Eestis on liiga kõrge töötus.

Lähtudes majanduskriisist tööpuudus on jõudnud Eestis rekordiliselt kõrgele tasemele. Töökohtade vähesus ja töötute pidev lisandumine alates 2008. aasta lõpust tänaseni on viinud selleni, et tööd otsitakse üha kauem ja paljud pered on sattunud suurtesse toimetulekuraskustesse.
Kiiresti kasvab pikaajaline töötus ehk nende inimeste hulk, kes on tööd
otsinud aasta või kauem. 2010. aasta esimeses kvartalis ulatus pikaajaliste töötute arv Eestis juba 51 000-ni, mis prognooside kohaselt tõuseb lähiajal veelgi.

2011. aasta I kvartalis töötuid oli 99 000 ja töötuse määr 14,4% - see on liig mis liig.Paistab oleme jälle esikohal Euroopas.Kahju!
Üle poole töötutest on pikaajalised töötud, kes on tööta olnud aasta või kauem.
Eelmisel aastal kiiresti vähenema hakanud töötus tänavu I kvartalis jälle kasvas.
Tööjõu-uuringu andmetel põhinev töötute hinnanguline arv, mis IV kvartalis 2010.a. vähenes 93 000-ni, kasvas tänavu I kvartalis 6000 võrra.
2010. aasta alguses 19,8%-ni tõusnud töötuse määr vähenes aasta lõpus 13,6%-ni, tänavu aasta alguses tõusis aga 14,4%-ni.

I kvartalis kasvas pikaajaline töötus. Pikaajaliste töötute arv tõusis 56 000-ni, neist 27 000 oli tööd otsinud koguni kaks aastat või kauem (väga pikaajalised töötud).
Pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas kasvas I kvartalis 57%-ni. Samal ajal alla aasta tööta olnute arvu vähenemine jätkus.
Aastaga on nende arv vähenenud kaks korda — 86 000-st 43 000-ni.

Tööga hõivatuid oli I kvartalis 591 000, mis on 2000 ehk 0,3% vähem kui eelmises kvartalis.
2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid 38 000 ehk 6,8% rohkem. Aastaga on tööhõive kasvanud enamikul tegevusaladel.
Kõige rohkem mõjutasid hõive kasvu töötlev tööstus ja ehitus, kus 2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid vastavalt 22 000 ja 9000 rohkem.

Võrreldes 2010. aasta IV kvartaliga kasvas töötus veidi tööhõive vähenemise tõttu, peamiselt aga rahvastiku majandusliku aktiivsuse suurenemise tõttu.
15–74-aastasi mitteaktiivseid inimesi oli tänavu I kvartalis 339 000, mis on 9000 vähem kui eelmises kvartalis. Mitteaktiivsete hulgas vähenes õppijate, koduperenaiste ja pensioniealiste arv, sest tööturu olukorra paranemine on neid innustanud tööd otsima.
Õppijate arv väheneb lisaks ka õppimisealiste noorte arvu vähenemise tõttu.
Heitunuid ehk tööotsingutest loobunuid oli I kvartalis alla 10 000, mis on samuti veidi vähem kui eelmises kvartalis.

Pikaajalisteks töötuteks loetakse tavaliselt neid inimesi, kes on olnud tööta kauem kui aasta ning kes otsivad tööd ja soovivad tööle tagasi pöörduda.
Tegemist on riskigruppi kuuluvate inimestega, kuna nende konkurentsivõime tööturul langeb kiiresti ja oluliselt.
Pikaajaliselt tööta olnud inimesed minetavad reeglina oma eelneva tööoskuse ning pikaajalise sotsiaalse tõrjutuse tõttu väheneb ka nende motivatsioon tööd otsida ja tugevneb nn õpitud abitus.
Ühiskonna seisukohalt nõuab pikaajaline töötus olulisi lisainvesteeringuid toetamaks
nii isiku passiivset kohanemist (passiivse tööpoliitika meetmed, sotsiaaltoetused) kui
tema aktiivset arenguvõimet (aktiivse tööpoliitika meetmed).
Selleks, et tehtavad
investeeringud aitaksid vältida ühiskonnas tekkida võivaid sotsiaalseid pingeid ning
võimaldaksid tõsta tootlikkust ja konkurentsivõimet, on oluline omada usaldusväärset
infot pikaajalise töötuse ning sellega kaasnevate riskifaktorite kohta nii riigi kui
subjektide tasemel.

Analüüsi läbiviimisel on tuginetud Eesti tööjõu-uuringu (ETU) andmetele.
Töötuteisikutunnuste analüüs põhineb ETU 99 andmebaasil, millega koguti informatsiooni
inimese seisundi kohta Eesti tööturul 1998. aasta algusest kuni 1999. aasta II kvartalini.
Valimisse kuulus 6310 leibkonda. Leibkonnaliikmeid intervjueerides saadi vastused 12 703 inimeselt vanuses 15–74 eluaastat.
ETU 99 koosnes küsitlusnädala
osast, mis sisaldab andmeid küsitletu tegevuse kohta küsitlusele eelnenud nädalal,ning tagasivaatelisest osast, milles fikseeriti küsitletu seisund tööturul küsitlusmomendil
(töötav, töötu või mitteaktiivne) ning ka seisundi muutused ajavahemikul
1998. aasta algusest kuni küsitlusnädalale eelnenud nädalani 1999. aastal.
Andmete statistilisel analüüsimisel on kasutatud tarkvarapaketti Stata.
Ülevaates pikaajalise töötuse olukorrast on märgitud järgmist:

