Efektiivse turu hüpotees

1930. aastatel ei olnud finantsturud arusaadavail põhjustel just suure au sees. Majandusteadlane Keynes võrdles neid “ajalehekonkurssidega, kus võistlejad peavad saja foto seast välja valima kuus kõige ilusamat nägu, kusjuures auhinna saab see võistleja, kes tabab kõige täpsemalt ära kõigi võistlejate keskmise valiku; nii et võistlejal ei tule valida mitte neid nägusid, mida ta ise kõige ilusamaks peab, vaid neid, mis tema arvates võiksid kõige suurema tõenäosusega püüda teiste võistlejate pilku”.

Ja Keynesi meelest oli väga halb mõte lubada säärastel turgudel, kus spekulandid sisustavad oma aega üksteise hinnapakkumiste pealepassimisega, dikteerida olulisi äriotsuseid: “Kui mingi riigi kapitaliarendus muutub kasiinotegevuse kõrvalsaaduseks, siis on tõenäoline, et see töö saab halvasti tehtud.”

1970. aastate paiku või nii paistis aga, nagu oleks finantsturgude uurimise üle võtnud Voltaire’i doktor Pangloss, kes kinnitas, et me elame parimas kõigist võimalikest maailmadest. Arutlused investorite irratsionaalsuse, mullide, destruktiivse spekuleerimise teemadel olid akadeemilisest diskursusest sama hästi kui kadunud. Rahanduse alal domineeris “efektiivse turu hüpotees”, millega oli lagedale tulnud Eugene Fama Chicago ülikoolist ja mis väidab, et finantsturud määravad varade hinna täpselt nende tõelisele väärtusele vastavalt, arvestades kogu kättesaadava informatsiooniga. (Näiteks mingi firma aktsia hind peegeldab alati täpselt vastava firma väärtust, arvestades kättesaadava informatsiooniga selle firma kasumist, ärilistest väljavaadetest jne.) Ja 1980. aastatel väitsid finantsökonomistid eesotsas Michael Jenseniga Harvard Business Schoolist juba, et kuivõrd finantsturud hinnad alati õigesti paika panevad, on oma aktsiahindade maksimeerimine parim, mida korporatsioonide juhid teha võivad - ja seda mitte ainult iseenda, vaid kogu majanduse hüvanguks. Teisisõnu: finantsökonomistid uskusid, et riigi kapitaliarendus tulekski anda “kasiino” hoolde, nagu Keynes seda oli nimetanud.

Raske oleks väita, et see muutus rahandusteaduses oli tingitud sündmustest enestest. Tõsi, mälestus 1929. aastast jäi ajapikku tagaplaanile, kuid endiselt tuli turul ette tõusule spekuleerivaid perioode ühes laialt levivate lugudega spekuleerimisliialdustest ning seejärel langusele spekuleerimise perioode. Aastail 1973-1974 langes aktsiate väärtus näiteks 48 protsendi võrra. Ja 1987. aasta börsikrahh, mille käigus Dow indeks kukkus üheainsa päevaga ilma mingi selge põhjuseta 23 protsendi võrra, oleks pidanud tekitama vähemalt mõningaid kahtlusi turu ratsionaalsuses.

Kummatigi ei suutnud need sündmused, milles Keynes oleks näinud tõendit turgude ebausaldusväärsusest, kuigivõrd pidurdada ilusa idee hoogu. Teoreetiline mudel, mille finantsökonomistid välja töötasid eelduse pinnalt, et iga investor vaeb ratsionaalselt riski ja tulu - niinimetatud finantsvarade hindamise mudel ehk CAPM [Capital Asset Pricing Model] - on imeliselt elegantne. Ja kui selle lähte-eeldused omaks võtta, siis ka äärmiselt kasulik. CAPM mitte üksnes ei õpeta, kuidas oma aktsiaportfelli valida, vaid - mis finantsmajanduse seisukohalt veelgi olulisem - see ütleb ka, kuidas hinnata finantsderivatiive, nõudeid nõuetele. Uue teooria elegants ja näiv kasulikkus tõi selle loojatele rea Nobeli auhindu; ja paljudele teooria vilunud käsitsejatele langes osaks ka maisemaid tasusid: relvastatud oma uute mudelite ja hirmuäratavalt hea matemaatikaoskusega - CAPM-i keerukamad rakendused nõuavad füüsiku tasemel arvutusi -, võisid leebete maneeridega ärikooliõppejõud saada ja saidki Wall Streeti ajuhiiglasteks, kes teenisid välja ka Wall Streeti palganumbreid.
http://www.esten.ee/

