restruktureerimise küsimus

Vaadates veel kord restruktureerimise küsimust turgude poole pealt võib öelda: kui on kriis, siis alati kõik ei kaota, vaid keegi peab ka võitma. Seega tekib järgmisel aastal meeletult palju uusi võimalusi ning küsimus on selles, kas oskame olla nii targad, et suudame neid võimalusi, mis turud tekitavad, arukalt ära kasutada. Ühelt poolt räägime, et Eestis toimub varade ümberjaotamine, teisalt toimub sama ka üleilmselt. Kuidas saaksime olla selle kriisi järel võitjate poolel, kuidas suudame neid võimalusi ära kasutada? Valmisolek selleks ei sõltu ainult igaühe haridusest, oskustest ja teadmistest, väga palju oleneb ka suhtumisest. Riik saaks olla eeskujuks ja toetajaks kodumaisele ettevõtlikkusele.


Meie probleem on just majanduse juhtimine tööturu ja tööjõu kvalifikatsiooni tõstmise kaudu, samuti sobivate sõnumite andmise kaudu. See on tõepoolest nii. Eestis vähemalt praegu ei ole tegemist tõeliste tsükliliste probleemidega. Nagu see, et me võtsime ajutiselt tööle 40 000 ehitajat kaheks aastaks. Kui need 40 000 kaotavad oma töökoha, siis ei tähenda see veel olemuslikult tsüklilist langust. Me lahendasime ühekordse aktsiooniga lühiajaliselt hulga meeste töökohaprobleemi, ent me ei teinud seda oma, vaid kellegi teise rahaga. Kui rääkida kriisist, siis “kriis” on tabanud eelkõige avalike sektorite eelarveid. Ja tabanud neid seetõttu, et vahepeal kasvasid avaliku sektori kulud ja tulud 15-20% aastas ning kui me nüüd oleme järsku ühel hetkel 8-9%-se kasvu juures, ei oska me enam midagi peale hakata. See mull, mis puhuti täis kinnisvaraturul, liikus mitte üksnes reaalmajandusse, vaid ka avalikku sektorisse, avalikesse eelarvetesse. Seetõttu on väär seada võrdluslatiks 2007. aasta, ja sellest kramplikult kinni hoida. Me peame aru saama, et 2007. aasta ei ole kõige õigem mõõdupuu ja meie kasv, millest väga uhkelt püüdsime rääkida, on ikkagi statistiline, mitte reaalne kasv. Nii et kõige rohkem vajame kainenemist. Võib-olla aitab sellele kainenemisele kaasa ka praegu maailma tabanud kriis nii finantsturgudel kui ka reaalmajanduses, nii nagu meid omal ajal väga suures osas aitas tegelikult välja 1997. aasta Aasia kriis ja 1998. aasta Venemaa kriis.

Siiani ei ole praegune kriis Eestit üksikisiku tasandil veel tugevasti mõjutanud ja hinnangu järgi ei ole ka valitsus selle kohta väga tugevaid signaale väljastanud. Võib-olla polegi olnud selleks põhjust. Ainus asi, mis viimasel ajal on esile kerkinud, on tingimusteta eurole ülemineku üleskutse. Miks on see siiski vajalik? Kas euro tulek lahendab kõik probleemid ja kas sellega on seotud ka mingeid ohtusid?

