Eesti tööstustoodang

Eesti tööstus kukkus majanduslanguse alguses euroliidus kõige rohkem.
Eesti tööstustoodang kukkus eelmise aasta detsembris võrrelduna üle-eelmise aasta sama ajaga 20,7 protsenti, langus oli seega euroliidu riikide hulgas kõige järsem. Eurostati andmeil vähenes tööstustoodang samal ajal Hispaanias 19,6, Rootsis 18,4, Sloveenias ja Rumeenias 17,5 ning Soomes 15,6 protsenti.
Väikseima kukkumise tegi Leedu tööstus - 4,4 protsenti.
Keskmiselt vähenes eurotsoonis riikide tööstustoodang 12 ja euroliidu riikide oma 11,5 protsenti.
Läti kukkus detsembris 2008.a. LETA andmeil 14,2 protsenti.

Eesti tööstustoodangu langus aeglustus novembris 2009.a.
Tööstusettevõtete toodang oli 2009. aasta novembris 14% väiksem kui eelmise aasta novembris.
Tööstusettevõtete toodangu langus hakkas aeglustuma oktoobris, kui tootmine vähenes eelmise aasta vastava kuuga võrreldes 21%. Eelnevatel kuudel püsis langus võrreldes 2008. aasta sama perioodiga 30% piires. Et tööstustoodangu järsk langus algas eelmise aasta lõpus, parandas oktoobri ja novembri toodangu näitajaid oluliselt ka võrdlus madalama võrdlusbaasiga kui aasta eelnevatel kuudel.
Töötleva tööstuse toodang vähenes novembris 2008. aasta sama kuuga võrreldes 13%. Vähenemist põhjustas jätkuvalt ebapiisav nõudlus nii sise- kui ka välisturul.
Languses olid kõik töötleva tööstuse harud peale joogi-, tekstiili- ja kütteõlide tootmise ning elektroonikaseadmete ja mootorsõidukite tootmise. Kõige väiksem oli langus puidu- ja paberitööstuses (vastavalt 0,5% ja 4%). Rohkem kui 30% vähenes rõivaste, nahktoodete, keemiatoodete ning masinate ja seadmete tootmine. Üle 20% oli langus ehitusmaterjali, metalltoodete, elektriseadmete ning masinate ja seadmete remondis.
Sesoonselt korrigeeritud andmetel suurenes tööstustoodang novembris eelmise kuuga võrreldes tööstuses kokku 3% ja töötlevas tööstuses 4%. Jaanuarist aprillini vähenes tööstustoodang võrreldes eelmise kuuga igal kuul ligi 4%, alates maist oli muutus eelmise kuuga vahemikus -2%st 2%ni.
Elektrienergia tootmine vähenes novembris 2008. aasta novembriga võrreldes 32%, soojuse tootmine suurenes 2%. Elektritoodangu vähenemise põhjustas omatoodangu osaline asendamine elektri impordiga Leedust ja Lätist.

ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust

Detsembris 2009.a president Toomas Hendrik Ilves ütles, et Eesti majandus on jõudnud põhja ning esimesed märgid viitavad olukorra paranemisele, kuid mitmetes teistes riikides on hullem alles ees.
"Üritades olla realist, ma ütleksin, et põhi on saavutatud. Esimesed märgid siin-seal viitavad, et olukord läheb paremaks," kinnitas Ilves ETV-le aastat kokku võtvas intervjuus.

Vastupidisel arvamusel on The Economist,kes peab tuleval aastal Eestis tõenäoliseks erakorralisi parlamendivalimisi ning ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust.
Maineka Briti majandusajakirja lisas «The World in 2010» ennustatakse maailma riikide tähtsamaid arenguid tulevaks aastaks.
Eesti kohta kirjutab The Economist, et valitsuserakondadele ennustas halba juba kaotus Euroopa parlamendi valimistel. Peaminister Andrus Ansipi seis ei ole hea ning uuel aastal on tõenäolised erakorralised parlamendivalimised.

Loomulikult ei taha ma, et kellelgi halvasti läheb ja olen üdini positiivne inimene.
Aga reaalsuse eest silmade sulgemine ei tee ju asju paremaks ja reaalsust olematuks. Milleks siis endale ja teistele valetada! Eesti makroolukord hetkel ei ole veel väga hea ja ei ole ühtegi põhjust, et see järsku parenema hakkab. Tegelikult läheb asi hullemaks, sest kärbetega ei suudeta tasakaalustada laenude lakkamisest puuduolevaid miljardeid.
Kinnisvara hinnad loksuvad lihtsalt majandusega kaasa, mitte ei ole asi iseeneses. Kui majandus pöördub tõusule, siis on varsti läbi ka kinnisvara hinnalangus. Ja niikaua kui majandus langeb, on jutt kinnisvara hindade tõusust nagu vastu tuult pissimine.
Majanduse areng Eestis sõltub riigis tehtavatest valikutest. Kahjuks meil ei ole veel peetud oluliseks tagada soodne keskkond töökohtade tekitamiseks välisinvesteeringute poolt. Viimased liiguvad neoklassikalise teooria eelduste kohaselt madalama kapitalipiirtuluga rikastest maadest vähema kapitaliga ja seetõttu kõrgema kapitali piirtuluga vaesematesse maadesse. Sealjuures peaksid välisinvesteeringud oluliselt rikastama vaesemate riikide inimkapitali tehnoloogiate, ärikultuuri jms. ülekannetega.
Majanduskasvuteooriad toovad esile just inimkapitali kui olulise teguri, mis määrab nii kasvutemposid kui heaolu taset. Viimane on seotud arvestataval määral avaliku sektori rolliga majanduses. Samas on eriti Eesti geograafilise asukoha ja rahvaarvuga riigis nimetatud kaks aspekti omavahel tihedalt seotud. Inimkapitali arendamine saab toimuda eelkõige integratsiooni tingimustes Lääne maailmaga, kuigi viimast saab käsitleda eelkõige kui tarvilikku, mitte aga piisavat tingimust arenguks. Inimkapitali areng on ka eelduseks, et oleks võimalik absorbeerida välisinvesteeringutega käivitatavaid positiivseid mõjusid.
Samal ajal sõltuvad tegelikud arengud konkreetsetest poliitilistest ja majanduslikest asjaoludest, mis on meil tihti toonud kaasa lühema ajaperioodi jooksul küllalt arvestatavaid kõrvalekaldumisi neist trendidest.
Kriitiliseks on peetud just Eesti suhteid EL, SRÜ ja teiste Balti riikidega. Kahtlemata globaliseeruvad Eesti majandussuhted, eriti kui arvesse võtta 20-30 aastast perioodi. Selliste uute tehnoloogiate arenemine, mis vähendavad järjest majandussidemete seost partnerite geograafilise paiknemisega, avardavad ilmselt ka Eesti majandussidemete võrku. Sellega seoses võime prognoosida USA, Kagu-Aasia ja teiste kaugete piirkondade osatähtsuse mõningast võimalikku kasvu
Eesti välismajanduses.Kuid selles suunas meil saavutusi veel ei ole-mõned meie ettevõtted alles kobavad selles suunas ja pole veel head äripartnerit nimetatud kantides veel leidnud. Teiselt poolt sõltub aga Eesti integreerumine siiski väga oluliselt just seostest EL-ga ja SRÜ-ga, millel on määrav osa Eesti majanduse tüübi kujundamisel institutsioonide arengu, poliitilise stabiilsuse ja majanduse sidumise kaudu omandisuhete tihenemise teel. Sellest on lähtutud ka järgnevalt kirjeldatavate stsenaariumide puhul.

I stsenaarium (tingimused) eeldab Eesti tihedat integreerumist Lääne majanduslike ja poliitiliste struktuuridega, eriti EL-ga. Samal ajal jäävad küllalt tihedateks ka sidemed Venemaa ja teiste SRÜ riikidega. Kahjuks Eesti eksport Venemaaga on vähenenud üle 40%.Ning kahjuks seda langust nimetatud suunal toetavad ka praegused Eesti juhid.