Valitsus peaks oma aktiivsust suurendama

Oluline on aru saada, et Keynes tegi märksa enamat mõne julge väite väljahõikamisest. “Üldteooria” on teos täis tihedat süvaanalüüsi - analüüsi, mis veenis oma aja parimaid noori majandusteadlasi. Ometi on majandusteaduse ajalugu viimase poolsajandi vältel suuresti kujutanud endast keinsiaanlusest taganemise ja neoklassitsismi juurde tagasipöördumise lugu. Alguses juhtis neoklassitsistliku teooria taassündi Milton Friedman Chicago ülikoolist, kes juba 1953. aastal kuulutas, et majanduse tegeliku toimimise kirjeldamisel töötab neoklassitsistlik majandusteadus piisavalt hästi, et olla “niihästi äärmiselt viljakas kui ka väga usaldusväärne”. Aga kuidas jääb surutistega?

Friedmani vasturünnak Keynesile algas monetarismi nime all tuntud doktriiniga. Monetaristid põhimõtteliselt ei vaidlustanud seisukohta, et turumajandus vajab teadlikku stabiliseerimist. “Tänapäeval oleme me kõik keinsiaanid,” ütles Friedman kord, väites küll hiljem, et teda olevat tsiteeritud väljaspool konteksti. Kummatigi väitsid monetaristid, et surutiste vältimiseks piisab valitsuse sekkumisest väga piiratud ja kammitsetud vormis - nimelt keskpankade juhendamisest, et need hoiaksid riigi rahavarud, ringluses oleva sularahahulga ja pangahoiused ühtlaselt kasvamas. Kuulus on Friedmani ja tema kaastöölise Anna Schwartzi väide, et oleks Föderaalreserv oma tööd korralikult teinud, siis poleks Suurt surutist toimunud. Hiljem väitles Friedman veenvalt selle vastu, et valitsus teeks mis tahes tahtlikke pingutusi tööpuuduse vähendamiseks allapoole selle “loomulikku” taset (milleks praegu peetakse Ühendriikides umbes 4,8 protsenti): ülemäärane stimuleerimispoliitika, ennustas ta, kutsub esile inflatsiooni ühes kõrge tööpuudusega - ennustus, mida kinnitas 1970. aastate stagflatsioon, suurendades nõnda tugevasti Keynesi-vastase liikumise usaldusväärsust.

Viimaks aga läks Keynesi-vastane kontrrevolutsioon tublisti kaugemale Friedmanigi seisukohtadest, mis tema järelkäijate väidete kõrval hakkasid paistma suhteliselt mõõdukaina. Finantsökonomistide seas asendas Keynesi põlglikku käsitust finantsturgudest kui “kasiinost” “efektiivse turu” teooria, mis kinnitas, et kättesaadava informatsiooni põhjal määravad finantsturud varade hinna alati õigesti. Samal ajal heitsid paljud makroökonomistid Keynesi majanduslanguste käsitamise raamistiku hoopis kõrvale. Mõned naasid Schumpeteri ja teiste Suure surutise apologeetide juurde, vaadeldes surutisi healoomulise nähtusena, osana majanduse kohandumisest muutustega. Ja isegi need, kes päris nii kaugele minna ei tahtnud, väitsid, et igasugune katse majanduslangusega võidelda teeks rohkem halba kui head.

Mitte kõik makromajandusteadlased ei soovinud seda teed minna: paljudest said uuskeinsiaanid, nagu nad end nimetasid, kes uskusid endiselt valitsuse aktiivsesse rolli. Ometi jagasid nemadki enamasti kujutelma, et investorid ja tarbijad on ratsionaalsed ning et üldiselt paneb turg asjad õigesti paika.

Muidugi oli neist suundumustest ka erandeid: üksikud majandusteadlased vaidlustasid ratsionaalse käitumise eelduse, seadsid küsimärgi alla usu, nagu võiks finantsturge usaldada, ja osutasid laastavate majanduslike tagajärgedega finantskriiside pikale ajaloole. Kuid nemad ujusid vastuvoolu, suutmata saavutada erilist edu võitluses kõikeläbiva ja - tagantjärele tarkuses - rumala rahuloluga.

http://www.esten.ee/

Kas turusüsteemi tuleb uskuda?