arengutasemele vastab kindel struktuur

Kui rääkida majanduse struktuurist, siis peame olema ilmselt rahul sellega, mis meil parasjagu on, sest majanduse struktuur ei saa ette joosta majanduse tegelikust arengutasemest. Ja igale arengutasemele vastab mingisugune kindel struktuur. Nüüd sellest, kas meil oli võimalik viimastel aastatel midagi muuta. Need võimalused olid. Meil oli tohutult käes odavat raha ja selle dumpinguhinnaga saadud raha eest peame lähiajal ilmselt päris kõrget hinda maksma. Me ei osanud või ei soovinud raha, mis meil oli, ilmselt kõige õigemini kasutada. Selle asemel et kasutada raha tootlikus sektoris, ekspordiks tootvates ettevõtetes, võeti nendest ettevõtetest hoopis raha välja ja viidi kinnisvaraturule. Raha, mille eest me tootsime Lääne-Euroopa turgudele, võeti sellest turusegmendist välja ja hakati müüma Lääne-Euroopa turgudel sobimatut kaupa hoopis Venemaale, selle asemel, et end arendada. Viimaste aastate ekspordi kasv Venemaale 50% aastas ja ekspordi nullkasv töötlevas tööstuses läände on väga kõnekad sõnumid. Ja kui meie töösturid ja suurettevõtted ütlevad, et neid tõrjuti Lääne-Euroopa turgudelt välja, siis on see täiesti arusaamatu väide, sest Lääne-Euroopa turud viimastel aastatel ju ometi kasvasid. Seal võeti vastu praktiliselt kõik, mida pakuti, välja arvatud meie toodang. Ja kolmas moment, millest siin oli ka juttu, on ümberstruktureerimine. Majandus areneb tsükliliselt ja tsükliliselt areneb ta seetõttu, et väga suur osa investeeringutest ei ole läinud õigesse kohta. Seega on igasuguste kriiside ja tsükliliste languste ülesanne elimineerida majandusest valeinvesteeringud, sest selliseid investeeringuid ei saa lõputult ülal hoida. Ameerika Ühendriigid püüavad panganduskriisi lahendada, „legaliseerides” vahepealsed rämpsinvesteeringud, seda eelkõige elamuvaldkonda. Küsimus on ainult selles, mismoodi ümberstruktureerimine kulgeb. Igaüks tahaks loomulikult, et mida valutumalt, seda parem. Tegelikult toimub ümberstruktureerimine jämedates joontes kaht viisi: üks on pankrotitee ja teine inflatsioonitee. Kumb paigutab ressursid paremini ümber, kas nii-öelda vägivaldne pankrot või jumalast etteantud inflatsioon? Eelistatum on igal juhul pankrott, sest inflatsiooni maksavad kinni ka süütud. Inflatsioon ei tähenda mitte midagi muud kui süü veeretamist kõigi kaela. Inflatsioonil on ainult üks hea omadus, mis seisneb selles, et see jagab varad ümber efektiivsemate kasutajate kasuks. Kolmas võimalus seda kõike juhtida puudub. Kõik need mehed - ükskõik kui suured korüfeed nad ka poleks olnud -, kes on väitnud, et nemad on saanud jagu majanduse tsüklilisest arengust, on eksinud.