pikaajalise töötusega seonduvad probleemid on viimastel aastatel tõusnud teravaltpäevakorda enamuses Euroopa Liidu riikides. 1999. aastal oli Euroopa Liidus keskmiselt 4,3% tööjõust pikaajalised töötud (kõrgeim määr oli Hispaanias ulatudes 7,4%)
ning madalaim Taanis – 1,0%). Töötutest 46% on olnud hõivest väljaspool enam kui aasta.
Inimeste hulk, kes on olnud töötud kaks ja enam aastat on kasvanud 62%-ni
kõigist pikaajalistest töötutest, mis on enam kui 5 miljonit inimest
Eestis oli 2001. aastal keskmiselt ligi 100 tuhat töötut: sellest üle 40 tuhande inimese on olnud töötud rohkem kui aasta, mis moodustab ligi 4% tööealisest elanikkonnast
ning enam kui 6% tööjõust.
Jälgides Eesti tööturu arengut eelmise aastakümne jooksul (1991–2000), näeme, et töötute arv on kasvanud 8 korda ning pikaajaliselt töötute arv (töötud üle 12 kuu) ligi 16 korda.

Tegemist on olnud väga suurte muudatustega Eesti tööturul ning tööturu tasakaalustamatuse olulise
suurenemisega.
Üldise tööpuuduse kasvu taustal on oluliselt pikenenud töötusperioodi
kestus ning suurenenud pikaajaliste töötute osakaal.
Kui 1992.aastal oli üle 12 kuu tööd otsinuid 20% kõigist töötutest, siis 1994. aastaks tõusis see
näitaja 39,6%-ni ning 2000. aastal juba 44,3%-ni. Märkimisväärne on nende töötute
arv, kes on tööta olnud rohkem kui kaks aastat. 1999. aastal oli selliseid inimesi 22,8 tuhat ning 2000. aastal enam kui 25 tuhat ehk rohkem kui veerand töötute arvust.
Tegemist on väikese riigi seisukohalt väga suure riskirühma moodustavate
inimestega, kellede aktiivse arenguvõime saavutamine (või taastamine) on ilmselt
juba väga raske kui mitte võimatu ülesanne.
Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et pikaajaliste töötute arvu pidev suurenemine
on toimunud olukorras, kus nii tööjõus osalemise määr kui ka tööhõive määr on oluliselt langenud ning samas on tööturul mitteaktiivsete tööealiste inimeste arv märkimisväärselt
kasvanud (aastatel 1991–2000 on mitteaktiivsete arv kasvanud üle 40%).
Töötute osakaal vastavalt töötuse kestusele Eestis aastatel 1991–2000
(aastakeskmine, %)
Kestvus 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000