Palju raskem on öelda, kuhu majandusteadus siit edasi läheb. Mis aga peaaegu kindel, on see, et majandusteadlased peavad õppima harjuma teatava segadusega. See tähendab, et neil tuleb möönda irratsionaalse ja sageli ettearvamatu käitumise tähtsust, julgelt näkku vaadata turgude tihti idiosünkraatilisele ebatäiuslikkusele ning tunnistada, et elegantsest “kõikehõlmavast majandusteooriast” ollakse veel väga kaugel. Praktilises plaanis tähendab see ettevaatlikumaid majanduspoliitilisi nõuandeid - ja vähem varmast valmisolekut lammutada maha majanduslikke turvameetmeid usus, et turud lahendavad ise kõik probleemid.
Majandusteaduse kui distsipliini loomise au omistatakse tavaliselt Adam Smithile, kes avaldas 1776. aastal “Uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”. Järgnenud 160 aasta jooksul töötati välja ulatuslik majandusteooria korpus, mille keskne sõnum kõlas: usalda turgu. Jah, majandusteadlased möönsid, et teatud juhtudel võivad turud alt vedada, kusjuures olulisim neist juhtudest seostus niinimetatud välismõjudega - kulutustega, mida inimesed teistele peale sunnivad, ilma ise neid kinni maksmata, näiteks liikluse ülekoormus või keskkonna saastamine. Kuid “neoklassikalise” majandusteaduse (mis sai nime 19. sajandi lõpu teoreetikute järgi, kes viimistlesid oma “klassikaliste” eelkäijate käsitlust) põhiliseks eelduseks oli, et turusüsteemi tuleb uskuda.
Selle usu hävitas Suur surutis. Tegelikult kinnitasid mõningad majandusteadlased isegi täieliku kollapsiga silmitsi seistes veel, et ükskõik mis ka turumajanduses juhtuks, see peab õige olema: “Surutised ei ole lihtsalt kurjast,” kuulutas Joseph Schumpeter aastal 1934 - 1934! Nad annavad, lisas ta, “vormi sellele, mis peab tehtud saama”. Kuid suur osa - ja lõpuks enamik - majandusteadlasi pöördus John Maynard Keynesi tähelepanekute poole, et leida ühtaegu nii seletust toimunule kui ka lahendust tulevaste surutiste puhuks.

Hoolimata kõigest, mida te vahest kuulnud olete, ei tahtnud Keynes, et majandust juhiks valitsus. Oma 1936. aastal ilmunud meistriteoses “The General Theory of Employment, Interest and Money” (Tööhõive, intressi ja raha üldteooria) nimetas ta oma analüüsi “järelduste poolest mõõdukalt konservatiivseks”. Ta tahtis kapitalismi parandada, mitte millegi muu vastu välja vahetada. Ent ta heitis tõepoolest väljakutse kujutelmale, nagu võiks vabaturumajandus funktsioneerida ilma järelevalveta, ning väljendas erilist põlgust finantsturgude vastu, kus tema meelest valitses lühiajalistele arvestustele rajatud spekuleerimine ega pööratud kuigivõrd tähelepanu majanduse põhinäitajatele. Ja ta kutsus valitsust aktiivselt sekkuma - raha juurde trükkima ning vajaduse korral ohtralt ühiskondlikele töödele kulutama - et majanduslanguste ajal võidelda tööpuudusega.
Andrus Ansipi valitsus läheb praegu teist teed.Ta kiidab pidevalt riigi olematu head käiku,Ja seda ajal mil kõik meie riigis kahaneb ning maksud ja aktsiisid aina tõusevad pärssides sedasi majanduse käekäiku.Valitsust on pimestanud kinnisidee,et euro tulekul kõik laabub iseenesest ja saabub majanduse õitseng.Kuid kahjuks see nii ei ole.Euro ei ole võluvits.Majanduse turgutamiseks tuleks valitsusel teha olulised sammud näiteks Soome või Saksamaa eeskujul,kus eksport ja sisetarbimine kasvab ning riikide põhinäitajad paranevad jõudsalt.