Kriis peab aitama kaineneda

Eestis tuli vahepeal pankade kaudu inimeste ja ettevõtete kätte väga palju laenuraha. See suurendas kõvasti sisenõudlust ning ettevõtted ja turg orienteerusid sisenõudluse rahuldamisele. Samal ajal majandus kuumenes üle, tekkis tööjõu puudus ning palgad tõusid kiiresti. Nüüd, selle protsessi lõppfaasis, kus raha enam nii palju ei olnud ja palgad olid juba väga kõrged, seisid paljud ettevõtjad küsimuse ees, mida teha, kui tööjõud on kallimaks läinud ja õiget turgu Eestis samuti enam pole. Need asjad on omavahel seotud: kui nõudlus turul väheneb, tulud langevad, ja kui tööjõud läheb kalliks, kulud tõusevad. See toob kaasa selle, et mõnel ettevõttel läheb viimatinimetatud rida punaseks. Mida ettevõtja siis teeb, kas laseb firma pankrotti või paneb uksed kinni? Ka firmade tegevuse lõpetamist võib vaadata kui ümberstruktureerimist. Seda keegi otseselt ei juhi, toimivad peaasjalikult turu mõjud. Võime rääkida, mida eelistaksime, aga on vältimatu, et tekib nii pankrotte kui ka uste kinnipanemist igasugustel põhjustel, sest uues olukorras tuleb kohaneda, teisiti mõtlema hakata. Sealjuures on õigus neil, kes ütlevad, et tulevikus peaksime fookusse seadma ekspordi. See ei ole muidugi lihtne, sest kui on majanduslangus, läheb ka eksportimine tunduvalt raskemaks. Me räägime globaalsest majanduslangusest, mis toob kaasa selle, et ekspansiivset turgu ei ole kusagil väga palju olemas, nii et olukord läheb igas suhtes raskemaks. Kas mingit majanduse struktuuri saab juhtida või mitte?Mõelda tuleb sealjuures sellele, et majanduses tegutsevad inimesed. Me saame juhtida, millise hariduse, oskuste ja suutlikkusega inimesi ette valmistame. Ja selle kaudu saab juhtida ka majanduse struktuuri, ainult et see ei toimu ühe aasta, vaid viie ja kümne aasta perspektiivis. Teine probleem on see, et tahame lahendada tsüklilisi probleeme, aga praegu peame mõtlema ka strukturaalsele probleemile. Ja see tähendab seda, et me ei saa kutsekoolis ette valmistada sadat õmblejat, kellest vaid kolm läheb tööle õmblejana, nagu Eestis praegu kipub olema. Oleme seda näinud viimased viis aastat ja midagi ei ole muutunud. Või selline teema nagu infotehnoloogia. Räägime, et infotehnoloogia on tähtis, kuid kui vaatame infotehnoloogia õppurite õppekava, siis näeme, et nad õpivad majandust ühes aines paar tundi nädalas. Seega valmistame tegelikult ette inimesi, kes ei ole valmis arendama new enterprising’i ehk uut tüüpi ettevõtlust. Ometi on just see meie lahendus, et tulevad uued ettevõtted, kes on täiesti vabad sellest, mis oli enne, kellel on uued ideed ning kes ei tegutse enam kitsalt Eestis.

peaeesmärk on majanduskasvu taastamine

vastuvõetud 2010. aasta eelarveprojekt summas 139 miljardit eurot. Järgmise aasta kulutuste peaeesmärk on majanduskasvu taastamine ning ettepaneku kohaselt suunatakse põhiosa (45%) vahenditest kasvu- ja tööhõivemeetmetesse, mille eelarve suureneb üle 3,2% võrra ning millega soovitakse toetada konkurentsivõime taastamist kogu ELis. Suuremate teadus- ja energeetikaprogrammide vahendid kasvavad rohkem kui 12% võrra ning raha saab juurde ka ühtekuuluvuspoliitika, mille raames läheb EL 12 riikidele 52% ühtekuuluvusfondi ja struktuurifondide vahenditest. Suurenevad kõik eelarverubriigid ning kulukohustuste assigneeringute kogusummaks on ette nähtud 138,6 miljardit eurot (1,18% kogurahvatulust) ning maksete assigneeringute kogusummaks 122,3 miljardit eurot (1,04% kogurahvatulust).Nii et ELi 2010. aasta eelarve põhieesmärk on majanduse elavdamine.

Eesti valitsusliidu hinnangud 2010. aasta Eesti eelarvele on ülimalt lootusrikkad, kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab sammu eurotsoonile lähemale, on siiski põhjust muretseda - eelarves puudub majandusarengu elavdamiseks programm.
Ekspeaminister Tiit Vähi ütles,et venelaste sõimamine, sisevaenlaste otsimine, usk, et euro lahendab kõik, on asendustegevused, probleem on nõudluse puudumine.
Valitsusel on vaid usk, et euro lahendab kõik me mured.
Negatiivne informatsioon toodab negatiivset informatsiooni. Poliitikud juhivad riiki, aga inimesed valivad poliitikuid ja poliitikud peavad arvestama inimeste arvamusega.Aga kas see ka nii on?