Stsenaariumi oluliseks eelduseks on senise EL-ga tiheneva integratsiooni jätkumine. Senise tugeva rahapoliitika jätkumine ning Eesti krooni seotus Euroga on Eesti EL-ga süvenevat integratsiooni soodustavaks tingimuseks.
Reaalmajanduse jaoks tähendab see järjest tihedamaid seoseid Euroopa turgudega, Eesti ettevõtete ulatuslikku koostööd ja liitumist rahvusvaheliste korporatsioonidega.
Samas on juhtumeid olnud,kus Eesti kaup lääne turgudel ei leia head vastuvõtu ning see tuli eksportida SRÜsse.Selline pendeldamine ja kobamine tõstab Eesti kulud ja ei soodusta riigi majanduskasvu.Nimetatud küsimustega peaks riik efektiivsemalt tegelema.

Aasia regiooni suurim ostuhuvi

Hiina kasvav tööstustoodang ja USA töötu abiraha taotluste viimase aasta madalaim tase näitasid, et maailmamajandus on kriisist taastumas.
Aasia regiooni suurim ostuhuvi oli 11.detsembris 2009.a. Tokios, kus Nikkei 225 indeks põrkas 2.5% kõrgemale. Jaapani tööstusettevõtetest põrkas Fanuc +3.4%, kuna Mitsubishi UFJ analüütikute sõnul kasvavad ettevõtte tellimused Hiinast väga kiirelt (Fanuc varustab Hiina tööstusettevõtteid automaatehnoloogiaga). Hiina statistikaameti sõnul kasvas riigi tööstustoodang Novembris 19% yoy, mis oli suurem analüütikute poolt oodatud 18% kasvust. Eriti kiirelt kasvas Hiina terasetoodang, mis oli novembris 46% kõrgem võrreldes aasta tagusega. Hiina suurim terasetootja Baosteel teatas ühtlasi, et tõstab alates jaanuarist 8% hindasid, mis on esimene hinnatõus alates septembrist. Hongkongis rallis Maanshan Iron & Steel uudiste peale +10.0% kõrgemale.
Huvitaval kombel ei suutnud hea statistika Shanghai börsil piisavalt ostuhuvi tekitada. Mandri-Hiinas kardetakse, et valitsus ja keskpank hakkavad hea statistika peale stiimuleid vähendama ja intressimäärasid tõstma. Samuti tegi hiinlasi murelikus inflatsioon, mis oli novembris esimest korda viimase kümne kuu jooksul positiivne võrreldes eelmise aastaga.
Toorainesektoris varahommikul suuri liikumisi ei toimunud. Kulla hind tõusis 1135.8 dollari juurde ja jaanuari naftafutuurid kauplesid 70.8 dollari juures.

Selle aasta viimane nädal Aasia aktsiaturgudel algas positiivses meeleolus. Hiinas lubas peaminister säilitada majanduskasvu toetavad stiimulid.
Mandri-Hiina börsid tegid regiooni suurima tõusu, kuna peaministri Wen Jiabao sõnul ei kavatse Hiina enneaegselt stiimuleid lõpetada. Samuti kinnitas peaminister, et Hiinal pole hetkel plaanis jüaani kurssi muuta, mida nõuavad teised riigid, kuna ökonomistide sõnu aitaks see tarbimist maailmamajanduses tasakaalustada. Meeleolu Shanghai börsil oli väga positiivne ja kindlustaja China Life, mis saab suuresti kasu Hiina börside tõusust, liikus esmaspäeval Hongkongis +1.2% ülespoole.
Ostuhuvi oli varahommikul näha ka Hongkongi kinnisvaraarendajate seas, kuna seal toimuval oksjonil müüs valitsus mitmed riigile kuuluvad krundid, mille hind peaks andma märku nõudlusest kinnisvarasektoris. Sino Landi aktsia tõusis +0.5%. Enne Hongkongi börsi sulgemist teatati, et valitsus teenis oksjonilt 10.4 miljardit HK dollarit, mis jäi analüütikute ootustele siiski alla.

Enne aastavahetust on meeleolu Aasia börsidel väga positiivne ja vähesed kahtlevad regiooni kiires majanduskasvus. Maailmapanga hinnangul kasvavad arenevad Aasia riigid sellel aastal 6.7% ja järgmisel aastal hoogustub majanduskasv 7.8% peale. Kasvav nõudlus Aasias on tõstnud sellel aastal märgatavalt ka toorainete hindasid. Esmaspäeval liikus nafta hind 0.8% ülespoole ja barrel kauples 78.7 dollari juures. Kulla hind tõusis 0.9% ja liikus 1113 dollari juurde.

Vaatamata jätkuvale ülemaailmsele madalseisule majanduses, on Hiina seadnud 2010. aastaks eesmärgi saavutada kaheksaprotsendiline majanduskasv.
Peking on püstitanud sarnase eesmärgi mitmel viimasel aastal, kuid on jäänud sellele alla.
Hiina analüütikud on kindlad, et tuleval aastal riik oma eesmärgi täidab ning majandus kasvab isegi üle üheksa protsendi. Lisaks teatas valitsus, et riigi tööstustoodang kasvab väga kiiresti.
“Võttes aluseks valitsuse kaheksaprotsendilise majanduskasvu eesmärgi, peaks tööstustoodang kasvama 11 protsenti," märkis Hiina tööstuse ja infotehnoloogia minister Li Yizhong.
Hiina valitsus on majanduse turgutamiseks võtnud kasutusele suuri päästepakette.
Hiina majanduse kasv on kindlustatud Hiina valitsuse poolt.Mis siis,et see saavutatud on tänu sisetarbimisele.Majanduskasvu fakt kui selline on kommunistlikus Hiinas olemas,selle kasvu eest hoolitseb Hiina peaminister isiklikult.Hiina on näidanud et ka kommunistlikus süsteemis,kus puudub demokraatia,majanduse õitseng on võimalik.
Ka meie riigi funktsionäärid peaks Hiinast õppust võtma.Praegu Eestis on nii,et 2010.aastal mingit majanduskasvu ei tule.
The Economist peab tuleval aastal Eestis tõenäoliseks erakorralisi parlamendivalimisi ning ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust.
Maineka Briti majandusajakirja lisas «The World in 2010» ennustatakse maailma riikide tähtsamaid arenguid tulevaks aastaks.
Eesti kohta kirjutab The Economist, et valitsuserakondadele ennustas halba juba kaotus Euroopa parlamendi valimistel. Peaminister Andrus Ansipi seis ei ole hea ning uuel aastal on tõenäolised erakorralised parlamendivalimised.