Kuni 6 kuud 57,2 58,1 43,7 38,8 40,2 29,6 32,9 34,8 34,3 41,5

7–12 kuud (20,7) 21,8 28,2 21,6 28,0 15,1 21,3 18,2 19,8 14,2

Üle 12 kuu (22,1) 20,1 28,1 39,6 31,8 55,3 45,8 47,0 45,9 44,3

Üle 24 kuu ... … (7,1) 14,0 15,5 21,5 27,0 25,8 26,5 26,3

Märkus: Punktiiriga esitatud andmed põhinevad vähem kui 20-isikulisel valimil, sulgudes
esitatud andmed 20–39-isikulisel valimil.
Mitteaktiivsuse põhjusteks on lisaks pensionieale, õppimisele, haigusele ja invaliidsusele
ning laste ja/või teiste pereliikmete eest hoolitsemise vajadusele ka see, et
inimesed on kaotanud eneseusu ja ei otsigi enam tööd. Selliseid inimesi ei loeta
enam töötuteks ega ka tööjõu hulka kuuluvateks. Tegemist on heitunud isikutega,
kelle arv on Eestis pidevalt kasvanud. 2000. aastal loeti heitunute hulka juba 24 tuhat inimest ning see arv on perioodil 1991–2000 kasvanud ligi kuus korda moodustades
6% mitteaktiivsetest (1991. aastal vaid 1,4%). Samal ajal on teiste mitteaktiivsuse põhjuste osakaal (pensioniiga, õppimine, haigus või invaliidsus) olnud suhteliselt
stabiilne, vaid lapse või mõne teise pereliikme eest hoolitsemise vajaduse osakaal on aastatega vähenenud.
Heitunud isikute arvu kiire kasv on otseselt seotud pikaajalise töötuse kasvuga, kuna suur osa pikaajaliselt töötuid liigub pigem mitteaktiivsusesse kui tööturule tagasi, tingides sageli passiivset kohanemist võimaldavate sotsiaaltoetuste suurendamise vajadust.
See kinnitab veelkord vajadust omada võimalikult täpset
infot nende inimeste kohta, kes on Eestis jäänud pikaajaliselt töötuteks, et leida võimalusi riskirühma kuuluvate isikute aktiivse arenguvõime sihipärasemaks toetamiseks ning paljudes arenenud turumajandusega riikides laialt levinud nn õpitud abituse sündroomi kiire leviku pidurdamiseks Eestis.
Analüüsist selgub kes on pikaajalised töötud.
Peamisteks isikutunnusteks, mille võimalikku mõju inimese tööhõive seisundi muutumisele tööturul on püütud hinnata, on inimese sugu, vanus, rahvus ja haridus.
Teiste riikide uuringute alusel võib üldistavalt öelda, et reeglina on tõenäosus jääda pikaajaliselt töötuks meestel mõnevõrra suurem kui naistel, samuti on see oht suurem
vanematel tööjõu hulka kuuluvatel inimestel.
Pikaajaliselt töötuks jäänud naised liiguvad sageli mitteaktiivsusesse, leides vajalikku rakendust
väljaspool tööturgu (näiteks hoolitsemine pereliikmete eest). Mehed üritavad töötu seisundist leida rohkem väljapääsu liikudes uuesti tööhõivesse.
Erinevused pikaajaliste töötute haridustasemetes on vähem olulised. Enamikes tööjõu-uuringutes on siiski leitud, et madalama haridustasemega inimesed on kauem töötud, kuid need
erinevused on suhteliselt väikesed. Samuti on teistes riikides tehtud uuringud näidanud,et mitmed teised isikutunnused (näiteks tervis, rahvus jm) võivad mõjutada pikaajaliselt töötuks jäämise tõenäosust.
Enamikes Euroopa Liidu riikides kuuluvad pikaajaliselt töötute hulka rohkem naised kui mehed. Pikaajaliste töötute analüüs Euroopa Liidu riikides, tuginedes Euroopa
Liidu majapidamispaneeli andmetelele, näitas, et noored (16–24aastased) ja vanemad
inimesed (50–64 aastased) tunnetavad suuremat ohtu kuuluda pikaajaliste töötute hulka kui vahepealsetesse vanusegruppidesse kuuluvad inimesed.
Inimesed, kes kaotavad töö on tavaliselt madalama haridustasemega.
Haritumate inimeste osakaal
töötuse perioodi pikkuse kasvades reeglina langeb.
Uuringutest nähtub, et nii pika- kui lühiajaliste (töötuse periood on kestnud vähem kui 12 kuud) töötute hulgas on mehi rohkem kui naisi, kuid ka meeste osakaal tööjõus on
suurem (52%).
Kuni kuuekuulise töötuse perioodiga töötute seas on eestlaste osakaal
suurem, kui on nende osakaal tööjõus.
Töötuse perioodi pikenedes hakkab muulaste osakaal töötute seas ületama nende osakaalu tööjõus. Seega saab teha järelduse,
et töötuse perioodi pikenedes on muulastel tööhõivesse tagasipöördumine
mõnevõrra raskem kui see on eestlastest töötutel.

Krundi hind Eesti pealinnas jõudsalt tõuseb!

Tallinnas hakkas elamumaa hind jõudsalt kasvama.Nii,kui üks ruutmeeter maksis 01.01.2011.a. 125 €,siis 11.02.2011.a. juba 132 €-kasv on 5.6 %.Kasutake võimalust osta omale ilus krunt Tallinnas Nõmmel mändide all.Kauplemine on teretulnud!

Kes lubas viia meie Eesti viie jõukama riigi hulka?Kaugel oleme?

Majanduskriis on igal pool.Kuid peaminister eelmiste valimiste eel andis lubaduse viia meie Eestit viie jõukama riigi hulka.Kuda sellega on,sest aega lubaduse täitmiseks on jäänud kõigest 11 aastat?

Keskmise ja halva vahemikus saak võib vallandada tõsise toidukriisi.

Põllumajandus ja toiduhinnad olid novembri kuu kestel taaskord maailma meedia tähelepanu all.
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) alandas märkimisväärselt oma
käesoleva hooaja saagiprognoosi ja hoiatas, et toiduhinnad võivad 2011.a märgatavalt
tõusta. Ka meie pooldame vaadet, et jätkuv toiduhindade tõus on vägagi reaalne. Peale
viimaseid hinnašokke 2007/2008 on maailmas olnud kaks hooaega järjest rekordilised
saagid. Käesoleva hooaja nisu- ja söödateravilja saak tuleb kõigi aegade paremuselt
kolmas ning riisisaak rekordiline. Ometi ei ole sellest piisanud, et kompenseerida
kasvavat nõudlust ning vallandunud on järsk toiduhindade tõus. Juhul kui järgmise aasta
saak tuleb viimase kolme aasta numbritele sarnane, vähenevad varud ikkagi, lähenedes
kriitilistele tasemetele. Keskmise ja halva vahemikus saak võib suure tõenäosusega
vallandada tõsise toidukriisi. Kasvav arv riike on kehtestanud 2007/2008-ga sarnaseid
kauplemispiiranguid, mis on selge märk, et valitused on olukorra pärast mures.
Hiina spetsialiseerunud esmastes tootjates peaksid
Hiina kiirelt tõusvatest toiduhindadest kasu saama. Financial Times’i
andmetel on köögiviljade hinnad tõusnud Hiinas aasta algusest enam kui 60%;
Kohalikud köögiviljatootjad on oma puhaskasumit viimase viie aasta jooksul kasvatanud
tublisti üle 30% aastas. Nende kasv võib edaspidi isegi kiireneda.
Esmaste tootjate suhtes ollakse endiselt väga positiivselt meelestatud, kuna
nemad peaksid jätkuvast toiduhindade inflatsioonist enim kasu lõikama.
Viimase 5 aasta jooksul on nende käibe ja puhaskasumi keskmine aastane kasv olnud
vastavalt 35% ja 38%. Pikaajalisi trende arvestades need ettevõtted pakuvad
praeguses keskkonnas suurepärast potentsiaali.

