teha.

Tuleb selgelt endale aru anda, et suur hulk meist elab tegelikus vaesuses ja neil on võimatu sellest üksi rabeledes välja tulla.

Töötukassas arvele võetud töötute arv on üle saja tuhande. Neist neljakümnel tuhandel pole õigust saada töötuskindlustushüvitist või riigi makstavat töötutoetust. Ainsad suurused, mis neid tööturul hoiavad, on lootus uut töökohta leida ja riigi makstav ravikindlustus.

Valdavalt on tegu pikaajalise töötusega ja majanduses kehtiva loogika alusel ei vähene meil tööpuudus kohe ka siis, kui muud majandusnäitajad tõusule pööravad. Kui praegu saab veel töötuks jäänu aru, et majanduses on raske ja temal on raske, siis varsti saabub suur arusaamatus. Poliitikute rõkked majanduse pöördest paremuse poole ei saa olema vastavuses võimalusega leida tööd. Ja siin saab olema tuhandetele murdumise koht.

Loomulikult kõik ülalmainitu maksab midagi. Riigi ja kohalike eelarvete kulud ei suureneks rohkem kui paarisaja miljoni krooni võrra aastas. Võit sellest kulutusest oleks aga mitu korda suurem. Ennast korrates - nende kulude tegemata jätmine on raiskamine.

Sisulist probleemi ei oleks ka suuremate kuludega töötuskindlustuses, sest seal oleme ülepeakaela jõudnud jabura olukorrani. Eurole ülemineku huvides ületavad käesoleval aastal töötuskindlustuse tulud kulusid. Ja seda rekordiliselt kõrge tööpuuduse korral. Kõrgem maksemäär hetkel ei kindlusta mitte töötuid, vaid valitsussektori tasakaalu. Kuigi ka eurole üleminek on vajalik, ei ole see ju ühe töötuskindlustuse esmaülesanne.

Ühiskonna suurimaks probleemiks ei ole mitte ajutiselt suureks paisunud tööpuudus, vaid pikaajaline tööpuudus. Tööturu paindlikkust ei iseloomusta ainult töötaja vallandamise kergus ja odavus. Tähtis on, kui kiiresti leiab vabanenud inimene uuesti töö. Siin muutuvad määravaks hariduse ja oskuste kaasaegsus. Eesti peab valmis olema tööpuuduse jätkuvaks (kuigi aeglustuvas tempos) kasvuks hoolimata majanduslanguse peatumisest. Majanduslik loogika ütleb, et koos suvel loodavate ajutiste töökohtadega pöördub olukord tööturul paremaks.

Praegune tegelikkus on üle 100 000 töötu, üle 500 000 inimese, kes on materiaalsetes raskustes, ebastabiilne maksukeskkond, ebakindlus tuleviku ees nii tööandjatel kui töövõtjatel, elanikkonna suur laenukoormus, halb läbisaamine naabritega, usaldamatus riigikogu ja valitsuse vastu.Kas kõik see teeb meid tugevamaks?

Üle ühe kolmandiku kogu rahvastikust ehk iga kolmas eestimaalane on raskustes ja ennustatakse selle arvu kasvu. Praegused meetmed tööturu elavdamiseks pole piisavad. Maksude tõstmised, mis tehakse, süvendavad veelgi olukorda, tööpuudus suureneb, ettevõtted likvideeritakse ja uusi juurde ei tule.

http://www.esten.ee/

Majanduskasv 2010 ja euro

Kuna 2009.a.statistikabaas on väga madal,siis varsti võib juhtuda,et ka 2010. aasta kohta aastalõikes majanduse osas korralik kasv on tulemas.
Arvatavasti see kasv võib olla isegi 4 – 5 % sellest madalast pinnast,kus me majanduse languse ajal olime.
Samas peab arvestama et majanduskasv tuleb väga aeglases tempos ja muidugi sõltuvuses suurtest riikidest.
Majandusprognoosid on olnud ja on reeglina siiski kohvipaksu pealt tehtud ning sinna ei ole midagi parata.
Võib tulla kerge majanduskasv või hoopiski veel mõningane kasvulangus.
Börsiindeks Tallinnas on ammu üle 580 punkti kasvanud.
Kõik see majanduse liikumise suund on seni siiski baseerunud sisetundel.
Tundub et siiski enam sügavamat majanduselangust ei tule.
Kriisi põhi on nii öelda läbi.
Kuid üksikisikule raskemad ajad on alles ees.Tööpuudus veel tükil ajal suureneb ja annab valusalt tunda.
Suur hulk kodusid läheb müüki.
2010.aasta tuleb väga raske,nii et püksirihma tuleb paljudel inimestel ühtelugu pingutada.
Seoses võimaliku euro tulekuga Eestisse 2011.aastal on märkimisväärseid nii plusse kui miinuseid.
Olulisemad aspektid euro kasutusele võtmisega, on seotud just Eesti krooni ja majanduskeskkonna usaldusväärsuse ja stabiilsusega. Eestiga seotud riskidega ning rahaturul võetavate riskitasudega, ehk teiste sõnadega raha hinnaga Eesti jaoks. Just see mõjutab siinse majanduskeskkonna atraktiivsust, investeeringute mahtu, töökohtade arvu, laenuraha hinda ja laenude kättesaadavust, laenude teenindamise võimet, tehingute hinda ning seega Eesti konkurentsivõimet.
Euro kasutusala on kordades suurem, kasutusel olevate eurode hulk arusaadavatel põhjustel samuti. Seega on euro valuutana stabiilsem ja vähem spekulatiivsetele elementidele alluv, seetõttu on euro vähem riskantsem kui Eesti kroon. Eesti kroon on võrreldes euroga vastuvõtlikum ja tundlikum muutustele majanduskeskkonnas, millega kaasneb Eesti krooni teistesse valuutadesse vahetuskursi risk, mis tõstab tehingute turuhindasid. Eestis toodetud toodete ja teenuste konkurentsivõime on madalam kui liidame Eesti krooni konverteerimise kulud teistesse valuutadesse. Eestis euro kasutusele võtmine lihtsustab ja teeb odavamaks kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumise ja suurendab hinnastabiilsust Eestis ja suurendab Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsust tervikuna.Euro kasutuselevõtt elavdab Eesti majandust, muudab Eesti majandust stabiilsemaks ja seetõttu ka odavamaks, konkurentsivõimelisemaks.