suurenev töötuse määr

Majandusprognoosi järgi pidi Eesti majandus 2009.a. kasvama 2.6%.Tegelikult 2009.aasta lõpeb Eestis majanduslangusega ca 15-16%.
Majanduse järsk kohanemine tuleneb sisemaise nõudluse märgatavast vähenemisest pärast eelnevat ülekuumenemist, seda eriti Lätis ning Eestis. Nii eratarbimine kui ka investeeringud langesid sel aastal märkimisväärselt. Investeeringute langusele avaldab mõju jätkuv langus ehitussektoris, mis omakorda tuleneb jätkuvast kinnisvarahindade langusest. Majapidamiste ostujõudu kärbib oluliselt järsult suurenev töötuse määr, samuti suured reaalpalga kärped. Maailmamajanduse järsk langus on avaldanud oma mõju ka ekspordile, kus 2008. aasta lõpul toimus järsk langus ning maailmamajanduse kehva olukorra tõttu näeme ekspordis jätkuvaid raskusi.
Varasematel aastatel juhtus nii,et kasvasime koguni kuni 12% aastas.Siis meile eurot ei antud,sest tol ajal ei olnud täidetud inflatsiooni kriteerium,Nüüd kui langeme aastas 15-16% võrra Euroopa Liit lahkelt pakub meile eurot.Kuid nüüd vaadata Eesti tegelikke kulutusi,siis 2007.aastal riigieelarve kulud olid ca 77 miljardit krooni.Praegu kulutame ca 89 miljardit krooni.Buumi ajaga võrreldes kulud on kõvasti kasvanud.Muidugi see oli Eesti valitsuse ülesanne mitte lasta kulutustel üleliia kasvada.Kuid seda Ansipi valitsus ei suutnud teostada.Nüüd kus meil koguaeg käib riigieelarvete kärpimine valitsus saab ühtelugu kiita,olgu et Eesti majanduse seis on tegelikult katastroofiline.
Muidugi raha tuleb meil Euroopast pidevalt juurde,kuid valitsus on ühtelugu meile kraevahele väänanud makse juurde.See sai võimalikuks sest meil rahvas on väga konservatiivne ning keegi ei kipu streikima.Aga oleks pidanud seda tegema nii,kuidas mujal maailmas seda tehakse.Nii et nagu näete meile tuleva euro hind. on raske ning see saavutatakse meie palkade kärpimisega ning täiendavatest maksudest ja aktsiisidest-ühe sõna inimeste suureneva vaesustammise najal.Tegelikult kiiret euro tulekuga ei ole,See võinuks tulla ka veidi hiljem kui 2011.aastal.Kuid reformierakond valmistub 2011.aasta parlamendi valimisteks omale trumbi,kiites ennast euro tuleku eest,et saada valimistel rohkem hääli.Kuid need hääled tulevad tegelikult rahva heaolu languse baasil.Kõik see tähendab,et Ansipi meeskonnal meeldib meid valitseda.Valijad peaks siiski otsustama kas ei ole mitte õige aeg juhtpositsioonid riigis anda targemate tegijate kätte.
Märkimisväärne on asjaolu et mitmes Euroopa riigis majandus läks juba kasvuteele.Meil aga terve järgmisel aastal on ette näha suurt majanduslangust.Soomes näiteks majandus läks juba kasvule ja ilma et riik on teinud palgakärpeid ja makse tõstnud.See tähendab et ka tänapäeval saab riigi majandusasju palju paremini korraldada kui meil tegelikult valitsus korraldab. Eesti elatustase on alla poole keskmisest Euroopa Liidu tasemest.Samas Londonis on see isegi 348% kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine tase.Miks meie ei lähe seda teed?

riigis tekkib inimestel järjest suurem masendus

Eesti riigis tekkib inimestel järjest suurem masendus,kuna majandus jätkab langust ja mingit väljapääsu tekkinud olukorrast ei tule kuskilt.Töötu armee riigis on hinnanguliselt üle 110000 inimese.Mis saab siis kui see armee ei saa enam toetust ja riigis ei ole kusagilt töökohti võtta.Kõik see lõhnab suure krahhi järele.Asja teeb hullemaks asjaolu,et parlament ja valitsus ei suuda midagi kardinaalselt muuta,et olukord stabiliseerida.
Viimase kahe aasta jooksul on valitsus algatanud ulatusliku maksutõusu, tõstetud on käibemaksu ja alates 2007. aastast kolmel korral ka aktsiise.2007.a. lisas aktsiis bensiiniliitrile 4 krooni 50 senti ja nüüd, alates 1. jaanuarist 2010 lisatakse aktsiisiga juba 6 krooni 61 senti liitri kohta. Sama on maagaasiga, elektriga. Kõik need maksutõusud tulevad viimasel hetkel ja nagu aru võib saada, euro nimel. Huvitav,kas valitsus on ka analüüsinud nende maksutõusude mõju toimetulekuraskustes olevatele inimestele, keda kaudsed maksud kõige valusamalt löövad, ja milliseid sotsiaalseid toetusi on viimase kahe aasta jooksul tõstetud, et seda lööki väiksema sissetulekuga inimestele pehmendada? Valitsusel tuleks lähiajal otsustada kas ta saab edasi jätkata.

Ka täiesti normaalne oleks kui Tallinna linnapea Savisaar lahkuks linnavalitsusest.Sest maksude tõstmine,vaese linnarahva koormamine igasuguste maksudega,kus normaalne oleks joondudes linnakodanike langenud elatustasemele oleks võinud nii Savisaar omale,kui teistele linnaametnikele maksta katku ajal 2-3 korda vähem palka.Praegu Savisaar tegi omale palga üle 50000 krooni ja iga linnaametnik saab kuus keskelt läbi 20000 krooni.Lihtrahvas peab leppima mingite sandi kopikatega.Kus on õiglus Eesti riigis?Kus on riigi põhiseadus ja president H.Ilves jt?
Savisaar ei taha kuuldagi,et tekkinud olukorras mõistlikum ja kasulikum linna kulusid kärpida kui lisatulu otsida,nagu praegu igasuguste täiendavate maksudega püütakse teha.

Kui rääkida reaalmajanduse inimestega, tundub , et esimest korda pärast 1990. aasta algust on Eestil tekkinud riigirisk. See on väga suur probleem, sest kapitalita pole arengut. Kui vaadata praegust kriisi ja seda, kuidas sellest välja tulla, on meil arenguks vaja kapitali. Samal ajal on selge, et praegu kapitali Baltikumi ei tule. Turud on võtnud selgelt hoiaku, et ühel hetkel on siin raha devalveerimine paratamatu ja miks sinna minna enne, kui see samm on tehtud. Või kui tullaksegi, siis kirjutatakse see kapitalihinna sisse. Tegelikult kujundavad meie kohta arvamust Financial Times ja Economist ning keegi ei vaata Baltikumi 7-miljonilist turgu, veel vähem Eesti 1,3-miljonilist turgu fundamentaal-tegurite põhiselt. On müüdid ja siiani toitis meid kapitaliga see müüt, mis 1990. aastatel tekkis - kiire privatiseerimine, proportsionaalne tulumaks, reinvesteeritud tulu nullmäär. See oli väga positiivne müüt ja avas meile akna, kuid nüüdseks on aken kinni pandud.

Sellises majandusolukorras, kuhu maailm praegu on jõudnud, on kõige suurem vastutus riikide valitsustel.Ka Eesti valitsusel. Riikide valitsused peavad tegema raskeid otsuseid kohapeal ja nende eest ka rahva ees vastutama.Kuid kas seda suudab teha Eesti valitsus? Tundub et mitte.
Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes leidub Eestis kõige vähem neid inimesi, kes arvavad, et oma riigi (Eesti) valitsus suudab majanduskriisiga efektiivselt toime tulla. Eesti inimesed usaldavad eelkõige G20 rühmitust (27%),
Euroopa Liitu (26%), seejärel IMF (16%), seejärel USAd (10%). Kõige lõpus tuleb Eesti valitsus (5%).
Euroopa Liidus on suurim usk Euroopa Liidu (21%) ja G20 (20%) suhtes. Järgnev jaotus on samasugune kui Eesti puhul, ainult valitsuse usaldamine on Eestis kõige madalam (EL-s 12% keskmiselt).
Samas on intolerantsus väljastpoolt tuleva vastu suurenemas. Olgu selleks siis teisest rahvusest inimesed või kapital.

Võib-olla see ongi põhjuseks, miks vaid ligi pooled Eesti elanikest arvavad, et elame Lääne tüüpi turumajanduslikus ja demokraatlikus ühiskonnas.
Küllalt suur osa inimesi arvab, et elatakse mingis nõukogude korra modifitseeritud vormiga ühiskonnas.
Küllalt suurel osal inimestel on arusaam, et KEEGI PEAB heaolu garanteerima.
Võib-olla on tegu töövõtja arusaamaga ja nõnda ongi loomulik?
Võib-olla on tegu heaoluühiskonna grimassidega? Keegi teine peab olukorra lahendama. See, kes juhib meie elu!
Viimase 18 aasta jooksul on Eesti inimesed oma elus kokku puutunud kahe majanduskriisiga ja ühe majandussurutisega. Ehk nüüd ongi aeg küps Godot äraootamiseks?
The Economist peab tuleval aastal Eestis tõenäoliseks erakorralisi parlamendivalimisi ning ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust.Maineka Briti majandusajakirja lisas «The World in 2010» ennustatakse maailma riikide tähtsamaid arenguid tulevaks aastaks.
Eesti kohta kirjutab The Economist, et valitsuserakondadele ennustas halba juba kaotus Euroopa parlamendi valimistel. Peaminister Andrus Ansipi seis ei ole hea ning uuel aastal on tõenäolised erakorralised parlamendivalimised.
Tuleva aasta majanduslanguseks ennustab The Economist Eestile kolm protsenti.Ansip aga ennustab priske majanduskasvu?