Sellises majandusolukorras, kuhu maailm praegu on jõudnud, on kõige suurem vastutus riikide valitsustel.Ka Eesti valitsusel. Riikide valitsused peavad tegema raskeid otsuseid kohapeal ja nende eest ka rahva ees vastutama. Muidugi see sõltub ka riigi suurusest, sest mida väiksem riik, seda tähtsamad on rahvusvahelised organisatsioonid. Seda näeme ka praegu. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on oluline institutsioon just väikeste riikide jaoks näitamaks, et maailmas leidub mingi organisatsioon, kes tuleb ja aitab. Kui palju see tegelikult aitab, on juba teine tasand, aga väikestele riikidele on selline organisatsioon nagu IMF ikkagi oluline. See loodigi selleks, et stabiliseerida olukorda maailma rahandussüsteemides. Kuigi tuleb tunnistada, et ka IMF-is on 27% häältest Ameerika Ühendriikidel ja seal on suurte riikide hääl ikka hästi tugev. Mida väiksem riik, seda olulisem on talle see fond.Lisaksin siia juurde, et Euroopa Liidul, mis on mõneti ka rahvusvaheline organisatsioon, on selles kriisis ja selles uues tasakaalus, mis tekib maailmas pärast seda kriisi, tegelikult fenomenaalne võimalus olla eestkõneleja. Näinud viimased 15-20 aastat globaliseerumist, väga kiiret globaliseerumist, sellest kriisist tuleme välja mõneti rohkem multipolaarse maailmaga, mis aga baseerub seejuures riikide blokkidel ja regionaalsetel katusorganisatsioonidel. Võimu ümberjagamine sellistes globaalsetes organisatsioonides nagu IMF, eelkõige India ja Hiina kasuks, ei lähe lihtsalt, sest on reegel, et võimu ei anta, vaid võetakse. Tegelikult on küsimus selles, kas kriis läheb lõpuks nii sügavale, et määrab ise nendele organisatsioonidele mõneti uued reeglid. Seda kaugemas perspektiivis. Lühemas vaates on IMF-i olemasolu kindlasti väga hea. Organisatsioon, kus ka väikestel riikidel, kes ise ei suuda oma ressurssidega toimuvale adekvaatset vastust anda, on mingi back up’i variant. Selles mõttes on ta kindlasti omal kohal, kuigi, olgem ausad, ka IMF-i vahendid on üsna piiratud. Võib-olla uus kord on selline, et need riigid, kes suudavad panustada IMF-i rohkem raha, dikteerivad ka uue korra.