Samas peab teadvustama, et euro kasutuselevõtt ei välista Eestis majanduslikke probleeme, või nende tekkimise võimalust. Sellekohase näitena võib tuua praeguses eurokasutusalas riikide Kreeka (riigieelarve puudujääk neli korda lubatust suurem) ja Hispaania (nõrk pangandussektor, suur tööpuudus), Portugali majanduse hetkeolukorra. Euro kasutuselevõtmisega kaasnevad ka negatiivsed mõjud, eriti puudutab see Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsust ja võimet iseseisvalt atraktiivseks muutmist, näitena võib tuua praeguse ettevõtjate ja investorite jaoks atraktiivse Eesti maksusüsteemi (nt. proportsionaalne tulumaks, reinvesteeritud kasumi maksudest vabastus jne.). Tõenäoliselt ei õnnestu Eestil soodsat maksukeskkonda euro kasutusele võttes enam endisena säilitada, vähemalt mitte eurokasutusala poolse toeta. Ka iseseisvat rahandus- ja majanduspoliitikat on peale euro kasutuselevõttu järjest keerukam teostada. Seda näiteks olukorras kus vajame võib-olla hoopis teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui Prantsusmaa või Saksamaa. Me saame küll õiguse kaasa rääkida raha- ja majanduspoliitiliste otsuste kujundamise ja langetamise protsessis, kuid tõenäoliselt jäävad nendes küsimustes domineerima suurriikide huvid. Euro kasutuselevõtuga kaotame seetõttu osast konkurentsieelisest. Konkurentsieelisest, mis baseerub eristumisalusel ja võimest eristumisalust iseseisvalt luua. Loobume euro kasutuselevõtuga vabatahtlikult ka teatud osast kontrollist rahandus- ja majanduspoliitiliste protsesside üle ja võimest siin tekkivaid probleeme iseseisvalt lahendada. Pärast euro kasutusele võtmist, seda umbes aasta jooksul, võivad hinnad ülespoole liikuda ca 20%, seda põhiliselt kaupmeeste kalduvuse tõttu Eesti krooni hindade eurodesse ümberarvestamisel, hinnad ümardada ülesse poole. Peale seda muutuvad igapäevased arveldusprotsessid, käibel oleva euro konverteerimine teistesse valuutadesse, arvepidamine, hinnavõrdluste teostamine jms. lihtsamini teostatavamaks ning seega ka odavamaks.


http://www.esten.ee/

On oodata tööhõive olukorra halvenemist

Esimesed märgid majanduse taastumise osas on hakanud ilmuma pärast kahte rasket majanduslangusega aastat.
Kriis on olnud tohutu negatiivse mõjuga eurooplastele ning on oluliselt mõjutanud Euroopa avaliku arvamust kõigis eluvaldkondades.
Uuring näitab,et inimestel paraneb küll avalik meeleolu,kuid armid mööduvast majanduskriisist jäävad.
Praegu mured majanduslikku olukorra kohta küll vähenevad,kuid töötus jääb esialgu peamiseks eurooplaste mureks paljudes liikmesriikides.
Kusjuures on karta,et tööhõive olukord mitmes riigis halveneb veelgi.
Majanduslik olukord on probleemiks Kreekas,Lätis,Iirimaal,Hispaanias ja Soomes jt. Tööpuudus on murelapseks Lätis,Iirimaal,Hispaanias,Eestis ja Ühendkuningriigis.
Mitmes Euroopa Liidu riigis on oodata tööhõive olukorra halvenemist järgmise kaheteistkümne kuu jooksul.
Siiski kõikides Euroopa Liidu riikides,välja arvatud Malta ja Küpros on ootused et Euroopa ja maailmamajandus on praegu soodsamas seisus,kui oli see kevadel 2009.a.
Praegu majanduskriisi mõju on veel hästi tunda Kesk – ja Ida – Euroopas.
Et vältida edaspidi sarnase majanduskriisi teket tulevikus,Euroopa Liit peab reformima kogu rahandussüsteemi.
Paljudes liikmesriikides on väljakujunenud prioriteet tugevdada Euroopa järelevalvesüsteemi rahaliste ja finantseerimisasutuste üle.
Praegu on arutamisel kuidas seda teha.
Kuues liikmesriigis sh. Prantsusmaa,Hispaania ja Itaalia seadistatakse esikohale vajadus etendada läbipaistvust hüvitiste,kulude ja riskide üle rahaturgudel.Seda toetavad Kreeka,Prantsusmaa,Eesti,Taani,Hispaania ja Itaalia.
Kahjuks liikmesriikides puudub veel üksmeel kuidas rahandussüsteemi Euroopa Liidus peaks uuendama.