Läti kohta kirjutab The Economist, et praegune viie erakonna koalitsioonivalitsus peaminister Valdis Dombrovskise juhtimisel ei suuda tõenäoliselt oktoobrikuiste valimisteni vastu pidada.
Kui Eesti puhul ei ütle The Economist euro saamise osas midagi, siis Leedu kohta märgitakse, et 2012. aastaks euro saamise lootus tuleval aastal kustub.
Sellised on siis lood siinpool sood.

Eesti SKP jooksevhindades

Eesti SKP jooksevhindades oli 2007. aastal 244,5 miljardit krooni, sellest Harju maakonna SKP 146,0 miljardit krooni. Harju maakonnale järgnesid pika vahega Tartu ja Ida-Viru maakond, mille osatähtsus Eesti SKP-s oli vastavalt 10,0% ja 7,7%. Tallinn andis kogu Eesti SKP-st ligi poole (49,2%) ja Harju maakonna omast 82%.
Harju maakonna osatähtsus Eesti SKP-s võrreldes 2006. aastaga mõnevõrra vähenes, seda peamiselt Tartu, Ida-Viru, Pärnu ja Lääne maakonna osatähtsuse suurenemise tõttu. Tartu maakonna osatähtsuse suurenemisele aitas kõige rohkem kaasa Tartu linn, kuigi osatähtsuse muutus oli väga väike. Harju maakonna osatähtsuse vähenemist põhjustas Tallinna osatähtsuse mõningane vähenemine Eesti SKP-s, samal ajal aga suurenes ülejäänud Harju maakonna osatähtsus. Kolm kõige väiksema osatähtsusega maakonda Eesti SKP-s olid jätkuvalt Hiiu, Põlva ja Jõgeva (osatähtsus SKP-s vastavalt 0,4%, 1,2% ja 1,2%).
SKP elaniku kohta oli 2007. aastal 182 238 krooni. Harju maakonna vastav näitaja oli 279 268 krooni ehk 153,2% Eesti keskmisest. Harju maakonnale järgnesid Tartu ja Pärnu maakond. Kõige väiksem SKP elaniku kohta oli Jõgeva ja Valga maakonnas.
2007. aastal toodeti kogu Eesti lisandväärtusest 66,6% tertsiaarsektoris, 30,0% sekundaar- ja 3,4% primaarsektoris.
Harju maakonna lisandväärtusest toodeti 73,5% tertsiaarsektoris ning üksnes 0,9% primaarsektoris. Tartu maakonnas moodustas tertsiaarsektor 68,3% ning primaarsektor 3,1%. Ida-Viru maakonnas toodeti aga ligi pool lisandväärtusest (50,7%) sekundaarsektoris, mis peegeldab mäetööstuse, elektrienergia ja töötleva tööstuse jätkuvalt olulist rolli selle maakonna majandustegevuses. Primaarsektori osatähtsus oli Ida-Viru maakonnas väga tagasihoidlik (1,8%). Kõige suurem oli primaarsektori osatähtsus Põlva ja Jõgeva maakonnas vastavalt 18,9% ja 18,0%.
Eestile on iseloomulik, et nendes maakondades, mille SKP osatähtsus riigi SKP-s on suur (nt Harju, Tartu, Ida-Viru maakond) on primaarsektori osatähtsus väike. Neis maakondades aga, mille SKP osatähtsus riigi SKP-s on väiksem (nt Jõgeva, Hiiu ja Põlva maakond) on primaarsektori osatähtsus suhteliselt suur.
Eesti SKP kasvas 2007. aastal eelmise aastaga võrreldes 7,2%, Põhja-Eesti (Harju maakond) SKP 6,4%. Et Põhja-Eesti osatähtsus on kogu Eesti SKP-s suurim, siis on ka selle piirkonna panus riigi SKP kasvu enamasti kõige suurem. 2007. aastal panustas Põhja-Eesti kogu Eesti SKP kasvu 3,9 protsendipunktiga. Teine kõige suurem panustaja oli Lõuna-Eesti (Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakond), mis andis vabariigi majanduskasvust 1,4 protsendipunkti.
Eesti SKP langes mullu 3,6 protsenti.Mullu oli Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) jooksevhindades 248,1 miljardit krooni.SKP langus kiirenes möödunud aasta jooksul järk-järgult, mõjutatuna eelkõige sisemajanduse nõudluse kiirest, 7,4 protsendi suurusest vähenemisest. Samuti alanes välisnõudluse kahanemise tõttu kaupade ja teenuste eksport.
Sisemajanduse nõudluse vähenemist mõjutasid teisest kvartalist kiiresti kahanema hakanud kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused ja kapitali kogumahutus põhivarasse.
Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused vähenesid aastaga neli protsenti, põhjuseks eelkõige kulutuste vähenemine rõivastele ja jalatsitele, alkoholile ja tubakale, transpordile, hotellidele ja väljas söömisele.
Kapitali kogumahutus põhivarasse vähenes aastaga 8,6 protsenti peamiselt eluruumidesse, masinatesse ja seadmetesse ning transpordivahenditesse vähem investeerimise tõttu.
Koos sisemajanduse nõudluse vähenemisega langes reaalarvestuses ka kaupade ja teenuste import (7,9 protsenti), põhiliselt aga kaupade import (9,4 protsenti). Kaupade ja teenuste eksport vähenes aastaga 1,1 protsenti, seejuures kahanes kaupade eksport 0,3 protsenti.
Kaupade ekspordi vähenemist mõjutas eelkõige puidu ja puittoodete, välja arvatud mööbli, ning naftatoodete ja kütuse väljaveo langus. Samas toetas eksporti eelkõige elektrimasinate ja -aparaatide ning metallide väljaveo kiire kasv.
Import vähenes kiiremini kui eksport ja seetõttu paranes netoekspordi puudujääk SKP suhtes. 2008. aastal oli see miinus 4,4 protsenti, 2007. aastal miinus 10,9 protsenti.
Sisemajanduse nõudluse ja ekspordi alanemine põhjustas omakorda ettevõtete sektori lisandväärtuse 4,6-protsendise vähenemise. 2007. aastal kasvas ettevõtete sektori lisandväärtus veel 6,2 protsenti.
Enamiku tegevusalade lisandväärtus 2008. aastal vähenes. Sellele avaldas tugevat mõju töötleva tööstuse, ehituse, hulgi- ja jaekaubanduse ning veonduse, laonduse ja side - lisandväärtuse kahanemine. Nimetatud tegevusalad andsid mullu kokku 47 protsenti kogulisandväärtusest.
Kasvanud lisandväärtusega tegevusalade osatähtsus oli kogu majanduse lisandväärtusest ligikaudu 21 protsenti. Suurim mõju oli avaliku halduse ja riigikaitse tegevusala lisandväärtuse tõusul.
Seoses tarbijate vajadusega kasutada kiiremini lühiajastatistikat majandusolukorra hindamiseks ning paranenud andmete laekumisega avaldab statistikaamet 2009. aasta esimesest kvartalist majanduskasvu esialgse hinnangu senise 44. päeva asemel 43. päeval pärast arvestuskvartali lõppu.
Vaatame korra mida ütleb Eurostat.
Eurostat kõneleb oma aruandes hoopiski SKTst.
Arvamus, et SKT mõõdab vaid teenust, on ekslik. Lühend SKT tähendab sisemajanduse kogutoodangut ja SKP sisemajanduse koguprodukti, mis on paraku sünonüümid. Hansapanga makroanalüütiku Maris Lauri sõnul ei olekski nii detailsel teoreetilisel arutelul majanduskasvu piiritlemise üle tavainimese jaoks mingit tähtsust.Seega kasutatagu nimetust, mida tahetakse.
Aastal 2008, sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta Luksemburgis oli rohkem kui kaks ja pool korda kõrgem EL 27 keskmisest, samas kui Iirimaa ja Holland registreeritud tasemel umbes kolmandik keskmisest. Austrias, Taanis, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Kuningriigi ja Belgia olid vahemikus 15% ja 25% kõrgem EL 27 keskmisest. Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia registreeritud SKT elaniku kohta on 0% ja 10% kõrgem EL 27 keskmisest, samas Küpros, Kreeka ja Sloveenia olid vahemikus 0% ja 10% allpool keskmist.Tšehhi Vabariik, Malta, Portugal ja Slovakkia olid 20% ja 30% madalam EL27 keskmisest.
Eesti, Ungari, Leedu, Läti ja Poola olid vahemikus 30% ja 50% madalam, samas kui Rumeenia ja Bulgaria olid vahemikus 50% ja 60% madalam EL27 keskmisest.Need andmed 2008, 2007 ja 2006 avaldatud Eurostati, statistikaameti Euroopa Communities Ühendused, mis põhinevad uuendatud ostujõu pariteetide ning hiljemalt SKP ja rahvaarvu.Nemad hõlmavad 27 ELi liikmesriiki, kolme Euroopa Liidu kandidaatriikide, kolm EFTA liikmesriiki ja nelja Lääne. Balkani riigi.
Kõrge SKP elaniku kohta Luksemburgis on osaliselt tingitud riigi suure osa piiriüleste töötajate tööhõivega Aidates samal ajal kaasa SKT-st, nende töötajad ei ole arvesse võetud elanike hulka,mille arvutamisel kasutatakse SKT elaniku kohta.
Ostujõu standard (PPS) on kunstlik rahaühik, mis kõrvaldab hinnatasemete erinevused riikide vahel. Seega üks ostujõu standard ostab samas mahus kaupu ja teenuseid kõikides riikides. See üksus võimaldab sisukat mahtude. võrdlusi majanduslikke näitajatega eri riikides.See väljendatakse ostujõu standardina,mis on saadud jagades koondandmed jooksevhindades ja omavääringus vastavate ostujõu pariteetidega (PPP).