http://www.esten.ee/

lõhestavad majandusteadust suuremad praod

Ja kriisi kannul lõhestavad majandusteadust suuremad praod kui kunagi varem. Lucas Chicago ülikoolist väidab, et Obama valitsuse majanduse elavdamise kavad on “petu-ökonoomika”, ja tema Chicago kolleegi John Cochrane’i sõnul põhinevad need end diskrediteerinud “muinasjuttudel”. Vastuseks kirjutab Brad DeLong Berkeley ülikoolist Chicago koolkonna “intellektuaalsest kollapsist”, ja mina ise olen kirjutanud, et Chicago majandus teadlaste kommentaarid on makroökonoomika pimeda keskaja saadus, mille vältel on vaevaga kättevõidetud teadmised ära unustatud.
Mis on majandus teadusega juhtunud? Ja mis temast edasi saab?

Arvatavasti läksid majandus teadlased omadega nii rappa sellepärast, et nagu üks mees pidasid nad muljetavaldavasse matemaatikasse rüütatud Ilu eksikombel Tõeks.
Kuni 1930. aastate Suure surutiseni klammerdus enamik majandus teadlasi nägemuse külge kapitalismist kui täiuslikust või peaaegu täiuslikust süsteemist. Massilise tööpuuduse valgel ei olnud seda nägemust enam võimalik elus hoida, aga sedamööda, kuidas mälestus Suurest surutisest kahvatus, armusid majandus teadlased uuesti oma vanasse, idealiseeritud nägemusse majandusest, milles ratsionaalsed indiviidid ajavad omavahel asju täiuslikel turgudel - ainult et seekord oli see nägemus peenikeste võrranditega üles vurhvitud. Osalt kahtlemata johtus see uuesti hõõgvele puhkenud armastus idealiseeritud turu vastu muutunud poliitilistest tuultest, osalt aga rahalistest ergutusvahenditest. Kuid ehkki loomepuhkused Hooveri instituudis ja tööpakkumised Wall Streetil ei ole asjad, mida kergel käel ära põlata, oli majandusteaduse kui professiooni läbikukkumise peapõhjuseks iha kõikehõlmava, intellektuaalselt elegantse käsitusviisi järele, mis üksiti annaks majandus teadlastele ka võimaluse edvistada oma matemaatilise võimekusega.

Õnnetuseks hakkas enamik majandusteadlasi selle romantiseeritud ja saneeritud majandusnägemuse ajel eirama kõiki neid asjaolusid, mis viltu võivad minna. Nad muutusid pimedaks inimliku ratsionaalsuse piiratuse suhtes, mis tihti mullide ja krahhideni viib; probleemide suhtes, mis tekivad omapead amokki jooksvate institutsioonidega; turgude - eriti finantsturgude - ebatäiuslikkuse suhtes, mis võib majanduse toime mehhanismis esile kutsuda äkilisi, ennustamatuid krahhe; ja ohtude suhtes, mis kerkivad esile siis, kui järelevalvajad ise järelevalvesse ei usu.

http://www.esten.ee/

“makro seisund on hea”.