Viimastel kuudel on IMF-i ja Maailmapanka suhteliselt vähe kuulda olnud, kuigi peaks praeguses olukorras nende ja teiste sääraste organisatsioonide ülesanne olema just pingete mahavõtmine ja rahustamine. IMF-i presidendid ja Maailmapanga presidendid ei pea lugema valijate hääli. Valijate hääli loevad poliitikud ja valitsused. Ja selline häältelugemine võib tähendada seda, et riikide ja mõningate valitsuste tasanditel probleeme ei lahendata, vaid hoopis teravdatakse. Viimasest tulebki IMF-i funktsioon olla rahustav ja tasakaalustav jõud maailmas. See on ka Euroopa Liidu võimalus.
Õige aeg magati lihtsalt maha
Praegu on küsimus, kuidas korraldada tegevust ümber tingimustes, kus raha on läinud kõvasti kallimaks.
See, mida me oleme näinud Eestis headel aegadel, on mõttelaiskus. Ega stagnatsioon ole olnud ainult mõne riigi või poliitilise või administratiivse juhtimise probleem viimastel aastatel. Samamoodi on see olnud ärisektori probleem. Selge on see, et me ei peagi majandust restruktureerima, majandus restruktureerub ise. Küsimus on ainult selles, kas ta teeb seda Eestis pankrottide kaudu, mis on kõige negatiivsem stsenaarium. Sellel teel me olemegi: Eesti majandus restruktureerub küll, aga teeb seda pankrottide kaudu. Mis tähendab seda, et järgmistel aastatel, eelkõige tuleval aastal näeme, et varad jaotuvad ümber. Ühelt poolt kindlasti passiivsematelt majandusagentidelt aktiivsemate kasuks, teiselt poolt nende kasuks, kellel on kapitali, et arengusse investeerida. Mis võib olla selle negatiivne tagajärg? Ühelt poolt kindlasti tööpuudus koos sellega kaasnevate sotsiaalsete probleemidega.Teisalt kui majandus restruktureerub pankrottide kaudu, viib praegune kriis lõpuni selle, et Eesti ühiskonnast saab nn töövõtjate ja filiaalide ühiskond. Ideaal on omanike ühiskond. Kuna varad hinnatakse järgmisel aastal oluliselt alla nende pikaajalisest väärtusest, siis on küsimus, kas ja kes need varad üles ostab. Või tuleb rahvuslik kapital, kes ei ole viimased poolteist aastat Eestisse investeerinud, välja arvatud kinnisvara, piltlikult öeldes koju tagasi. Sellepärast on konflikt valitsuse ja kapitali vahel järgmisel aastal, kui majandus hakkab restruktureeruma, väga ohtlik, sest praegu ei ole rahvuslik kapital emotsionaalselt valmis Eestisse investeerima.Rahvuslik leppimine valitsuse ja kapitali vahel majanduse restruktureerimise protsessis oleks eriti oluline. Kui meie enda kapitali omanikud oleksid valmis raha siia panema, oleks see järgmisse aastasse vaadates nii arengu kui ka omanike ühiskonna seisukohalt ääretult tähtis.

Ehitushinnaindeks

Ehitushinnaindeksi muutus oli 2008. aastal võrreldes eelneva aastaga 3.4%. Ehitushinnaindeksi muutus oli III kvartalis 2009. aastal I kvartalis võrreldes II kvartali ga eelmise aasta I kvartaliga -4,7%, teatab Statistikaamet.


Ehitushinnaindeksi muutus oli 2009. Aastal võrreldes II kvartaliga –1.4%. Ehitushinnaindeksi langus eelmise aasta vastava kvartaliga võrreldes oli alates 1995. aastast esmakordne.

Indeksi langust mõjutas peamiselt tööjõu odavnemine. I kvartalis oli tööjõu hind odavnenud 2006. aasta lõpu tasemele. Ka ehitusmasinate ja ehitusmaterjalide hinnaindeksid on langustrendis. Ehitusmaterjalidest avaldasid indeksile suuremat mõju betooni, betoontoodete ja avatäidete hindade langus.



Võrreldes eelmise aasta IV kvartaliga oli ehitushinnaindeksi muutus 2009. aasta I kvartalis -4,1%, peamiselt mõjutas seda tööjõu odavnemine.

Remondi- ja rekonstrueerimistööde hinnaindeks langes 2009. aasta I kvartalis võrreldes 2008. aasta IV kvartaliga -3,9% ja võrreldes I kvartaliga -4,5%.

Ehitushinnaindeksi arvutamisel kaasatakse neli ehitistegruppi: eramud, korruselamud, tööstus- ja ametihooned. Remondi- ja rekonstrueerimistööde hinnaindeksi puhul on vaatluse all ametihooned. Ehitushinnaindeks väljendab ehitustegevuse maksumuse muutust ehitusplatsi otsekulude tasemel. Otsekuludes arvestatavad ressursid jaotatakse kolme põhigruppi: tööjõud, ehitusmasinad ja -materjal.