Järgneb.

riigiametnike uus palgaseadus

Parlamendisaadikutele 2011. aasta märtsist vana süsteemiga võrreldes ligi 6400 krooni kõrgemate kuupalka lubava seaduse võttis riigikogu vastu 16. detsembril 2009.
President Toomas Hendrik Ilves kirjutas 22.12.2009.a. Kadriorus alla otsusele kuulutada välja 15 seadust, teiste seas kõrgemate riigiteenijate ametipalku reformiva seaduse. Juba 2008.aastal Kõige tavalisem Toompea pinginühkija sai kuupalgaks 49 080 krooni, millele lisandub 30% palgast esinduskuludeks.Kui reariigikogulased, kelle hulgas näikse nii mõnegi võimete laeks olevat parteisõdurina õigel ajal õigele nupule vajutamine, kogusid vajaliku hulga kuludokumente, tõusis igakuine sissetulek neil 63 804 kroonile.Peaminister Andrus Ansip väitis täna Vikerraadio saates «Lõpp hea, kõik hea», et kõrgemate riigiametnike uue palgaseadusega vähendasid rahvasaadikud väga tugevalt oma palka, kuid tegelikult toob uus seadus neile märgatava palgatõusu.
Ansipi väitel riigikogulaste palk langeb kõvasti
Ansipi loogika lähtus sellest, et 2011. aastal kehtima hakkava uue seadusega kirjutati riigikogulaste palk lahti Eesti keskmisest palgast. «Milline saab olema keskmine palk siis, kui asub tööle uus riigikogu koosseis (aastal 2011), näitab aeg, kuid mina küll prognoosin, et selleks ajaks hakkavad kõigi töötajate palgad tõusma,» rääkis peaminister.
Ansip väitis, et kehtiva seadusega, kus rahvasaadikute palk on seotud keskmise palgaga, tõuseksid riigikogu uue koosseisu palgad kiiremini, kui uue seadusega, mille järgi on palga muutus seotud tarbijahinnaindeksi ja riigile laekuva sotsiaalmaksuga.
Parlamendiliikme praegune palk tuleneb 2008. aasta neljanda kvartali ehk palgaralli laineharja keskmisest palgast ning on 52 468 krooni. Uus seadus pakub rahvasaadiku palgaks 2011. aasta kevadel 52 885 krooni.
Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt peaks aga keskmine palk tänavu neljandas kvartalis kõvasti langema ning viiks tuleva aasta 1. aprillil riigikogulaste palga 49 200 krooni peale.
Lisaks peaks algaval aastal keskmine palk rahandusministeeriumi prognoosi järgi veelgi alanema, mis viiks riigikogulase palga 2011. aasta aprillis praeguse seaduse järgi 46 400 krooni peale ehk ligi 6 400 krooni väiksemaks, kui pakub uus seadus.
Rahandusministeeriumi prognoos näeb alles 2014. aasta IV kvartalis ette pisut suuremat keskmist palka, kui see oli 2008. aastal. See aga tähendab, et rahandusministeeriumi prognoosi põhjal võib väita, et aastatel 2011-2015 ametis oleva uue riigikogu liikmed teenivad uue seadusega iga aasta umbes 6000 krooni enam, kui oleks nende palk praeguse seaduse järgi.
Peale 16. detsembrit 2009.a.,kui riigikogulaste jt kõrgete ametnike palgatõus oli otsustatud,jäi veel lootus, et president H.Ilves uurib tähelepanelikult kas Eesti riik ja tema põhiseadus on rajatud õiglusele ning tühistab selle rahva õiglustunnet riivava Riigikogu palgatõusu otsuse.Kuid see lootus läks luhta.Ega hunt hunti ei murra!
Vot sedasi on korraldatud elu Eestimaal.