Alles hiljuti,oma 2008. aasta artiklis “The State of Macro” (“Makro seisund” - mõeldes “makro” all makroökonoomikat, majanduse üldnähtuste, k.a majanduslanguste uurimist), kuulutas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Olivier Blanchard, kes praegu on Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist, et “makro seisund on hea”.
Ja reaalseski maailmas uskusid majandus teadlased ohje kindlalt peos hoidvat: “surutiste ennetamise keskne probleem on lahendatud,” kuulutas Robert Lucas Chicago ülikoolist oma 2003. aasta presidendikõnes Ameerika Majandusteadlaste Assotsiatsioonis. 2004. aastal ülistas endine Princetoni ülikooli professor Ben Bernanke, kes praegu töötab Föderaalreservi juhatuse esimehena, eelnenud kahe aastakümne majandustegevuse Suurt Mõõdukust, mille ta osaliselt kirjutas paranenud majanduspoliitika arvele.
Läinud aastal varises see kõik kokku.
Andres Arrak Postimehes tunnistas,et põhjuseks asjaolu, et vaatamata lugematutele kaitstud doktoritöödele ja paljudele omistatud Nobeli majanduspreemiatele on makroökonoomika endiselt suuresti tagantjärele teadus. Ja majandus teadlased tagantjärele targad. Aegread on pikad ja esimese rahvusliku statistikaameti kodumaal USAs mõõdetakse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) dünaamikat üsna täpselt juba alates 19. sajandi lõpust. Siiski ei oska majandus teadlased siiani ennustada ei majanduslanguste algust ega lõppu, samuti languse kestust.
Vähe oli neid majandus teadlasi, kes oleksid meie praegust kriisi ette näinud, kuid ennustus võimetus oli veel kõige väiksem selle valdkonna hädadest. Olulisem oli kogu professiooni pimedus katastroofiliste kokkuvarisemiste võimalikkusegi suhtes turumajanduses. Kuldsetel aastatel olid finantsökonomistid hakanud uskuma, et turud on loomult stabiilsed - et aktsiaid ja muid varasid tõepoolest hinnataksegi alati täpselt õigesti. Miski valitsevates mudelites ei lubanud oletada säärase kokkuvarisemise võimalikkust, mis eelmisel aastal toimus. Makromajandusteadlaste seas leidus küll erinevaid vaateid. Kuid peamine erimeelsus lahutas neid, kes veendunult väitsid, et vabaturumajandus ei saa iialgi eksi minna, ja neid, kes uskusid, et aeg-ajalt võib majandus õigelt teelt hälbida, kuid kõikvõimas Föderaalreserv suudab ja oskab alati korrigeerida kõiki suuremaid kõrvalekaldumisi jõukuse teelt. Kumbki leer ei olnud valmis toime tulema majandusega, mis isegi hoolimata Föderaalreservi suurimatest pingutustest rööbastelt välja jookseb.



http://www.esten.ee/

Keynesi taasomaksvõtt

Kuidas on kõige selle juures lood makromajandusteadusega? Hiljutised sündmused on üsna otsustavalt kummutanud kujutelma, nagu oleksid majanduslangused optimaalne reageering kõikumistele tehnilise progressi kiiruses; ainus usutav lähenemine saab olla mingi enam või vähem keinsiaanlik käsitlus. Aga standardsed uuskeinsiaanlikud mudelid ei jätnud ruumi sedalaadi kriisidele, nagu meil praegu toimub, sest üldjuhul aktsepteerisid nad efektiivse turu teooria kohast käsitust finantssektorist.
Oli mõningaid erandeid. Üks töösuund, mille algatas ei keegi muu kui Ben Bernanke koostöös Mark Gertleriga New Yorgi ülikoolist, rõhutas, kuidas piisava tagatise puudumine võib pärssida ettevõtete võimalusi raha hankida ja investeerimisvõimalusi ära kasutada. Teine sellega lähedane suund, millele põhiliselt panid aluse mu Princetoni kolleeg Nobuhiro Kiyotaki ja John Moore Londoni Majandusülikoolist, näitas, et kinnisvara sarnaste varade hinnad võivad sattuda isevõimenduvatesse langustesse, mis omakorda kisuvad langusse kogu majanduse tervikuna. Kuid seniajani ei ole düsfunktsionaalse rahanduse mõju isegi keinsiaanlikus majandusteaduses seisnud kesksel kohal. Selge on, et see olukord peab muutuma.
Nii et vaat mida majandusteadlased minu meelest nüüd tegema peavad. Esiteks peavad nad vaatama näkku ebamugavale reaalsusele, kus finantsturud ei ole kaugeltki täiuslikud, vaid võivad langeda erakordsete pettekujutelmade ja rahvahulkade hullustuse ohvriks. Teiseks peavad nad tunnistama - ja neile, kes Keynesist kuuldes itsitama ja sosistama hakkasid, on see kahtlemata väga raske -, et keinsiaanlik majandusteadus on ikka veel parim olemasolev teoreetiline raamistik majanduslanguste ja -surutiste mõistmiseks. Kolmandaks peavad nad andma oma parima, et hõlmata makroökonoomikasse rahanduse reaalne käitumine.
Paljude majandusteadlaste meelest on need muutused kindlasti väga häirivad. Aeg, millal need uued ja realistlikumad lähenemisviisid rahandusele ja makroökonoomikale ükskord suudaksid pakkuda samasugust selgust, täiuslikkust ja puhast ilu, mis iseloomustas neoklassitsistlikku käsitlust selle täiel kujul, ei jõua kätte veel niipea - kui üldse kunagi.