http://www.esten.ee/

Töötud on kõige tugevamalt tabatud kriisist

Sügisel 2007.a. TNS EMORi poolt koostatud avaliku arvamuse kohaselt 79% Eesti kodanikke alates sügisest 2006.a.avaldasid rahulolu oma eluga.
Detsembris 2009.a.Eurobaromeeter avaldas oma järjekordsed uuringud.Kus tõdeti,et alates 2008.a. on olulisi nihkeid Euroopa avaliku arvamuses,et majanduskriis on peamine mootor,mis mõjutas eurooplaste arusaamu ja arvamusi.Tundub et sügisel 2009.a. saabus majanduskriisi tipp,mis tekitas pöördepunkti majanduse käekäigus.
Praegu on tekkinud olukord,kus kus paljudel on tunne,et halb olukord majanduses hakkas taanduma.Kriisi uuringud on näidanud,et majanduskriis suurendas lõhe elatustaseme vahel Põhja – ja Lääne – Euroopa riikides ning Lõuna – ja Ida – Euroopas.Eelkõige töötud on kõige tugevamalt tabatud kriisist.
Peab ütlema,et majanduskriisil oli sügav mõju inimestele.
Praegu on alanud majanduse taastamise protsess.See võtab väga palju aega,enne kui elu Euroopa Liidus,seal hulgas Eestis on taastunud ennekriisiaegsele tasemele.
Eestis,Hispaanias,Lätis,Leedus ja Slovakiaas tegelik töötuse määr on palju suurem kui Euroopa Liidu keskmine.Suure mure tekitab tööpuuduse tõus alates kevadest 2009.a.,millal registreeriti tööpuuduse tõus Leedus ja Bulgaarias.
Majanduslik olukord on endiselt halb Hispaanias,Eestis,Sloveeniaas,Ungaris,Iirimaal ja Lätis.
Nüüd kui G20 ja IMF on andnud vajalikku tõuke majanduskasvule,riikide valitsused ja Euroopa Liit on kutsutud tõhustama võitlust tööpuudusega.


http://www.esten.ee/

Ühisraha on sattunud oma esimesse suuremasse kriisi

Eestis langes majandus sügavamale kui enamikus Euroopa maades. Eelmise aasta majanduslanguseks kujuneb 14,2 protsenti.

Pärast krediidimulli lõhkemist tõmbus Eesti majandus möödunud aastal hinnanguliselt kokku 14 protsendi võrra ning väikest langust prognoositakse ka 2010. aastaks.
Samas vähendasid kulude kärped valitsussektori otsest mõju majanduskasvule.
Majanduskasvu panustab negatiivselt nõrk sisenõudlus. Kõrge tööpuudus vähendab eratarbimist.
Kiire kasvu aastatega võrreldes olulisemalt madalama nõudluse tõttu on tootmisressursid alarakendatud. Seetõttu on investeerimisaktiivsus püsinud madalana.
Statistikaameti kiirhinnangul kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) sesoonselt korrigeerituna mullu neljandas kvartalis võrreldes kolmanda kvartaliga 2,6 protsenti.
Aastases võrdluses kahanes neljanda kvartali SKP 9,4 protsenti, mis märgib sarnaselt eelnevatele kvartalitele languse aeglustumist.
Muidugi on hea, et IV kvartal läks Eesti jaoks nii hästi.
Võrreldes III kvartaliga kasvas sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP IV kvartalis 2,6%.
2,6% on väga hea tulemus. Suurepärane, et Eesti SKP näitas kasvu juba neljandas kvartalis.
Loodame et Eestil hakkab paremini minema, nagu mujal maailmas ning ka Soomes.
IV kvartali majandustulemus avaldab kindlasti positiivset mõju Eesti europüüdlustele.
Kui Eesti täidab euronõuded, siis sel juhul pole mingit põhjust, miks ei peaks Euroopa majandus- ja rahaliit (EMU) Eestit eurotsoonis aktsepteerima.
Praegu Kreeka ümber keerlevad tormid võivad euroga ühinemisprotsessi keerukaks muuta.
Mõned analüütikud on aga ennustanud, et Euroopa võimukandjad võivad Eesti ühinemisega viivitamiseks põhjuseid otsima hakata, kuna ühisraha on sattunud oma esimesse suuremasse kriisi ja ida suunas laienemine võib seetõttu tunduda riskantsevõitu.
Reitinguagentuur Fitch ütles möödunud nädalal, et Maastrichti kriteeriumide täitmine Eesti poolt näib üha tõenäolisem ning lisas, et võrreldes teiste Baltimaadega on Eesti olukord pärast mullust sügavat kriisi parem.
Fitch hoiatas samas, et euro poole püüdlevad riigid peavad lisaks riigirahanduse ja inflatsiooni osas kehtestatud eesmärkide täitmisele tõestama ka oma majanduse jätkusuutlikkust ja elujõulisust.
Eesti osas on reitinguagentuuril kahtlusi, kas eelarveplaanid on pikemas perspektiivis usaldusväärsed, kui kriteeriumi täitmiseks kehtestatud ühekordsete meetmete mõju mööda saab. Inflatsioonimäära stabiilsus võetakse pärast Eesti hiljutist suurt jõnksatust - buumist põhja - kindlasti tugevasti luubi alla.
«On olemas risk, et Euroopa juhid võivad leida Maastrichti kriteeriumidele tõlgenduse, mis võimaldaks Eesti avaldus tagasi lükata,» ütles Fitch.
Pärast seda, kui Kreeka riigirahanduse andmete võltsimisega vahele jäi,kontrollitakse kindlasti piinliku täpsusega üle ka Eesti majandusandmed. Eesti valitsus väidab, et ei ole andmeid sissepääsukriteeriumide täitmise nimel moonutanud.