soodsast hetkest vara soetada

Juulikuisest madalseisust tänaseks 13% võrra kosunud kinnisvarahinnad ja laenutingimuste leevenemine annavad märku soodsast hetkest vara soetada.
Maa-ameti andmetel püsis Tallinna kinnisvaraturg novembris sarnaselt septembri ja oktoobriga aktiivne, ehkki tehingute arv oli veidi vähenenud. Läbi kogu lõppeva aasta on Tallinna kõikide ostu-müügi tehingute aktiivsus kuust-kuusse olnud küllaltki heitlik. Võrreldes jaanuariga 2009 on tehingute arv kokku tõusnud ligi 2/3 võrra: kui
jaanuaris tehti Tallinnas ostu-müügi tehinguid 394, siis novembris toimus Maa-ameti esialgsete andmete kohaselt 678 tehingut. Juulisse jäänud korterihindade põhjaga võrreldes olid hinnad novembriks tõusnud ca 13%.
Viimastel kuudel kerkinud tehingumahtude ja mõnevõrra tõusnud hindade taga on ennekõike inimeste lootus, et turg on oma põhja saavutanud ning just praegu on õigeim aeg vara soetada.Pangad on andud üle mitme aasta rohkelt positiivseid signaale laenutingimuste leevenemisest, lisaks on 6 kuu euribor langenud rekordmadalale tasemele, senisest enam on turul ka nn sularaha eest ostjaid.

Erinevalt turu totaalse langusfaasi aegadest ostuotsuse langetamisel esimese
kriteeriumina enam ei vaadata objekti hinda.Hind on alles kolmandal kohal.
Esmatähtis on asukoht ehk siis ümbrus, vahemaa töökohaga, parkimine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Tähtsuselt teine nõue on ehituskvaliteet – mitte kas ehitis on uus või renoveeritud, vaid kuidas ja millistest materjalidest see tehtud on.
Alles siis tuleb hind, mis enam ei ole sellisel määral kaubeldav kui 4-5 kuud tagasi. Järgnevad korteri üldpinda ja tubade arvu puudutavad ning seejärel individuaalse prioriteedi tegurid.
Maa-ameti andmetel toimub kõige rohkem tehinguid korteritega, mis moodustab ca 2/3 kõigist tehingutest. Esialgsete andmete kohaselt müüdi novembris 44 eluhoonetega hoonestatud kinnistut ja 30 hoonestamata krunti. Samas suurusjärgus on kruntide ja elamute tehingumahud püsinud läbi terve aasta.
Viimased 2,5 aastat kestnud kinnisvarahindade languse põhi Tallinna korterite turul jäi Maa-ameti andmetel praeguse seisuga juulikuusse,
mil keskmine ruutmeetri hind oli ca 11 400 kr/m2. Viimased kolm kuud on hinnad olnud võrreldes juuliga tõusvad ja novembris oli Tallinna korterite keskmiseks ruutmeetri hinnaks juba ca 13 100 kr/m2.
Võrreldes kinnisvarabuumi tipuga 2007. aasta kevadel on hinnad langenud ca 55%.
Euroopa Keskpanga hinnangul oli Balti riikides majanduslangus järsem kui teistes euroliidu riikides, sest jäigalt euroga seotud valuutad viisid madalate intressimäärade tingimustes ülemäärase laenamise ja kinnisvaramullini. «Balti riikide jäik valuutakurss on kaasa toonud selle, et nad on kaotanud oluliselt konkurentsivõimet võrreldes oma naabermaadega.
Kinnisvara tehingute juures peab arvestama,et Eesti valuuta on ülehinnatud, ja sel juhul Euroopa Keskpank võib paraku seada devalveerimise euro kasutuselevõtu eeltingimuseks.
Küsimuses, kas euro kasutuselevõtul võidakse valuuta devalveerida, on arvamusi vahetatud ka varem, kuna Euroopa Keskpank võib euro kasutuselevõtu kursi määrata kuni 15 protsenti keskkursist erinevalt.