deflatsioonist

Oktoobris 2009.a.teatasid kolm uut Kesk- ja Ida-Euroopa riiki deflatsioonist. Suurima deflatsiooninumbriga tuli välja Eesti, kus hinnad langesid eelmise aastaga võrreldes 2.2%, järgnesid Tšehhi (-0.2%), Bulgaaria (-0.3%) ja Läti (-0.9%). Inflatsiooniline surve lõdvenes ka enamikus teistes Kesk –Ida Euroopa riikides. See võimaldab praegusel ajal Poola, Türgi ja Tšehhi keskpankadel hoida intressimäärasid ajalooliselt madalatel tasemetel, mis toetab ka edasisi langetamisi teistes ujuva kursiga riikides; Venemaa ja Ungari keskpangad langetasid intressimäärasid 50 baaspunkti võrra vastavalt 9 ja 6 %-ni.Eurostati andmetel oli novembris Euroopa Liidus aasta varasema ajaga võrreldes Eestist veel suurem deflatsioon ainult Iirimaal.
Eesti 12 kuu keskmine inflatsioon oli novembris aga üks protsent.
Deflatsiooni koges viis Euroopa Liidu riiki, neist enim Iirimaa - 2,8 protsenti. Lätis oli deflatsioon 1,4, Portugalis 0,8 ja Maltal 0,1 protsenti.
Ungaris täheldati euroliidu kõrgeim inflatsioon - 5,2 protsenti. Rumeenia inflatsioon oli 4,6 ja Poola oma 3,8 protsenti. Leedus ja Soomes oli 1,3-protsendiline inflatsioon.
Euroopa Liidu inflatsioon oli novembris aasta taguse ajaga võrreldes üks protsent, eurotsooni inflatsioon seejuures aga 0,5 protsenti.
Euroopa Liidus kasvasid aasta jooksul enim kulutused alkoholile ja tubakatoodetele – 4,5 protsenti, kulutused teenustele tõusid 2,2 ja kulutused haridusele 1,6 protsenti. Enim langesid kulutused toidule – 1,2 protsenti ja eluasemekulud – üks protsent.
Deflatsioon ei ole tavainimeste jaoks sugugi vältimatult halb, sest tegemist on HINDADE ODAVNEMISE ehk RAHA KALLINEMISEGA. Deflatsioon on inflatsiooni ehk raha odavnemise (ja seega hinnatõusu) vastand. Kui saja krooni eest saab rohkem osta kui mullu, on tegu deflatsiooniga.
Makromajanduslikult on deflatsioon siiski halvaks signaaliks, kuivõrd annab märku, et ettevõtete toodangu väärtus ei ole enam endine sest nõudlus selle järele on mingil põhjusel langenud.
Esmapilgul tundub hindade langus ju igati tore olevat: kätte on jõudnud püsivad hullud päevad, millega kaasnevad üha soodsamad ostud! Trikk on aga selles, et nii­pea kui saadakse aru, et kaup jääbki odavnema, pole ju põhjust täna osta. Ega ka ülehomme, sest hiljem saab veelgi odavamalt. Nii asendub suur tarbimine tarbimise kokkuvarisemisega. Vähenev tarbimine omakorda surub taas hindu madalamaks. Deflatsioon ei soodusta ka investeeringuid tulevikuks – pole mõtet riskida tuleviku tuludega, kui tuleviku kasumid võivad hoopis negatiivsed olla. Seega viib see nõudluse edasise kokkuvarisemiseni. Tekkivast spiraalist, kui see peaks olema pikaajaline, on suhteliselt keeruline välja tulla.
Tei­ne põhjus, miks def­lat­sioo­ni ei soo­vi­ta, on see, et see si­su­li­selt mak­sus­tab lae­nuvõt-jaid ja võib põhjus­ta­da ras­ku­si nei­le, kel­le jõukus on eba­lik­viid­se­s va­ra­s na­gu näi­teks kin­nis­va­ras. Kui inf­lat­sioo­ni tin­gi­mus­tes toi­mub ra­ha väär­tu­se pi­dev vä­he­ne­mi­ne, siis ne­ga­tiiv­se inf­lat­sioo­ni ehk def­lat­sioo­ni tin­gi­mus­tes ra­ha vas­tu­pi­di kal­li­neb. See ras­ken­dab ini­mes­te võla­koor­mat, sest reaa­lint­ress suu­re­neb ja pä­rast mär­ki­misväär­set hin­da­de ala­ne­mis­pe­rioo­di on lae­nu­mak­se­teks teh­ta­vad mak­sed suu­re­ma os­tujõuga kui en­ne. Li­saks võib def­lat­sioo­ni­li­ne kesk­kond tä­hen­da­da ka pal­ka­de no­mi­naal­set vä­he­ne­mist, mis muu­dab lae­nu­koor­mu­se kand­mi­se ras­ke­maks.
Sel­le tu­le­mu­se­na võib ma­jan­dus si­se­ne­da võladef­lat­sioo­ni­lis­se spi­raa­li, kus võla ta­ga­ti­seks ole­va va­ra väär­tus ka­ha­neb, reaal­ne võla­koo­rem suu­re­neb, lae­nud lä­he­vad ha­puks, nõrges­ta­vad pan­ku, sun­ni­vad pea­le eda­si­si va­ra sundmüüke ja aval­da­vad see­ga eda­sist def­lat­sioo­ni­list sur­vet. Ras­kes olu­kor­ras ol­lak­se sun­ni­tud müüma, sis­se­tu­le­kud vä­he­ne­vad, pank­ro­tid sa­ge­ne­vad, eba­kind­lus kas­vab ja töö­tu­se määr suu­re­neb.
Def­lat­sioon te­kib liht­salt öel­des siis, kui ole­ma­so­le­va ra­ha hulk on ole­ma­so­le­va­te kau­pa­de ko­gu­se koh­ta lii­ga väi­ke: ra­ha­pak­ku­mi­ne vä­he­neb ja kau­pa­de pak­ku­mi­ne suu­re­neb. See­ga võib def­lat­sioon ol­la põhjus­ta­tud kas ra­ha­pak­ku­mi­se või kre­dii­di jär­sust vä­he­ne­mi­sest või ka liig­sest toot­misvõim­sus­te üle-jää­gist. Maail­mas on prae­gu muu­seas täp­selt see olu­kord.
Maail­ma suu­re­ma­te def­lat­sioo­ni­de ko­ge­mu­sed on ol­nud Suu­re Dep­res­sioo­ni ae­gu USA-s ja 1990-nda­te al­gu­ses Jaa­pa­nis. Suu­re Dep­res­sioo­ni ae­gu lan­ge­sid hin­nad kol­me aas­ta jook­sul igal aas­tal 10%. Jaa­pa­nis kes­tis def­lat­sioon pea ter­ve kümnen­di. Jaa­pa­ni too­na­ne kriis, mil­le­ga def­lat­sioon seo­tud oli, oli sar­na­selt prae­gu­se­ga põhjus­ta­tud va­ra­de hin­da­de mul­lis­tu­mi­sest ja kre­dii­di­buu­mi lõppe­mi­sest.
Kui vaa­da­ta prae­gust Ees­tit, siis on kre­dii­di­kasv kii­relt vä­he­ne­nud ja oo­da­ta on kok­ku-tõmbu­mi­se jät­ku­mist, toot­mis-võim­sus­te ka­su­ta­mi­ne on lan­ge­nud 1999. aas­ta ta­se­me­le. Tä­na­vu jäid ära ka pea­mi­sed ad­mi­nist­ra­tiiv­sed hin­natõst­mi­sed (na­gu soo­ja­hind) ja see­ga on hin­da­de ala­ne­mi­se­le an­tud ro­he­li­ne tee.
Buu­miaas­ta­tel tõusid hin­nad Ees­tis vä­ga kii­relt, sest tar­bi­mi­ne oli mee­le­tu ja hin­du oli lii­ga­gi liht­ne tõsta. Sel­le­ga muu­tu­si­me me võrrel­des teis­te rii­ki­de­ga üha kal­li­maks ja eks­por­ti­vad et­te-võtted kao­ta­sid jär­jest kon­ku­rent­sivõimet. Kui mis­ki põhjen­da­ma­tult kii­res­ti kas­vab, siis peab see hil­jem taas ala­ne­ma. Klas­si­ka­li­sed õpi­kun­äi­ted rää­gi­vad, et fik­see­ri­tud kur­si kor­ral suu­re pal­ga­kas­vu ta­gajär­jel kon­ku­rent­sivõime kao­ta­mi­ne lõpeb ta­va­li­selt de­val­vee­ri­mi­se­ga. Reaa­le­lus oleks aga sel­li­sel ju­hul al­ter­na­tii­viks ka def­lat­sioon ja pal­ka­de lan­ge­ta­mi­ne. Def­lat­sioon tä­hen­dab te­ge­li­kult mõnes­ki plaa­nis de­val­vee­ri­mi­se­ga sar­nast mõju, sest see suu­ren­dab reaal­set võla­koor­mat.
Põhimõtte­li­selt on sel­ge, et ma­jan­dus peab ko­ha­ne­ma punk­ti, kus ol­lak­se kon­ku­rent­sivõime­li­sed. Meie lä­hi­naab­rid, mõned kau­ban­dus­part­ne­rid ja pea­mi­sed kon­ku­ren­did Kesk- ja Ida-Eu­roo­past on vii­ma­sel ajal lä­bi tei­nud mär­ga­ta­va va­luu­ta odav­ne­mi­se.
Kui muu­tu­sed vä­lis­kesk­kon­nas eel­da­vad kur­si alan­da­mist ja kõiku­va va­luu­ta­kur­si­ga maa­des toi­mub see va­luu­ta­kur­si odav­ne­mi­se kau­du, siis meie pea­me se­da­sa­ma te­ge­ma hin­du alan­da­des.
Meie prae­gu­se­le olu­kor­ra­le ehk õpet­lik näi­de on Hong­kong. Hong­kon­gi va­luu­ta sat­tus Aa­sia fi­nantsk­rii­si ae­gu spe­ku­lan­ti­de rünna­ku al­la, ku­na Hong­kon­gi inf­lat­sioo­nimäär oli li­gi kümne aas­ta jook­sul ol­nud pal­ju suu­rem kui Hong­kon­gi va­luu­ta an­kur­va­luu­taks ole­va USA inf­lat­sioo­nimäär. Hong­kong suu­tis spe­ku­lan­ti­de rünna­ku­le vas­tu pan­na ja de­val­vee­ri­mi­se ase­mel lä­bi­ti aas­ta­te­pik­ku­ne def­lat­sioo­ni­pe­riood, mis kes­tis pä­rast 1997. aas­ta krii­si ku­ni 2004. aas­ta lõpu­ni. Ma­jan­dus­lan­gus oli küll sügav, kuid piir­dus vaid ühe aas­ta­ga.
Oht ja hirm on­gi see, et pi­kalt kes­tev def­lat­sioon võib muu­tu­da iset­äi­tu­vaks oo­tu­seks. Lühi-a­ja­li­ses def­lat­sioo­nis isee­ne­sest po­le suurt mi­da­gi hal­ba.
Ees­tis oleks vä­ga pi­kaa­ja­li­se def­lat­sioo­ni tek­ki­mist üsna ras­ke et­te ku­ju­ta­da, sest eks me sõltu siin vä­ga suu­res osas ik­ka­gi maa-il­ma­ma­jan­du­se ja maail­ma­hin­da­de aren­gust. Ühelt poolt on lä­hiaas­ta­tel ko­gu maail­mas, eri­ti USA-s, vä­ga tu­gev def­lat­sioo­ni­li­ne sur­ve.
Tei­salt, vas­tus def­lat­sioo­ni­li­se­le spi­raa­li­le on va­lit­sus­sek­to­ri või kesk­pan­ka­de ra­hasüstid ja neid ka ak­tiiv­selt te­hak­se. Ega ka ko­ha­lik võimu­kand­ja hin­na-tõusu­de­ga pi­kalt koo­ner­da­ma jää.
Lühia­ja­li­se def­lat­sioo­ni lä­bi­te­ge­mi­ne on aga prae­gu­ses olu­kor­ras Ees­tis ilm­selt väl­ti­ma­tu. See pa­ran­daks ma­jan­du­se kas­vu­pers­pek­tii­ve tu­le­vi­kus. Vä­he­nev tar­bi­mi­ne te­ki­tab suu­re­mat sääst­mist ja ka se­da on Ees­ti ma­jan­du­se­le va­ja. See võimal­dab jook­sev­kon­to de­fit­sii­dil vä­he­ne­da ning tei­salt sääs­te­tak­se ju tu­le­vi­ku tar­bi­mi­se jaoks. Ja ka hin­da­de lan­gu­se pu­hul on võima­lik ka­su­mit tee­ni­da – efek­tiiv­su­se pa­ra­ne­des.