Oma osa praeguse hinnatõusus on andnud valmistumine euro tulekuks.

Oma osa praeguse hinnatõusus on andnud valmistumine euro tulekuks. Palkade kasv ei ole Eestis veel suuremat hoogu sisse saanud, töötus on endiselt kõrge ja ka kodumaine tarbimine on Eestis nõrk, seega ei saa ka hinnad lõputult tõusta.Hinnad Eestis on kerkinud, kuna maailmaturul on kallinenud kütus ja toiduained.Eriti ebaloogiline on, et kiiresti tõusevad toiduainete hinnad. Sel saab olla üks põhjus – kartellilepingud ülepolitiseerunud turgudel. Rääkigu poliitikud, mida tahavad.

Toiduhinnad löövad eriti valusalt just vaesemaid inimesi, kes söövad ära suure osa oma sissetulekust. Kasulik on see firmadele, kes masu ajal pidid püksirihma pingutama ja rasvakiht kulus seega õhukeseks. Praegu püüavad nad kasumit suurendada hindu tõstes.

Eestis on olemas 10000 allkirja Eesti krooni kaitseks.Üle poole Eesti inimestest on eurole vastu.Kroonilt eurole ülemineku poolt on ka Eesti parlamendi saadikud.See aga tähendab,et parlamendi koosseis ei peegelda riigi rahvastikku ja tulenevalt vigasest valimisseadusest paljuski koosneb parteisõduritest.Eurotulek on põhiseaduse vastane,aeg on selle probleemiga kohtusse minna.See on õiguslik-teoreetiline probleem.Praegu on Eestis nii,et põhiseaduses kirjas on üks postulaat,tegelikkuses aga rakendumas on midagi muud - just nii nagu see oli ka Eesti NSVs.

Küsimus on väga aktuaalne,sest praegune asjade käik näitab,et eurotsoon võib lähiajal kokku variseda,kuna riikide toetajate arv on järjest vähenemas.Miks me siis euro omaks võtame?

Olukorra paranemist toiduainete osas ei paista kusagilt tulemas.

Statistikaamet mõõdab tarbijahinnaindeksit kaupade-teenuste nimekirja, nn korvi põhjal, kus on määratud erisuguste kaupade ja teenuste kvaliteet ning omadused. Sama kauba ja teenuse hindu võrreldakse igal kuul.
Korvi koosseis vastab põhimõtteliselt Eesti keskmise tarbija vajadustele – toidu ja elamispinna osakaal on seal just nii suur, nagu Eesti inimene keskmiselt tarbib. Nii et kui konkreetse inimese kuludes on eluase ja toit suure osakaaluga, siis temal on hinnatõus veelgi suurem olnud – just nendes gruppides tõusid hinnad ju kõige rohkem.
Tarbijahinnaindeks näitab, mitme protsendi võrra on hinnad mingil perioodil tõusnud või langenud ehk milline on olnud inflatsioon," selgitab Eesti Panga avalike suhete büroo juhataja Livia Kulm. "Tarbijahinnaindeksi tõusu võibki teisisõnu mõista inflatsioonina, see on üks ja sama asi."
Tarbijahinnaindeks tõusis 2010. aasta novembris võrreldes eelmise aasta novembriga 5,3% ja võrreldes tänavu oktoobriga 0,3%.
Kaubad olid eelmise aasta novembriga võrreldes 6,5% ja teenused 3,2% kallimad. Toidukaup oli 10,4% ja tööstuskaup 2,8% kallim.
Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad on eelmise aasta novembriga võrreldes tõusnud 8,1% ja mittereguleeritavad hinnad 4,4%.
Eelmise aasta novembriga võrreldes mõjutas indeksit kõige rohkem toidu ja mittealkohoolsete jookide 11,6%-line kallinemine, mis andis kogutõusust üle poole ning millest omakorda üle poole andis piimatoodete 19,7%-line ja köögivilja 40,6%-line hinnatõus. Suuremat mõju avaldas veel elektri, soojusenergia ja kütte 10%-line kallinemine, mis andis kogumuutusest ligi viiendiku. Mullu sama ajaga võrreldes on enim kallinenud värske köögivili (74,9%), õunad (46,5%), piim (39%), kohv (33%) ja või (30,4%), odavnenud aga näiteks fotokaubad (20,8%) ja televiisorid (11%).
Oktoobriga võrreldes mõjutasid novembris tarbijahinnaindeksit kõige rohkem toidu ja mittealkohoolsete jookide 2,2%-line kallinemine ning mobiilsideteenuste 6,8%-line odavnemine. Toidu mõjust indeksile andsid kaks kolmandikku jahutoodete 4,5%-line ja puuvilja 10,2%-line kallinemine. Võrreldes eelmise kuuga on enim kallinenud värske kurk (57,8%), viinamarjad (55,3%), nisujahust sai (18,3%) ja banaan (16,9%) ning odavnenud sidrun (19,1%) ja paprika (13,8%).
Tarbijahinnaindeksi muutus kaubagrupiti, november 2010

Kaubagrupp November 2009 –
november 2010, %                  Oktoober 2010 –
                                                november 2010, %
KOKKU 5,3 0,3
Toit ja mittealkohoolsed joogid 11,6 2,2
Alkohoolsed joogid ja tubakas 6,8 -0,3
Riietus ja jalatsid 2,6 0,3
Eluase 6,0 0,4
Majapidamine -1,7 0,2
Tervishoid 0,6 -0,4
Transport 4,4 0,3
Side 2,3 -4,0
Vaba aeg 1,4 -1,5
Haridus ja lasteasutused 2,3 0,0
Söömine väljaspool kodu, majutus 0,3 -0,1
Mitmesugused kaubad ja teenused 0,8 0,3
Elu Eestis läheb järjest kallimaks.Olukorra paranemist toiduainete osas ei paista kusagilt tulemas.Kuid siiski märtsist 2011. on oodata hindade kukkumist.