http://www.esten.ee/

Meie tagasiminek ei ole tulnud ainult maailmamajanduse mõjul

Paljude majandusteadlaste meelest on need muutused kindlasti väga häirivad. Aeg, millal need uued ja realistlikumad lähenemisviisid rahandusele ja makroökonoomikale ükskord suudaksid pakkuda samasugust selgust, täiuslikkust ja puhast ilu, mis iseloomustas neoklassitsistlikku käsitlust selle täiel kujul, ei jõua kätte veel niipea - kui üldse kunagi.

Mõningatele majandusteadlastele annab see kahtlemata põhjust neoklassitsistlikust teooriast kinni hoida, hoolimata selle täielikust võimetusest käsitada sügavaimat majanduskriisi, millesarnast pole nähtud kolme inimpõlve jooksul. Kummatigi näib praegu olevat paras aeg meenutada H. L. Menckeni sõnu: “Igale inimlikule probleemile leidub alati lihtne lahendus - puhas, veenev ja väär.”

Mis puudutab languste ja surutiste liigagi inimlikku probleemi, siis peavad majandusteadlased loobuma ühest puhtast, kuid väärast lahendusest: eeldusest, et kõik inimesed on ratsionaalsed ja et turud toimivad perfektselt. Uus nägemus, mis hakkab heiastuma sedamööda, kuidas majandusteadus oma aluseid ümber hindab, ei pruugi olla sugugi nii selge; kindlasti ei saa see olema puhas; aga võib loota, et tal on üks eelis: ta on vähemalt osaliselt õige.

Eesti kontekstis võib öelda,et meie tagasiminek ei ole tulnud ainult maailmamajanduse mõjul, vaid suures osas Eesti enda juhtimisvigade tõttu. See kriis ei ole lühike, nagu räägitakse, vaid mitme aasta pikkune. Kuna Eestis praegu äri ajada ei saa, tuleb langetada radikaalseid otsuseid. Ansip on ju öelnud, et ärimehed tegelgu oma riskide juhtimisega ise, tema teeb aga poliitikat. Ärimehed peavadki praegu ennekõike hindama Eesti maariski ja kui Eesti maarisk ei lase siin tegutseda, siis tuleb ära minna. Ja kui siin tagasiminek veel süveneb, siis pikema kriisi korral on õigem ettevõtted maha müüa.

http://www.esten.ee/

Majandusteadus kui eriala jäi hätta

Majandusteadus kui eriala jäi hätta sellepärast, et majandusteadlased lasid end ära võluda perfektse, hõõrdevaba turusüsteemi nägemusest. Et oma mainet taastada, peab ta õppima leppima vähem lummava nägemusega - nägemusega sellisest turumajandusest, millel on küll palju voorusi, kuid milles tuleb ette ka defekte ja hõõrdumist. Hea uudis on see, et me ei pea alustama nullist. Isegi täiuslike turgude majandusteaduse õitseajal uuriti tublisti ka viise, kuidas reaalne majandus teoreetilisest ideaalist kõrvale kaldub. Ja edaspidi ilmselt nihkubki - õigupoolest ongi juba nihkumas - defekte ja hõõrdumist tunnistav majandusteadus majandusanalüüsi äärealadelt selle keskmesse.


Juba praegu leidub üks üsna kaugele arenenud näide säärasest majandusteadusest, mida ma silmas pean: biheivioristliku rahanduse nime all tuntud mõttekoolkond. Selle lähenemisviisi rakendajad rõhutavad kaht punkti. Esiteks ei sarnane paljud reaalses maailmas tegutsevad investorid kuigivõrd efektiivsete turgude teooria külmade kalkuleerijatega: nad alluvad liigagi hästi karjavaimule, irratsionaalse vaimustuse ja alusetu paanika hoogudele. Teiseks tõdevad tihti needki, kes püüavad oma otsustes tugineda külmale arvestusele, et see on võimatu, et usalduse, usutavuse ja piiratud tagatisega seonduvad probleemid sunnivad neid karjaga kaasa jooksma.