maksutõus

Viimase kahe aasta jooksul on valitsus algatanud ulatusliku maksutõusu, tõstetud on käibemaksu ja alates 2007. aastast kolmel korral ka aktsiise.2007 lisas aktsiis bensiiniliitrile 4 krooni 50 senti ja nüüd, alates 1. jaanuarist 2010 lisatakse aktsiisiga juba 6 krooni 61 senti liitri kohta. Sama on maagaasiga, elektriga. Kõik need maksutõusud tulevad viimasel hetkel ja nagu aru võib saada, euro nimel. Huvitav,kas valitsus on ka analüüsinud nende maksutõusude mõju toimetulekuraskustes olevatele inimestele, keda kaudsed maksud kõige valusamalt löövad, ja milliseid sotsiaalseid toetusi on viimase kahe aasta jooksul tõstetud, et seda lööki väiksema sissetulekuga inimestele pehmendada?

Peaminister Andrus Ansip hiljuti avaldas arvamust, et kõik need aktsiisitõusud on seotud euro kasutuselevõtuga Eestis 1. jaanuarist 2011. Kui me räägime 2007. aasta aktsiisitõusudest, siis ilmselt kõigile nendele, kes otsustasid nende aktsiisitõusude kasuks, on teada see, et liitumislepinguga, Eesti ja Euroopa Liidu liitumislepinguga meie riik võttis endale kohustuse tõsta tubaka- ja alkoholi- ja kütuseaktsiisimäärad Euroopa Liidu poolt aktsepteeritud tasemele. See 2007. aasta aktsiisitõus oli eelkõige just Eestile võetud lepinguliste kohustuste täitmisega. Kuid vahepeal on puhkenud ülemaailmne majanduskriis ja sellel on omad järelmid, sealhulgas ka järelmid maksupoliitilistes küsimustes. Ansipi sõnul valitsus on analüüsinud maksumuudatuste mõju eelarvelaekumistele ja maksumuudatuste mõju inimeste toimetulekule. Ansipi sõnul eelarvelaekumistele aktsiisitõusud on hästi mõjunud. Tuleb arvestada,et kui meil on igal pool käive keskmiselt 10% vähenenud, tulenevalt kriisist, siis näiteks tubakaaktsiisi ja alkoholiaktsiisi on meil laekunud rohkem, kui möödunud aastal sama aja jooksul laekunud oli. Sama kehtib ka kütuseaktsiisi kohta. Nii et, aktsiisitõusud ei ole väga halvasti mõjunud autosõitjatele, kuid kui keegi on jätnud maha suitsetamise või hakanud vähem alkoholi tarbima, siis see on üks nendest tõusu eesmärkidest olnud.
Kriisist väljumiseks me peame siiski makse alandama ja eelkõige tuleb alandada sotsiaalmaksu. See on Eestis praegusel ajal liiga kõrge ja seda, et meil on tööjõuga seotud maksud endiselt liiga kõrged, on märganud mitmed rahvusvahelised institutsioonid. Peaministri arvates kaudsete maksude osatähtsust tuleks suurendada ja otseste maksude osatähtsust edaspidi veidi vähendada.
Maksuplaan tervikuna on ajendatud väga raskesse olukorda sattunud riigi rahanduse päästmise vajadusest. Olukorras, kus viimasel kahel aastal on sisuliselt loobutud riigi rahanduse pikemaajalisest strateegilisest planeerimisest, oligi oodata selliste ootamatute ja läbimõtlemata sammude tulemist. See on näide sellest, et riigi eelarvestrateegia koostamine pole mitte üksnes formaalne seadusest tulenev kohustus, vaid sellel on ka suur sisuline tähendus.Maksutõusudest saadav tuluprognoos on ülehinnatud, kavandatud maksutõusud tõenäoliselt ei too maksutulu sellises mahus kui planeeritud. Maksutõusude mõju on majandusele konkurentsivõimele vastupidine, sellise paketi rakendamine praeguses majandustsüklis ettearvamatute tagajärgedega.