Raskes olukorras on peale Portugali ka Hispaania.

Kuigi Iirimaa kriisi põhjused on Kreeka omadest oluliselt erinevad, ähvardab see riigi valitsuse kukutada ning mõjutab tõsiselt ka kogu eurotsooni.
Kuigi isegi Euroopa Liidu president Herman Van Rompuy tõdes, et Iiri ja Portugali praegune võlakriisi võitlus on mäng kogu liidu ellujäämise nimel, usuvad analüütikud, et praegused probleemid on tühiasi võrreldes sellega, kui abivajajate nimekirja lisandub ka Hispaania.
Pärast maikuist Kreeka kriisi ja abipaketi kokkupanemist lootsid nii euroametnikud kui finantsturgudel tegutsejad, et kõige hullem tulekahju on kustutatud. Nii lihtsalt paraku ei läinud.

Praeguseks Iirimaa on võlaprobleeme tunnistanud. Sealne kinnisvaramull lõhkes, hinnad langesid, tööpuudus kasvas hüppeliselt ning pangandussüsteem osutus suuremaks probleemiks, kui keegi oleks oma mustemateski unenägudes osanud aimata.

Iirimaa palub Euroopa Liidult ja Rahvusvaheliselt Valuutafondilt mitukümmend miljardit eurot laenu, kinnitas eile rahandusminister Brian Lenihan, tehes lõpu nädalaid kestnud spekulatsioonile, et Dublin ei saa üksi oma võlgades pankade päästmisega hakkama.
Iirimaa päästepakett on 85 miljardit eurot,sellest 50 miljardit eurot on mõeldud riigi finantsseisu parandamiseks.
Euroopa pakub Iirimaale meeleheitlikult abi, mida too algul ei tahtnud vastu võtta, kuid kui eurogrupi abipakett teoks saab, siis osaleb selles ka Eesti, kinnitas rahandusminister Jürgen Ligi.
Ent Iirimaa päästeplaan ei lahenda eurotsooni probleeme ning järgmine murelaps on Portugal. Riigi rahandusminister Fernando Teixeira dos Santos tõdes nädala alguses samuti, et euroliidult finantsabi palumine võib peatselt päevakorda tulla.

Raskes olukorras on peale Portugali ka Hispaania,neil mõlemil on suur riigivõlg ja neil läheb kehvasti.
«Praegu on Euroopas teine võlakriis, aga ma usun, et tuleb ka kolmas ning siis peab Hispaania abi paluma,» lausus SEB peaanalüütik Robert Berqvist.

Eesti peab abistama teisi eurotsooni riike peale selle tsooniga liitumist.
Eestlased tegid hiiglasliku vea, otsustades järgmisest aastast euro kasutusele võtta, arvab Leedu Vabaturuinstituudi president Ruta Vainiene.
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tõdes eile, et kuigi Iirimaa kriis on Kreekast erinev, on selle mõju eurotsoonile vaieldamatult tõsine.
Rootsi Handelsbankeni tegevjuht Pär Boman oletab, et Euroopa majandusprobleemide lahendamiseks kulub aastaid.
Me peame valmistuma selleks, et halvim pole läbi. Olukord, mida praegu näeme, võib veelgi halveneda. Euroopa kapitaliturgude situatsioon on väga murettekitav,» rääkis Boman majanduslehele Dagens Industri antud intervjuus.
Pankuri sõnul on raskuste peamine põhjus see, et euroalasse kuulub kahesuguseid riike. Ta tõi ühelt poolt näiteks tugevasti ekspordile orienteeritud Saksamaa ja teiselt poolt suure riigivõlaga maad Hispaania, Iirimaa ja Kreeka.
«Euroopa rahaliit (EMU) ise on kenasti tasakaalus, kuid sinna kuuluvate maade vahel on suuri tasakaaluerinevusi.»
Normaalne mehhanism, mida kasutada saaks, oleks valuuta, mis nõrgeneks või tugevneks sõltuvalt majanduse arengust, rääkis Boman.
«Kui majandus on nõrk, siis võiks devalveerida ja Rootsi on nii ka teinud. Euroopa aga praegu valuutast abi ei saa,» lisas ta.
Boman väljendas rahulolu selle üle, et Rootsi ei kuulu euroalasse. «Meil on oma valuuta ja me oleme rõõmsad, et ajame äriasju just selles Euroopa osas.»

Kinnisvara väärtuse kasvu mõju eratarbimisele on siiski tagasihoidlik .

2010. aastal töötuse määr alanema ei hakka ning prognoosi järgi tõuseb 17-19%-ni. See survestab eratarbimist. Tarbija on jätkuvalt ettevaatlik ning 2010. aastal eratarbimise languseks tuleb 4%. kuna Töötuse määr kasvab kiiresti ja ei peegelda keskmise palga muutus adekvaatselt kogu elanikkonna sissetulekute vähenemist. Palgafond vähenes 2009. aasta kolmandas kvartalis eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 18%.
Peale töötleva tööstuse ja energeetika ekspordi vedasid majanduskasvu kolmandas kvartalis ka transpordisektor, laomajandus ning hulgi- ja jaekaubandus. Nende lisandväärtuse suurenemise taga on lisaks välisnõudlusele ka majandusaktiivsuse kasv kodumaisel turul.