Mis puudutab esimest punkti: juba efektiivse turu hüpoteesi õitseaegadel tundus ilmne, et reaalse maailma investorid ei ole nii ratsionaalsed, nagu valitsevad mudelid eeldasid. Larry Summers alustas kord üht rahandusteemalist ettekannet, kuulutades: “IDIOOTE LEIDUB. Vaadake ainult ringi.” Aga mis liiki idiootidest (akadeemilise kirjanduse eelistermin on tegelikult “mürakauplejad”) me õieti räägime? Biheivioristliku majandusteaduse nime all tuntud laiemast voolust ideid ammutades üritab biheivioristlik rahandus sellele küsimusele vastata sel teel, et suhestab investorite silmanähtava irratsionaalsuse inimmõtlemise tuntud kalduvustega, nagu kalduvus muretseda väikeste kaotuste pärast rohkem kui väikeste tulude pärast, või kalduvus teha väikeste valimite põhjal tuleviku kohta liiga kergekäelisi oletusi (näiteks eeldada, et kuna kinnisvarahinnad viimase paari aasta jooksul on tõusnud, siis tõusevad need edaspidigi).

Kuni kriisini heitsid Eugene Fama taolised efektiivse turu eestkõnelejad biheivioristliku rahanduse poolt esitatud tõendusmaterjali kõrvale kui “kurioosumite kogu”, millel puudub tegelik tähtsus. Nüüd, mil tohutu mulli lõhkemine - mulli, mida sellised biheivioristlikud majandusteadlased nagu Robert Shiller (Yale) olid õigesti diagnoosinud, seostades seda minevikus ette tulnud “irratsionaalse vaimustuse” episoodidega - on maailma majanduse põlvili surunud, on niisugust suhtumist märksa keerukam kaitsta.

Mis puudutab teist punkti: oletagem, et idioote tõepoolest leidub. Kui olulised nad on? Mitte eriti, väitis Milton Friedman ühes oma mõjukas artiklis aastast 1953: targad investorid teevad raha, ostes siis, kui idioodid müüvad, ja müües siis, kui idioodid ostavad, ning stabiliseerivad sellega turgu. Kuid biheivioristlik rahandus väidab, et Friedman eksis ja et finantsturud on mõnikord äärmiselt ebastabiilsed; ja just praegu tundub raske seda väidet vaidlustada.

Arvatavasti kõige mõjukama sellealase artikli avaldasid 1997. aastal Andrei Sheifer (Harvard) ja Robert Vishny (Chicago), kus sisuliselt formaliseeritakse vana ütlus, et “turg võib käituda irratsionaalselt kauem, kui teil raha jätkub”. Nagu nad osutasid, on arbitra˛ööridel - inimestel, kes eeldatavasti ostavad odavalt ja müüvad kallilt - oma töö tegemiseks tarvis kapitali. Ja varade hinna ränk langus, isegi kui see ei ole majanduse põhinäitajatega põhjendatud, kipub seda kapitali ammendama. Selle tulemusel surutakse tark raha turult välja ja hinnad võivad sattuda langusspiraali.

Praeguse finantskriisi levik mõjus peaaegu nagu näitlik õppetund rahandusliku ebastabiilsusega seotud ohtudest. Ja rahandusliku ebastabiilsuse mudelite aluseks olevad ideed on osutunud majanduspoliitika seisukohalt ülimalt asjakohasteks: keskendumine finantsinstitutsioonide ammendunud kapitalile aitas suunata Lehman Brothersi krahhi järel rakendatud põhimõttelisi meetmeid, ja näib (hoidkem pöialt), et selline tegevus hoidis edukalt ära rahanduse veelgi ulatuslikuma kollapsi.

Kuidas on kõige selle juures lood makromajandusteadusega? Hiljutised sündmused on üsna otsustavalt kummutanud kujutelma, nagu oleksid majanduslangused optimaalne reageering kõikumistele tehnilise progressi kiiruses; ainus usutav lähenemine saab olla mingi enam või vähem keinsiaanlik käsitlus. Aga standardsed uuskeinsiaanlikud mudelid ei jätnud ruumi sedalaadi kriisidele, nagu meil praegu toimub, sest üldjuhul aktsepteerisid nad efektiivse turu teooria kohast käsitust finantssektorist.

Oli mõningaid erandeid. Üks töösuund, mille algatas ei keegi muu kui Ben Bernanke koostöös Mark Gertleriga New Yorgi ülikoolist, rõhutas, kuidas piisava tagatise puudumine võib pärssida ettevõtete võimalusi raha hankida ja investeerimisvõimalusi ära kasutada. Teine sellega lähedane suund, millele põhiliselt panid aluse mu Princetoni kolleeg Nobuhiro Kiyotaki ja John Moore Londoni Majandusülikoolist, näitas, et kinnisvara sarnaste varade hinnad võivad sattuda isevõimenduvatesse langustesse, mis omakorda kisuvad langusse kogu majanduse tervikuna. Kuid seniajani ei ole düsfunktsionaalse rahanduse mõju isegi keinsiaanlikus majandusteaduses seisnud kesksel kohal. Selge on, et see olukord peab muutuma.