sai pealinnalt palka

Tallinna kulu oma töötajate palkadeks on viimase nelja aastaga kahekordistunud 272 miljonilt kroonilt 546 miljonile kroonile, kuid järgmise aasta eelarvet näeb siiski 46 miljoni krooni suurust vähenemist.
2001.a.sai pealinnalt palka 1741 inimest ning koos maksudega kulus linnal töötasudeks 257 miljonit krooni.
2005. aastal sai pealinnalt palka 1 369 inimest ning koos maksudega kulus linnal töötasudeks 272 miljonit krooni. Tänavuse linnaeelarve kohaselt on linna teenistuses aga 1 684 töötajat, kelle töötasudeks kulub ühtekokku ca 500 miljonit krooni.
Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus oli 2005. aastal 16 557 krooni ning on 2009. aastal 27 019 krooni ehk kasv on nende aastate vältel olnud 63,2 protsenti.
Aastatel 2005-2008 kasvas näiteks Eesti keskmine palk 8073 kroonilt 12 912 kroonile ehk 59,9 protsenti. Tänavu on keskmine palk aga juba langenud ning III kvartalis oli see 11 770, mis teeks aastast 2005 tõusuks 45,8 protsenti.
Töötajale makstava keskmise palga numbreid otseselt tööandja kuludega võrrelda ei saa, sest statistikaameti keskmise palga sees pole tööandja poolt makstavaid täiendavaid makse.
Eelkõige toimus Tallinna palgakulude kiire kasv aastatel 2007 ja 2008, mil palgakulud kerkisid vastavalt 92 miljonit ja 111 miljonit krooni. Samuti kasvas nendel aastatel järsult ka linnalt palka saavate töötajate arv - kui 2006. aastal oli neid 1 484, siis 2007. aastal juba 1 637 ja 2008. aastal 1 719.
Suures mahus on linna ametkond kasvanud munitsipaalpolitsei arvelt.
Kuigi riigiasutused ja paljud omavalitsused on juba sel aastal asunud järsult personalikulusid kärpima, siis Tallinna töötajate arv tänavu küll kahanes 35 inimese võrra, kuid palgakulud kasvasid 22 miljoni krooni võrra.
Linnavalitsuse poolt heaks kiidetud ja linnavolikogu toetuse saanud Tallinna 2010. aasta eelarve näeb personalikuludena ette 500 miljonit krooni . Ametikohtade arv väheneb tänavuselt 1 684-lt 1 658-le.
Pealinn lubab kärpida palgakulusid tulemustasude, preemiate ja toetuste arvelt.Kuulda on et 2010. aastaks ei ole enam planeeritud ühe kuupalga suurust puhkusetoetust, mis annab linnale kulude kokkuhoidu umbes 40 miljonit krooni.
*2010 - Linnaeelarve 7,075 miljardit krooni. Töötajaid 1658. Kulu töötasudele (koos kõigi maksudega) 500 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest ca 7,1 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 25 130 krooni.See on üle kahe korra suurem kui oli riigi keskmine brutopalk III kvartalis 2009.a.Selles mõttes linnaametnikud elavad palju jõukamalt kui teised linnakodanikud.Majandussurutise ajal linnaametnikud võiks rahva muredega solidaarsemat olla.
*2009 - Linnaeelarve 7,336 miljardit krooni. Töötajaid 1684. Kulu töötasudele 546 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 7,4 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 27 019 krooni.
*2008 - Linnaeelarve 7,866 miljardit krooni. Töötajaid 1719. Kulu töötasudele 524 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 6,7 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 25 402 krooni.
2007 - Linnaeelarve 6,659 miljardit krooni. Töötajaid 1637. Kulu töötasudele 413 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 6,2 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 21 024 krooni.
*2006 - Linnaeelarve 6,472 miljardit krooni. Töötajaid 1484. Kulu töötasudele 321 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 5,0 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 18 062 krooni.
*2005 - Linnaeelarve 5,516 miljardit krooni. Töötajaid 1369. Kulu töötasudele 272 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 4,9 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 16 557 krooni.
Võrreldes 2009. aastaga lubab linn vähendada teenistujate palgafond 46 miljonit krooni,mis võinuks olla palju suurem number.Linna teenistujate palgakuludeks on 2010. aastal ette nähtud 372 miljonit krooni, millele lisanduvad tööjõumaksud summas 128 miljonit krooni.Nimetatud arvud võiks olla palju väiksemad.
Linnavalitsus oleks võinud rohkem vähendada linna tegevuskulusid ja olla solidaarne linnakodanikega,kellest suur osa läbiviidud palgakärbete tõttu on kaotanud oma palgast üle 30%.
Reformierakond tegi l linnavolikogu istungil ettepaneku katkestada eelarve lugemine ning palus linnavalitsusel tulla välja uue eelarvega, kus on vähendatud linna tegevuskulusid ja kehtestamata jäetud uued maksud.Kuid seda ei tehtud.
Et oma ülikõrged palgad kätte saada Tallinn kogub juba praegu kohalike maksudega oma aastasest kogutulust suurema osa kui ükski teine omavalitsus, müügi- ja paadimaksu kehtestamine aga upitab Tallinna esikohale ka kohalike maksude arvu poolest.Sellepärast valijad oleks pidanud mitte valima E.Savisaart jt.tegelasi,kes rahva muredest on kaugel ja rohkem mõtlevad oma raha kotti täitmise peale.Rahva muredest nad on kaugel.
Kolm kohalikku maksu kehtib praegu Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis ja Narva-Jõesuus; mujal on kohalikke makse vähem.
Levinuim kohalik maks on reklaamimaks, mida nõuab 46 omavalitsust. 15 omavalitsust küsib teede ja tänavate sulgemise maksu. Kõige tulutoovamat kohalikku maksu ehk parkimismaksu nõuab kaheksa omavalitsust – Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Narva-Jõesuu, Iisaku, Jõhvi ja Toila. Ühtekokku loodavad need omavalitsused seda maksu tänavu koguda 109 miljonit krooni. Kuus omavalitsust täidab kukrut müügimaksuga – see kehtib Maardus ja Kundas ning Harku, Kaisma, Torgu ja Peipsiääre vallas. Lemmikloomamaksu kasseerib vaid Narva, kus kuni 45-sentimeetrise turjakõrgusega koerte omanikud peavad lemmiku eest maksma viis krooni kuus, suuremate koerte eest kümme krooni kuus. Tänavu loodab Narva lemmikloomamaksuga koguda 50 000 krooni.
Nii müügi- kui ka lemmikloomamaksu küsijaid on vähemaks jäänud – veel 1997. aastal kehtis müügimaks veerandsajas ja lemmikloomamaks kümnes omavalitsuses.
Lisaks lubab seadus omavalitsustel küsida mootorsõiduki-, paadi- ja lõbustusmaksu, kuid need ei kehti praegu kusagil. Lõbustusmaksu pole ükski omavalitsus kunagi kehtestanud.
Prognooside järgi peaks kohalikud maksud tänavu omavalitsuste kaukaisse tooma ühtekokku 184 miljonit krooni, peaaegu kolm korda rohkem kui 1998. aastal. Kohalike maksude osakaal linnade-valdade kogutulus aga suurenenud pole, see on enamasti endiselt ühe protsendi piirimail.
Erand on Tallinn, mille kassasse toovad kohalikud maksud ümmarguselt kaks protsenti kogutulust. Tartu, Narva, Pärnu, Maardu ja Narva-Jõesuu tuludes jääb kohalike maksude osakaal napilt ühe protsendi piirist alla, mujal on see aga veel väiksem.
Selles osas, kas tuleva aasta 1. juunist Tallinnas kehtima hakkav üheprotsendiline müügimaks on kasulik või mitte, lähevad maksuasjatundjate hinnangud lahku.
Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna doktorant, rahandusministeeriumi maksuosakonnas töötanud Kat­rin Lasn peab kohalike maksude kehtestamise õigust mõistlikuks, sest see aitab eelarvet paindlikumaks muuta, kuid müügimaksu Tallinnas Lasn ei poolda. «Sisuliselt nõuab see (müügimaksu kehtestamine) uue, maksuameti ülesandeid dubleeriva institutsiooni loomist, toob ettevõtetele lisatööd, suurendab maksukoormust ning halvendab konkurentsitingimusi,» põhjendab Lasn. Tema sõnul oleks pikemas perspektiivis kasulikum linna kulusid kärpida kui lisatulu otsida.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna dotsent Viktor Trasberg peab Tallinna müügimaksu halvaks küljeks seda, et suureneb tarbimismaksude osakaal linna eelarves. «Teiselt poolt: müügimaks on Tallinna-suuruses linnas peaaegu ainus võimalus tulusid suurendada – võimalike kohalike maksude nimekirja vaadates ju rohkem tõsiseltvõetavaid valikuid ei ole,» leiab Trasberg.
Kohalike maksude innukam kehtestamine ja juurdeloomine Trasbergi hinnangul omavalitsustele üldjuhul märkimisväärselt lisaraha ei tooks. Ka ei lahendaks kohalikud maksud põhiprobleemi: et omavalitsustel on vähe tuluallikaid ja sissetulek ebaühtlane.
Seetõttu tuleks Trasbergi hinnangul esmajärjekorras lahendada küsimus, kui suur peaks olema üks omavalitsus, ja anda osa ülesannetest, mida praegu täidavad linnad-vallad, hoopis riigile. Näiteks võiks riik üle võtta koolihariduse korraldamise.
«Küll tuleb aga maamaks asendada kinnisvaramaksuga ja muuta see kohalikuks maksuks,» lisas Trasberg. «Praegu ei võimalda maamaks kinnisvaraomanikel vahet teha. Me peame maksevõimet eristama kinnisvara väärtuse järgi, mitte sundima miljonäre ja pensionäre ühesuurust maamaksu maksma.»
Rahandusministeeriumil kohalike maksude seaduse muutmist praegu kavas pole, kinnitas ministeeriumi avalike suhete osakond.