http://www.esten.ee/

tohutu mulli lõhkemine

Kuni kriisini heitsid Eugene Fama taolised efektiivse turu eestkõnelejad biheivioristliku rahanduse poolt esitatud tõendusmaterjali kõrvale kui “kurioosumite kogu”, millel puudub tegelik tähtsus. Nüüd, mil tohutu mulli lõhkemine - mulli, mida sellised biheivioristlikud majandusteadlased nagu Robert Shiller (Yale) olid õigesti diagnoosinud, seostades seda minevikus ette tulnud “irratsionaalse vaimustuse” episoodidega - on maailma majanduse põlvili surunud, on niisugust suhtumist märksa keerukam kaitsta.
Mis puudutab teist punkti: oletagem, et idioote tõepoolest leidub. Kui olulised nad on? Mitte eriti, väitis Milton Friedman ühes oma mõjukas artiklis aastast 1953: targad investorid teevad raha, ostes siis, kui idioodid müüvad, ja müües siis, kui idioodid ostavad, ning stabiliseerivad sellega turgu. Kuid biheivioristlik rahandus väidab, et Friedman eksis ja et finantsturud on mõnikord äärmiselt ebastabiilsed; ja just praegu tundub raske seda väidet vaidlustada.
Arvatavasti kõige mõjukama sellealase artikli avaldasid 1997. aastal Andrei Sheifer (Harvard) ja Robert Vishny (Chicago), kus sisuliselt formaliseeritakse vana ütlus, et “turg võib käituda irratsionaalselt kauem, kui teil raha jätkub”. Nagu nad osutasid, on arbitra˛ööridel - inimestel, kes eeldatavasti ostavad odavalt ja müüvad kallilt - oma töö tegemiseks tarvis kapitali. Ja varade hinna ränk langus, isegi kui see ei ole majanduse põhinäitajatega põhjendatud, kipub seda kapitali ammendama. Selle tulemusel surutakse tark raha turult välja ja hinnad võivad sattuda langusspiraali.
Praeguse finantskriisi levik mõjus peaaegu nagu näitlik õppetund rahandusliku ebastabiilsusega seotud ohtudest. Ja rahandusliku ebastabiilsuse mudelite aluseks olevad ideed on osutunud majanduspoliitika seisukohalt ülimalt asjakohasteks: keskendumine finantsinstitutsioonide ammendunud kapitalile aitas suunata Lehman Brothersi krahhi järel rakendatud põhimõttelisi meetmeid, ja näib (hoidkem pöialt), et selline tegevus hoidis edukalt ära rahanduse veelgi ulatuslikuma kollapsi.
http://www.esten.ee/

majanduse defekte ja hõõrdumist

Majandusteadus kui eriala jäi hätta sellepärast, et majandusteadlased lasid end ära võluda perfektse, hõõrdevaba turusüsteemi nägemusest. Et oma mainet taastada, peab ta õppima leppima vähem lummava nägemusega - nägemusega sellisest turumajandusest, millel on küll palju voorusi, kuid milles tuleb ette ka defekte ja hõõrdumist. Hea uudis on see, et me ei pea alustama nullist. Isegi täiuslike turgude majandusteaduse õitseajal uuriti tublisti ka viise, kuidas reaalne majandus teoreetilisest ideaalist kõrvale kaldub. Ja edaspidi ilmselt nihkubki - õigupoolest ongi juba nihkumas - defekte ja hõõrdumist tunnistav majandusteadus majandusanalüüsi äärealadelt selle keskmesse.
Juba praegu leidub üks üsna kaugele arenenud näide säärasest majandusteadusest, mida ma silmas pean: biheivioristliku rahanduse nime all tuntud mõttekoolkond. Selle lähenemisviisi rakendajad rõhutavad kaht punkti. Esiteks ei sarnane paljud reaalses maailmas tegutsevad investorid kuigivõrd efektiivsete turgude teooria külmade kalkuleerijatega: nad alluvad liigagi hästi karjavaimule, irratsionaalse vaimustuse ja alusetu paanika hoogudele. Teiseks tõdevad tihti needki, kes püüavad oma otsustes tugineda külmale arvestusele, et see on võimatu, et usalduse, usutavuse ja piiratud tagatisega seonduvad probleemid sunnivad neid karjaga kaasa jooksma.
Mis puudutab esimest punkti: juba efektiivse turu hüpoteesi õitseaegadel tundus ilmne, et reaalse maailma investorid ei ole nii ratsionaalsed, nagu valitsevad mudelid eeldasid. Larry Summers alustas kord üht rahandusteemalist ettekannet, kuulutades: “IDIOOTE LEIDUB. Vaadake ainult ringi.” Aga mis liiki idiootidest (akadeemilise kirjanduse eelistermin on tegelikult “mürakauplejad”) me õieti räägime? Biheivioristliku majandusteaduse nime all tuntud laiemast voolust ideid ammutades üritab biheivioristlik rahandus sellele küsimusele vastata sel teel, et suhestab investorite silmanähtava irratsionaalsuse inimmõtlemise tuntud kalduvustega, nagu kalduvus muretseda väikeste kaotuste pärast rohkem kui väikeste tulude pärast, või kalduvus teha väikeste valimite põhjal tuleviku kohta liiga kergekäelisi oletusi (näiteks eeldada, et kuna kinnisvarahinnad viimase paari aasta jooksul on tõusnud, siis tõusevad need edaspidigi).
http://www.esten.ee/