Nii et vaat mida majandusteadlased minu meelest nüüd tegema peavad. Esiteks peavad nad vaatama näkku ebamugavale reaalsusele, kus finantsturud ei ole kaugeltki täiuslikud, vaid võivad langeda erakordsete pettekujutelmade ja rahvahulkade hullustuse ohvriks. Teiseks peavad nad tunnistama - ja neile, kes Keynesist kuuldes itsitama ja sosistama hakkasid, on see kahtlemata väga raske -, et keinsiaanlik majandusteadus on ikka veel parim olemasolev teoreetiline raamistik majanduslanguste ja -surutiste mõistmiseks. Kolmandaks peavad nad andma oma parima, et hõlmata makroökonoomikasse rahanduse reaalne käitumine.
Järgneb.

http://www.esten.ee/

Käesolev on teine kord, kus Ameerika on silmitsi nulli alampiiriga

Mis siis nüüd saab? Käesolev on teine kord, kus Ameerika on silmitsi nulli alampiiriga, kusjuures eelmine kord juhtus see Suure surutise ajal. Ja just tähelepanek, et intressimääradel on oma alampiir, oli see, mis ajendas Keynesi propageerima valitsuse kulutuste suurendamist: kui monetaarpoliitika jääb teovõimetuks ja erasektorit ei ole võimalik veenda rohkem kulutama, siis peab avalik sektor majanduse toetamise rolli enda kanda võtma. Fiskaalstiimul on keinsiaanlik vastus sedalaadi surutise-tüüpi majanduslikule olukorrale, milles me praegu viibime.

Niisugune on keinsiaanlik mõtteviis, mis juhib Obama administratsiooni majanduspoliitikat - ja magevee-majandusteadlased on raevunud. Ümmarguselt 25 aastat olid nad sallinud Föderaalreservi katseid majandust juhtida, kuid keinsiaanliku mõtte täieulatuslik taassünd on midagi hoopis muud. 1980. aastal kirjutas Lucas (Chicago ülikool), et keinsiaanlik majandusteadus on nii naeruväärne, et “teadusseminaridel ei võta inimesed keinsiaanlikku teoretiseerimist enam tõsiselt: publik hakkab sosistama ja isekeskis itsitama”. Tunnistada nüüd, et Keynesil oli üldjoontes ikkagi õigus, oleks liiga alandav.

Ja nii kuulutas Cochrane (Chicago ülikool), nördinud ideest, et käesolevat langust võiksid leevendada valitsuse kulutused: “1960. aastatest saadik ei ole enam keegi kusagil kraadiõppuritele midagi sellist lugenudki. Need [keinsiaanlikud ideed] on muinasjutud, mille ekslikkus on tõestatud. Rasketel aegadel on väga lohutav pöörduda tagasi muinasjuttude juurde, mida me lapseeas kuulsime; aga see ei tee neid veel vähem ekslikuks.” (Sool- ja magevee-koolkondade vahelise lõhe sügavusest annab märku Cochrane’i võimetus uskuda, et “keegi kusagil” veel õpetaks ideid, mida tegelikult õpetatakse säärastes ülikoolides nagu Princeton, M.I.T. ja Harvard.)

Samal ajal olid soolvee-majandusteadlased, kes olid end lohutanud arvamusega, nagu hakkaks makroökonoomika suur veelahe tasanduma, vapustatud tõdemusest, et magevee-koolkond ei olnud neid üldse kuulanudki. Stimuleerimiskava vastu häält tõstvad magevee-majandusteadlased ei mõjunud õpetlastena, kes oleksid Keynesi argumendid läbi mõelnud ja leidnud need siis puudulikud olevat. Pigem mõjusid nad inimestena, kellel pole keinsiaanliku majandusteaduse sisust õrna aimugi ja kes äratavad ellu 1930. aasta eelseid eksiarvamusi, uskudes end ütlevat midagi sügavamõttelist ja uudset.

Ja Keynes ei olnud ainuke, kelle ideed näisid olevat unustatud. Nagu märkis Brad DeLong (California ülikool Berkeleys) Chicago koolkonna “intellektuaalse kollapsi” üle kurtes, on selle koolkonna praegune hoiak jõudnud nii kaugele, et täielikult on kõrvale heidetud Milton Friedmanigi ideed. Friedman uskus, et majanduse stabiliseerimiseks tuleks tegutseda pigem Föderaalreservi kaudu kui kasutada selleks valitsuse kulutusi, kuid ta ei väitnud kunagi, nagu ei võiks valitsuse kulutuste suurendamine ühelgi juhul tööhõivet tõsta. Kui lugeda üle Friedmani ideede kokkuvõtet aastast 1970, “A Theoretical Framework for Monetary Analysis” (Monetaaranalüüsi teoreetiline raamistik), on rabav näha, kui keinsiaanlikult see tegelikult kõlab.