Tööstustellimuste seis viitab majanduskasvu jätkumisele, kuigi eksporttööstuse väga kiire tõus võib aasta viimastel kuudel aeglustuda. Järgmiste kvartalite jooksul peaks majanduskasvule rohkem tuge pakkuma sisenõudluse pool. Sellele viitab elanike taastuv tarbimine ning ettevõtete suurem vajadus investeerida seoses vabade tootmisvõimsuste.Vähe mõjutab sisemajanduse kasvu kinnisvaraga toimiv tegevus.
Kinnisvara moodustab valdava osa kodumajapidamiste rikkusest ning seetõttu on loomulik küsida, kas selline rikkuse/jõukuse kasv viib ka muutusteni reaalmajanduses.
Kinnisvara väärtuse arvutamisel selgus, et kinnisvarafondi väärtus osakaaluna
SKP-st on Eestis võrreldes teiste riikide sarnase näitajaga päris kõrge,
mis annab alust uskuda, et enamik majapidamiste rikkusest on paigutatud eelkõige
kinnisvarasse. Tarbimisfunktsiooni hindamisel leiti, et kinnisvara väärtuse
kasvu mõju eratarbimisele on siiski tagasihoidlik — kinnisvararikkusest
tulenev tarbimise piirkalduvus on 1,1%. Seega kandub Eestis igast kinnisvara
väärtuse kroonist, mis hinnatõusu tulemusel on majapidamiste rikkust kasvatanud,
tarbimisse vaid 1,1 senti, mis võrreldes teiste riikide vastavate näitajatega
on väga väike (teiste riikide näitaja jääb vahemikku 1,3–7,5%). Tulemust võib
põhjendata eelkõige sellega, et Eestis soetati ajavahemikul 1997–2005 kinnisvara
eelkõige eluasemeks, mitte aga spekulatiivsetel eesmärkidel või investeeringuks.
Lisaks tarbimise piirkalduvusele on arvutatud potentsiaalne
tarbimine kinnisvara tagatisel (HEW – home equity withdrawal). HEW-i väärtus
näitab tõusutrendi, kuid ometi ei ole tarbimine sedavõrd kasvanud. Seetõttu
võib väita, et kinnisvara väärtusest tulenev eratarbimise kasv on olnud väiksem
kui see oleks võimalik kinnisvarahindade kasvu korral. Kokkuvõtvalt, kinnisvara
väärtuse kasvu mõju eratarbimisele Eestis ajavahemikus 1997–2005 oli
võrreldes teiste riikidega tagasihoidlik, kuid vaadeldes potentsiaalse tarbimise
(kinnisvara tagatisel) trendi võib arvata, et tarbimine kinnisvara tagatisel tulevikus
kasvab. Seda väidet toetab ka Eesti finantsturu areng.