Danske Banki peaanalüütiku Lars Christenseni arvates poleks katastroof, kui euro kasutuselevõtt lükkuks näiteks 2020. aastasse. «Minu meelest oleks katastroof loobuda õigest eelarvepoliitikast,» rõhutas analüütik. «Defitsiit tuleb kontrolli alla saada, ja seda mitte ainult euro pärast. Seda poliitikat ei peaks muutma sõltuvalt sellest, kas Euroopa Keskpank ütleb ühte või teist.» Nii et reformierakond,kes kiirustab euro kasutusele võtuga põhiliselt selleks,et kiita oma tegevust lähenevatel Eesti Parlamendi valimistel,et saada rohkem hääli,võiks tulemusrikkamalt tegeleda õige eelarvepoliitikaga ja efektiivsemalt tegutseda rahva heaolu tõstmise suunal.

KEEGI PEAB heaolu garanteerima

Kes suudaks Eesti majanduskriisist välja tuua ?
Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes leidub Eestis kõige vähem neid inimesi, kes arvavad, et oma riigi (Eesti) valitsus suudab majanduskriisiga efektiivselt toime tulla. Eesti inimesed usaldavad eelkõige G20 rühmitust (27%), Euroopa Liitu (26%), seejärel IMF (16%), seejärel USAd (10%). Kõige lõpus tuleb Eesti valitsus (5%).
Euroopa Liidus on suurim usk Euroopa Liidu (21%) ja G20 (20%) suhtes. Järgnev jaotus on samasugune kui Eesti puhul, ainult valitsuse usaldamine on Eestis kõige madalam (EL-s 12% keskmiselt).
Võib-olla see ongi põhjuseks, miks vaid ligi pooled Eesti elanikest arvavad, et elame Lääne tüüpi turumajanduslikus ja demokraatlikus ühiskonnas.
Küllalt suur osa inimesi arvab, et elatakse mingis nõukogude korra modifitseeritud vormiga ühiskonnas. Küllalt suurel osal inimestel on arusaam, et KEEGI PEAB heaolu garanteerima.
Võib-olla on tegu töövõtja arusaamaga ja nõnda ongi loomulik?
Võib-olla on tegu heaoluühiskonna grimassidega? Keegi teine peab olukorra lahendama. See, kes juhib meie elu!
Viimase 18 aasta jooksul on Eesti inimesed oma elus kokku puutunud kahe majanduskriisiga ja ühe majandussurutisega. Ehk nüüd ongi aeg küps Godot äraootamiseks?
Tegelikult on selge, et mingit Godot’d ei ole ega tule, kui see suurejooneline kuju - näiteks jumal - kusagil ka eksisteerib, siis argipäevas tuleb inimestel paraku ilma temata hakkama saada. Ehkki oodata muidugi võib.
Peaminister Andrus Ansip eile peetud reformierakonna juubelil ütles, «Oleme kiirelt reageerinud ülemaailmsele majanduskriisile kärpides oluliselt kulusid, kuid me ei ole seda teinud eakate ja laste arvelt. Meil on hea meel, et konservatiivse eelarvepoliitika kõrval oleme kaitsnud liberaalset majanduspoliitikat, tõstnud pensione ja hoidnud end tublisti tõestanud vanemahüvitise süsteemi. Samuti suurendasime märkimisväärselt investeeringuid haridusse ja teadus-arendustegevusse,».
Ansipi sõnul erineb Eesti oma tublidusega muust maailmast ja seda märgatakse. «Eesti seis on ELi riikidest üks parimaid. Hoolimata ülemaailmsest majanduskriisist oleme suutnud säilitada võimekuse täita eurokriteeriumid, mis tähendab, et oleme ainuke riik, kes suudab aastal 2011 eurole üle minna,» lausus Ansip.
«Kõige olulisemaks toeks kõigi nende Eesti jaoks ülioluliste otsuste tegemisel on rahva usaldus. Rahva usaldusega jätkame järgmisel aastal Eesti europüüdlusi ja pingutusi majanduse tervendamiseks. 2010 saab Eesti jaoks olema kriisist väljumise aasta,» lausus erakonna esimees.
Muidugi imelik on kuulda A.Ansipi suust sellist kiidulaulu,mis ei klapi tegelikkusega. Kui Eestis oleks majanduskasv ja töötute arv väheneks juba tükk aega, siis võiks peaministri sellist avaldust tõsisemalt võtta….praegu mitte.
Ainult kulude kärpimine ning senise tegevuse jätkamine firmat löögihoogu sättida ei aita.
Paistab et peame uskuma ja ootama, et keegi või miski tuleb ja meie Eesti probleemid ära lahendab või et asjad laabuvad ise.
Juba teist aastat ootame paremat homset, aga ei tule midagi ega kedagi, kui ise asja kätte ei võta ja muudatusi aktiivselt ellu ei kutsu ning ei juhi.
See keegi julgustab ja toetab ka Sind kui ettevõtjat andma oma panust, et Eestis saaks rahad jälle liikuma ! Soovid ju Sinagi oma ettevõtlikkuse eest saada väärilist tasu.