Ja kindlasti ei võtnud Friedman kunagi tõsiselt ideed, et massiline tööpuudus kajastab tööliste tahtlikku tööpanuse vähendamist või et langused on tegelikult majandusele kasulikud. Ometi on praegune magevee-majandusteadlaste põlvkond käinud välja mõlemad väited. Nii pakub Casey Mulligan Chicagost välja mõtte, et tööpuudus on nii kõrge sellepärast, et paljud töötajad eelistavad mitte tööle minna: “Töötajatele pakutakse rahalist motivatsiooni, mis õhutab neid mitte töötama… langevat tööhõivet aitab seletada pigem tööjõu pakkumise (inimeste töötamisvalmiduse) vähenemine kui nõudlus tööjõu järele (töötajate arv, keda tööandjad peavad palkama).” Konkreetsemalt on Mulligan mõista andnud, et töölised eelistavad töötuks jääda, kuna see suurendab nende väljavaateid saada hüpoteegivabastust. Ja Cochrane kuulutab, et kõrge tööpuudus on tegelikult hea: “Meil on langust lausa vaja. Inimestel, kes terve elu Nevadas naelu toksivad, on vaja mingit muud tegevust.”

Mina isiklikult arvan, et see on jabur. Miks peaks tislerite Nevadast liikvelesaamiseks olema vaja massilist tööpuudust kogu riigis? Kas keegi saab tõsiselt kinnitada, et me oleme kaotanud 6,7 miljonit töökohta sellepärast, et neid ameeriklasi, kes töötada tahavad, on vähemaks jäänud? Kuid magevee-majandusteadlased pidid paratamatult sellesse ummikusse lõksu jääma: kui alustatakse eeldusest, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja turud täiuslikult efektiivsed, siis peabki jõudma järelduseni, et tööpuudus on vabatahtlik ja majanduslangused soovitavad.

Ent kui see kriis ongi tõuganud magevee-koolkonna absurdsete seisukohtadeni, on see sundinud eneseanalüüsile ka soolvee-majandusteadlasi. Nende teoreetiline raamistik lubab, erinevalt Chicago koolkonna omast, niihästi soovimatut tööpuudust võimalikuks pidada kui ka seda kahjulikuks hinnata. Kuid need uuskeinsiaanlikud mudelid, mis on õppekavades ja teadustöös domineerivaks tõusnud, eeldavad samuti, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja finantsturud täiuslikult efektiivsed. Et midagigi praeguse majanduslanguse taolist oma mudelitesse ära mahutada, on uuskeinsiaanid sunnitud sisse tooma omamoodi korrektsioonifaktor [fudge factor], mis selgemalt määratlemata põhjustel ajutiselt erasektori kulutusi alla tõmbab. (Just nii olen ma ise oma töös mõnel pool teinud.) Ja kui meie analüüs oma praegusest olukorrast tugineb säärasele korrektsioonifaktorile, mil määral me võime siis usaldada nende mudelite ennustusi selle kohta, kuhu me jõuda võime?

Ühe sõnaga, makro seisukord ei ole hea. Ja kuhu siis majandusteadus siit edasi läheb?
http://www.esten.ee/