Majapidamised laenuvõtmise või laenukoormuse suurendamise teel võivad tarbimist suurendada. Seetõttu on kinnisvarahindade kasvu ülekandumine tarbimisse otseselt seotud finantsturu arenguga. Teisiti öeldes, see sõltub suuresti õigusaktidest ning pankade laenuandmispoliitikast.
Eestis valitseb finantsturul küllaltki tihe konkurents ning
seetõttu püüavad pangad meelitada kliente üha rohkem laenu võtma, pakkudes
seda aina soodsamatel tingimustel, mistõttu need, kes veel mõni aeg tagasi ei
olnud n.-ö. laenukõlbulikud, seda nüüd juba on.
Üüriturg on Eestis küllaltki väike ning seetõttu võib arvata, et eelarvepiirangu
2005.aasta teise poole osas on alust arvata, et seoses kinnisvara väärtuse kasvuga
on kinnisvara tagatisel võetud laenude maht hüppeliselt kasvanud.
Teadlik rikkuse efekt võibki olla 2005. aasta lõpul tekkinud olukorra põhjuseks
— üha enam inimesi leiab, et nende omanduses olev kinnisvara on väärtuslikum
ning seega suurendatakse laenukoormust, et juba suurenenud rikkust
kohe tarbima hakata. Samas ei pruugi võetud laenud olla kohe tarbitud—need
võivad olla suunatud hoopis investeeringuteks uude kinnisvarasse, aktsiatesse
jmt.
Alateadliku efektina toodud säästude vähenemist pole märgata olnud kuna säästumäär ei näi olevat mõjutatud leibkonna kasutuses oleva eluaseme omamisest.
Nii et ei saa öelda, kas kinnisvara väärtuse kasv mõjutab eratarbimist või mitte. Lisaks sellele puuduvad meil andmed majapidamiste finantsvarade kohta — kui palju on võetud laenu kinnisvara tagatisel,et soetada finantsvarasid või kui palju on müüdud kinnisvara, et soetada finantsvara (emiteeritud aktsiate või ettevõtete näol). Kokkuvõtvalt võib öelda,
et arvestades kinnisvara väärtuse kasvu võiks tarbimine olla kasvanud tunduvalt
rohkem, kui see käesolevaks hetkeks tegelikult on, ning samas on alust
uskuda, et kinnisvara hindade mõju tarbimisele tulevikus suureneb.
Tarbimine on üks olulisemaid agregeeritud nõudluse komponente ning eratarbimine
sõltub eelkõige eelarvepiirangust ning planeerimisperioodist. Eelarvepiirangus
on tulude pool tavaliselt palgaline sissetulek ja mittepalgaline
sissetulek (rent, kasum jmt.). Palk ja rikkus on definitsiooni kohaselt kointegreeritud.
See tähendab, et tarbimist on võimalik avaldada pikema perioodi seoses rikkuse ja palga kaudu.
Rikkusest tulenev tarbimise piirkalduvuse suurus sõltub suuresti tarbimisfunktsiooni
kohta tehtud eeldustest — oluliseks osutuvad nii planeerimisperiood,
intertemporaalne asenduselastsus, rikkuse komponentide likviidsus kui
ka rikkuse jaotumine erinevate rikkuse komponentide vahel. On selge, et rikkuse
komponentide väärtuste muutused mõjutavad majapidamiste tarbimist
erinevalt. Üldiselt on leitud, et eratarbimine muutub kõige enam siis, kui muutub
finantsrikkuse väärtus. Kinnisvarast tulenev rikkuse/jõukuse efekt on mõnevõrra
tagasihoidlikum. Erialases kirjanduses on viidatud ka sellele, et kinnisvarast
tulenev rikkuse efekt sõltub muuhulgas sellest, kui suur on kinnisvaraomanike
osakaal kinnisvara kasutajatest. Teisisõnu, palju on neid inimesi,
kes reaalselt elavad enda omanduses olevas korteris/eramus. Samas võib sellele
leida hulgaliselt vastuväiteid — näiteks viimastel aastatel on täheldatud,
et kinnisvara väärtuse muutusest tingitud rikkuse efekt sõltub üha rohkem finantsturu
liberaliseeritusest, mitte sellest, kui suure osa elanikkonnast moodustavad
kinnisvaraomanikud. Teisiti öeldes on laenud muutunud aina paremini
kättesaadavaks ning laenutingimused leebemaks ning tarbimise silumine
üle aja ei sõltu kinnisvara olemasolust.
Käesolevas uurimuses anti lisaks ülevaade teiste riikide andmetel hinnatud
rikkuse/jõukuse efekti puudutavatest uurimustest. Mikroandmeid kasutavates
uurimustes hinnati kinnisvarast tulenevaks rikkuse/jõukuse efektiks 2–6,2 sen-
tiiga kinnisvara väärtuse euro kohta. Mõnevõrra rohkem on uuritud kogu rikkuse
efekti, mille suurus on vahemikus 5,4–8,2 senti. Makroandmeid kasutades
on kogu rikkusest tulenevaks rikkuse/jõukuse efektiks hinnatud (tarbimisfunktsiooni
põhjal) 3,3–16 senti. Kuna andmed on mitmel juhul puudulikud
(s.o. disagregeeritud kujul), võib juhtuda, et hinnatud tulemused on allapoole
nihkega. Lisaks mainitakse mitmes töös, et mida suuremale hulgale inimestele
on laenud kättesaadavad, seda suuremat mõju kinnisvara väärtuse kasvust
tulenev rikkuse/jõukuse efekt tarbimisele avaldab.
Kasvu taastumine maailmas parandab meie ekspordile orienteeritud ettevõtete olukorda, kuid see ei kompenseeri sisenõudluse tõusu. 2010. aastal uut tõusu oodata ei tasu.
Viimane majanduslangus on olnud ulatuslikem Euroopa Liidu (EL) senises ajaloos. Piirkonna SKP on olnud languses alates 2008. aasta teisest kvartalist. 2009. aasta esimeses kvartalis langes EL-i SKP 4,8% ning teises kvartalis 4,9%. Aasta kokkuvõttes on SKP langus oodatav kõikides liikmesriikides välja arvatud Poolas. Saksamaal ja Itaalias ulatub oodatav SKP langus 4%-5%-ni. 2009. aasta suurimad tagasilöögid euroalal tulevad Soomes ja Slovakkias, kus SKP languseks kujuneb 6-7%. Peamiseks põhjuseks on olnud sisemaise nõudluse langus, suuremal määral investeeringute ning vähemal määral eratarbimise osas.
Euroopas ning paljudes teistes piirkondades on riikide majandusaktiivsus langenud tagasi 2005. aasta tasemele.

Järgneb.

Vee hind on keskerakonna kontrolli all?

AS Tallinna Vesi taotleb esimest korda Konkurentsiametilt vee- ja kanalisatsioonitariifi 3.5% tõstmist.
Hinnatõstmine lepiti Tallinna linnaga kokku 2002. aastal ja see põhineb valemil, mis arvestab jooksva aasta tarbijahinnaindeksit ning aastateks 2002–2010 kavandatud investeeringute mahtu.
Veehinna tõus on tingitud tarbijahinnaindeksile mõju avaldavate teenuste ja kaupade hinna tõusust. Tõusnud on nii kemikaalikulud kui ka keskkonnatasud. Samuti on märgatavalt tõusnud kütuste ja elektrienergia hinnad.
Konkurentsiamet teatas juba varem,et vee hind Tallinnas on veerandi võrra suurem kui olema peaks .
Riigi erinevates kohtades vee hinnad on praegu väga erinevad. Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hind Tallinnas on 32.57 krooni kuupmeetri eest, Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hind Harku alevikus on 26.41 krooni kuupmeetri eest, Maardu linna Kallavere ja Muuga elamurajoonide veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste hind on 47,02 krooni kuupmeetri eest.