Kaubavahetus vähenes

Esialgsetel andmetel eksporditi 2009. aasta oktoobris Eestist kaupu jooksevhindades 8,9 miljardi krooni väärtuses ja imporditi Eestisse 9,8 miljardi krooni eest. Kaubavahetus vähenes nii eelmise aasta oktoobri kui ka tänavu septembriga võrreldes.
Võrreldes eelmise aasta oktoobriga vähenes kaupade eksport 33% (4,4 miljardit krooni) ja import 38% (5,9 miljardit krooni). Väliskaubanduse olulist langust oktoobris mõjutas ka eelmise aasta kõrge võrdlusbaas. Kuid ka tänavu septembriga võrreldes vähenes nii eksport kui ka import 5%.
Väliskaubanduse puudujääk oli oktoobris 0,9 miljardit krooni, mis oli eelmise aasta sama kuuga võrreldes ligi kolm korda väiksem (2008. aasta oktoobris 2,4 miljardit krooni).
Euroopa Liidu (EL27) riikidesse eksporditi oktoobris Eestist kaupu 6,3 miljardi krooni eest, mis moodustas 71% Eesti koguekspordist. Eelmise aasta oktoobriga võrreldes vähenes eksport EL riikidesse veerandi (2,1 miljardit krooni). Ühendusevälistesse ehk nn kolmandatesse riikidesse eksporditi Eestist kaupu ligi 2,6 miljardi krooni väärtuses, mis on 47% vähem kui 2008. aasta oktoobris.
Euroopa Liidu (EL27) riikidest imporditi Eestisse oktoobris kaupu 8 miljardi krooni väärtuses, mis moodustas 82% Eesti koguimpordist. Eelmise aasta oktoobriga võrreldes vähenes import EL riikidest üle kolmandiku (4,3 miljardit krooni). Väljastpoolt Euroopa Liitu imporditi Eestisse kaupu ligi 1,7 miljardi krooni eest ehk 47% vähem kui eelmise aasta oktoobris.
Euroopa Liidu riikidega oli väliskaubanduse puudujääk 1,7 miljardit krooni (2008. aasta oktoobris 4 miljardit krooni). Samas kaubavahetuses kolmandate riikidega oli oktoobris väike ülejääk ehk kaupu eksporditi neisse riikidesse ligi 0,8 miljardi krooni eest enam kui sealt imporditi.
Eesti ekspordi tipp oli oktoobris 2008.a.,kust graafikul tõusev ekspordijoon järsult murdus ning kukkus kuni jaanuarini 2009.a.Edasi ekspordinäitajad kõikusid amplituudiga ca 1-1.2 miljardit krooni ülese alla .Praegu Eesti eksport näitab langevat trendi.Vanamoodi edasi enam ei saa.Sisetarbimine Eesti majandust ei vea.Kui me soovime majanduskasvu taastada ja hoida,tuleks rohkem orienteeruda ekspordile.
Arvestades tekkinud olukorraga,võib öelda,et Eesti majanduse väljavaated on praegu üsna kesised.