Diagnoosimata jäänud mull on lõhkenud

Ja senikaua, kuni makromajanduspoliitika oli maestro Greenspani kätes ja prii keinsiaanlikku tüüpi stimuleerimisprogrammidest, ei olnud ka magevee-majandusteadlastel suurt midagi, mille üle nuriseda. (Nad ei uskunud, et monetaarpoliitikast midagi kasu oleks, aga ei arvanud ka, et see kahju võiks teha.)
Alles kriis pidi näitama, kui vähe neil kahel koolkonnal ühist on ja kui pangloslikuks oli muutunud isegi uuskeinsiaanlik majandusteadus.
Viimase aja halemeelsetes majandusaruteludes on “seda ei oleks keegi osanud ette näha…” saanud igal võimalikul juhul korratavaks naljakohaks. Just nii öeldakse katastroofide kohta, mida oleks võinud osata ette näha, oleks pidanud ette nägema ja mida tegelikult nägidki ette mõned üksikud majandusteadlased, keda tasuks nähtud vaeva eest välja naerdi.
Võtkem näiteks kinnisvarahindade järsk tõus ja langus. Mõned majandusteadlased, eeskätt Robert Shiller, tundsid tõepoolest mulli ära ja hoiatasid ränkade tagajärgede eest, mida selle lõhkemine kaasa tooks. Ometi jäid võtmetähtsusega poliitikakujundajad ilmselge suhtes pimedaks. 2004. aastal lõi Alan Greenspan juttudele kinnisvaramullist käega: “üleriigiline tõsine hinnamoonutus,” kuulutas ta, “on äärmiselt ebatõenäoline.” Kinnisvarahindade tõus, ütles Ben Bernanke 2005. aastal, “kajastab suurel määral majanduse põhinäitajate tugevust”.
Kuidas neil mull kahe silma vahele jäi? Olgem ausad, intressimäärad olid ebatavaliselt madalad ning see võis hinnatõusu osaliselt seletada. Võib-olla tahtsid Greenspan ja Bernanke ka ülistada Föderaalreservi edukust majanduse väljatoomisel 2001. aasta langusest: mööndus, et see edu tugines suuresti koletu mulli tekitamisele, oleks pidumeeleolu üksjagu rikkunud.
Kuid oli veel midagi: nimelt üldine usk, et mulle lihtsalt ei saagi tekkida. Greenspani kinnitusi üle lugedes rabab aga tõik, et need ei tuginenud tõenditele - need tuginesid aprioorsele väitele, et kinnisvarasektoris lihtsalt ei saa mulle tekkida. Ja finantsteoreetikud olid selles osas veelgi järeleandmatumad. Ühes 2007. aastal antud intervjuus kuulutas efektiivse turu hüpoteesi isa Eugene Fama, et “sõna “mull” ajab mu hulluks”, ja seletas seejärel, mispärast me kinnisvaraturgu võime usaldada: “Kinnisvaraturud on vähem likviidsed, aga maju ostes on inimesed väga ettevaatlikud. Üldjuhul on see suurim investeering, mille nad oma elus teevad, seepärast vaatavad nad väga hoolikalt ringi ja võrdlevad hindu. Pakkumisprotsess on väga detailne.”
Tõepoolest, üldjuhul võrdlevad majaostjad tõesti väga hoolikalt hindu - see tähendab, nad võrdlevad oma võimaliku ostu hinda teiste majade hindadega. Kuid see ei ütle midagi selle kohta, kas majade üldine hinnatase on õigustatud. See on jällegi ketšupimajandusteadus: kuna kahekvardine ketšupipudel maksab kaks korda rohkem kui ühekvardine, kuulutavad finantsteoreetikud, et ketšupi hind on vaieldamatult õige.
Lühidalt, usk efektiivsetesse finantsturgudesse ei lasknud paljudel, kui mitte enamikul majandusteadlastel ajaloo suurima finantsmulli esilekerkimist märgata. Ja eeskätt oli efektiivse turu teooria mänginud märkimisväärset rolli juba selle mulli tekitamisel.
Nüüd, kus see diagnoosimata jäänud mull on lõhkenud, on turvaliseks peetud varade tegelik riskantsus paljastatud ja finantssüsteem oma haprust näidanud. Ühendriikide majapidamised on näha saanud, kuidas 13 triljonit dollarit jõukust vastu taevast lendas. Kaotatud on enam kui kuus miljonit töökohta, ja tööpuuduse määr näikse olevat teel oma kõrgeima taseme poole pärast 1940. aastat. Millist juhatust siis moodne majandusteadus meile me praeguses olukorras pakub? Ja kas me peaksime seda usaldama?
Aastail 1985-2007 valdas makromajandusteadust petlik rahu. Sool- ja magevee-erakondade vaated ei olnud tegelikult lähenenud. Kuid need oli Suure Mõõdukuse aastad - pikem periood, mil inflatsioon oli vaoshoitud ning langused suhteliselt leebed. Soolvee-majandusteadlased uskusid, et Föderaalreserv valitseb olukorda. Magevee-majandusteadlased ei uskunud, et Föderaalreservi tegevusest eriti kasu oleks, kuid olid nõus laskma asjadel vanaviisi edasi minna.
Kriis aga tegi sellele võltsrahule lõpu. Äkitselt neist kitsastest, tehnokraatlikest tegutsemisviisidest, mida mõlemad pooled olid nõus tunnustama, enam ei aidanud - ja vajadus laiema majanduspoliitika järele tõi vanad erimeelsused uuesti esile raevukamalt kui kunagi varem.
Miks siis neist kitsastest tehnokraatlikest tegutsemisviisidest ei piisanud? Vastuse võib võtta kokku ühe sõnaga: null.
Hariliku languse korral hakkab Föderaalreserv pankadelt kokku ostma riigivõlakirju - lühiajalist riigilaenu. See viib riigilaenu intressid alla; kõrgemat kasumäära taotlevad investorid lähevad üle muude varade ostmisele, viies alla teisedki intressimäärad, ja tavajuhul kutsuvad need madalamad intressimäärad esile majanduse uue elavnemise. 1990. aastal alanud langusest sai Föderaalreserv jagu, alandades lühiajalisi intressimääru üheksalt protsendilt kolmele. 2001. aastal alanud languse peatas ta, viies intressid 6,5 protsendi pealt ühele protsendile. Ja praeguse langusega üritas ta toime tulla, alandades intresse 5,25 protsendilt nullile.
Kuid nagu ilmnes, ei ole nullgi küllalt madal, et praegusele langusele lõppu teha. Ja allapoole nulli ei saa Föderaalreserv intresse suruda, sest nullilähedaste intressimäärade juures hakkavad investorid raha laenuks andmise asemel lihtsalt koguma. Nii juhtuski, et 2008. aasta lõpul, kui intressimäärad olid põhimõtteliselt langenud “nulli alampiirile”, nagu makromajandusteadlased ütlevad, ja majanduslangus sellegipoolest aina süvenes, oli konventsionaalne monetaarpoliitika igasuguse mõjujõu kaotanud.


http://www.esten.ee/