Tallinna vee hinnatõusu taotlus 3.5 % ei ole muidugi võrreldav näiteks toiduainete hinnatõusuga oktoobris 2010,kui hinnad tõusid isegi kuni 9 %.
Tallina vee puhul taotletav hinnatõus teeb kõigest 1 krooni ja 20 senti iga pere kohta,elektri hinnad on aga tõusnud röövellikult rohkem.
Kuid kui see nn väike veehinna tõus korrutada perede üldarvuga,siis Tallinna vesi saab päris kenakese summa.
Kuna 34,7 protsenti Tallinna Vee aktsiatest kuulub Tallinna linnale,peaks pealinna võim ettevõte plaanidesse kindlasti sekkuma ja tarbijaid hinnatõusu eest kaitsma.
Seda enam,et keskerakond,kes juhib pealinna,on juba aastaid väitnud et vee hind on nende kontrolli all,vähemalt valimiskampaania käigus on seda öeldud juba 8 aastat järjest.
Septembri lõpul esitati õiguskantslerile arupärimine ühe reklaamikampaania kohta, milles Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher endid Tallinnas reklaamisid. Reklaam oli suunatud tallinlastele ja rääkis monopolide hinnapiirangu seadusest. Kuid 1. novembril jõustunud seadus võib Eestimaa väiksematele asulatele tähendada veehinna tõusu.

Hinnatõus väikelinnadele tuleneb sellest, et monopolidevastane seadus nõuab tulevasteks investeeringuteks vajaliku raha kogumist otse veearvete abil. Seni on panuse andnud veetrasside ja kanalisatsiooni väljaehitamisse linn ise kas keskkonnainvesteeringute toetuste või eurorahade abil ja nii on tulevikukulu püsinud pisut enam hajutatuna. Enam mitte.
Seaduse autorid asetavad suured lootused hindade kontrolli alla saamisel konkurentsiametile.
Paraku pole konkurentsiamet salarelv, mis hindu alandab. Ka elektrihinda kooskõlastab
konkurentsiamet, kuid sellest hoolimata on elektrihind tarbija jaoks aina kasvanud. Kui varem
kehtestas vee hinna kohalik omavalitsus, siis nüüd on konkurentsiamet
kohustatud ka uue hinna kooskõlastama kui veefirma suudab põhjendada, et taotletud hind sisaldab seaduses ettenähtud põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust.

Ebameeldiv olukord kestab tunduvalt kauem kui meile meeldiks.

Statistikaameti teatel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2010. aasta III kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 4,7%. SKP kasvas teist kvartalit järjest, tänavu II kvartalis oli kasv 3,1%.
III kvartali SKP-le avaldas enim mõju töötlevas tööstuses tugeva ekspordi toel loodud lisandväärtuse kasv. Samuti suurenes kodumaisele turule suunatud töötleva tööstuse toodangu müük, mis annab märku sisemajanduse nõudluse paranemisest. Viimati suurenes kodumaisel turul müüdud töötleva tööstuse toodang 2008. aasta I kvartalis. Kogu tööstussektoris loodud koondlisandväärtus kasvas esialgsel hinnangul 14%, ilma ehituse tegevusalata isegi 23%. Tööstussektorisse kuuluvad peale töötleva tööstuse veel mäetööstuse, elektrienergia-, gaasi- ja veevarustuse ning ehituse tegevusala. Ehituses, mille toodang on suunatud peamiselt kohalikule turule, loodud lisandväärtus oli jätkuvalt languses.
Lisaks tööstussektorile avaldas SKP kasvule suuremat mõju veel hulgi- ja jaekaubanduse ning veonduse, laonduse ja side tegevusala lisandväärtuse kasv.
Finantsvahenduse lisandväärtuse kasv kiirenes peamiselt netointressitulu tugeva kasvu toel.
Kodumajapidamiste, kasumitaotluseta institutsioonide ja valitsemissektori lisandväärtus esialgsetel andmetel vähenes.
Eelmise kvartaliga võrreldes kasvas sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP III kvartalis 0,5%, II kvartalis 1,9% ja I kvartalis 1,1%. Seega, kõrvuti asuvate kvartalite võrdluses SKP kasvu kiirus III kvartalis mõnevõrra aeglustus.
Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP aheldamise meetodil, I kvartal 2005 – III kvartal 2010
Oma rõõmuga aga kahjuks oleme kõigest 2005.aasta teise kvartali
tasemel,nii et tööd ja tegemist on veel küllaltki palju teha,et Eesti majanduses kõiki rahuldava tasemele jõuda.Seda enam et sisemajanduse kogutoodang on maha jäänud,sest töötus on endiselt väga suur –meil praegu on 106 000 töötut ja see arv neljatuhandega ületab eelmise aasta 9 kuu töötuse näitajad.
On karta, et see ebameeldiv olukord kestab tunduvalt kauem kui meile meeldiks. Kuivõrd meil tuleb lisaks maailma finantskriisile välja elada ka omaenda sisemine tasakaalustumatus,kestab meil madalseis kauem kui enamikus maailma riikides. Kasvu
taastumine maailmas parandab meie ekspordile orienteeritud ettevõtete olukorda, kuid see ei kompenseeri sisenõudluse edasisest vähenemisest tingitud raskusi. 2010. aastal uut tõusu oodata ei tasu.