Kas tööpuudus on nii kõrge sellepärast, et paljud töötajad eelistavad mitte tööle minna?

Ja Keynes ei olnud ainuke, kelle ideed näisid olevat unustatud. Nagu märkis Brad DeLong (California ülikool Berkeleys) Chicago koolkonna “intellektuaalse kollapsi” üle kurtes, on selle koolkonna praegune hoiak jõudnud nii kaugele, et täielikult on kõrvale heidetud Milton Friedmanigi ideed. Friedman uskus, et majanduse stabiliseerimiseks tuleks tegutseda pigem Föderaalreservi kaudu kui kasutada selleks valitsuse kulutusi, kuid ta ei väitnud kunagi, nagu ei võiks valitsuse kulutuste suurendamine ühelgi juhul tööhõivet tõsta. Kui lugeda üle Friedmani ideede kokkuvõtet aastast 1970, “A Theoretical Framework for Monetary Analysis” (Monetaaranalüüsi teoreetiline raamistik), on rabav näha, kui keinsiaanlikult see tegelikult kõlab.
Ja kindlasti ei võtnud Friedman kunagi tõsiselt ideed, et massiline tööpuudus kajastab tööliste tahtlikku tööpanuse vähendamist või et langused on tegelikult majandusele kasulikud. Ometi on praegune magevee-majandusteadlaste põlvkond käinud välja mõlemad väited. Nii pakub Casey Mulligan Chicagost välja mõtte, et tööpuudus on nii kõrge sellepärast, et paljud töötajad eelistavad mitte tööle minna: “Töötajatele pakutakse rahalist motivatsiooni, mis õhutab neid mitte töötama… langevat tööhõivet aitab seletada pigem tööjõu pakkumise (inimeste töötamisvalmiduse) vähenemine kui nõudlus tööjõu järele (töötajate arv, keda tööandjad peavad palkama).” Konkreetsemalt on Mulligan mõista andnud, et töölised eelistavad töötuks jääda, kuna see suurendab nende väljavaateid saada hüpoteegivabastust. Ja Cochrane kuulutab, et kõrge tööpuudus on tegelikult hea: “Meil on langust lausa vaja. Inimestel, kes terve elu Nevadas naelu toksivad, on vaja mingit muud tegevust.”
Mina isiklikult arvan, et see on jabur. Miks peaks tislerite Nevadast liikvelesaamiseks olema vaja massilist tööpuudust kogu riigis? Kas keegi saab tõsiselt kinnitada, et me oleme kaotanud 6,7 miljonit töökohta sellepärast, et neid ameeriklasi, kes töötada tahavad, on vähemaks jäänud? Kuid magevee-majandusteadlased pidid paratamatult sellesse ummikusse lõksu jääma: kui alustatakse eeldusest, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja turud täiuslikult efektiivsed, siis peabki jõudma järelduseni, et tööpuudus on vabatahtlik ja majanduslangused soovitavad.
Ent kui see kriis ongi tõuganud magevee-koolkonna absurdsete seisukohtadeni, on see sundinud eneseanalüüsile ka soolvee-majandusteadlasi. Nende teoreetiline raamistik lubab, erinevalt Chicago koolkonna omast, niihästi soovimatut tööpuudust võimalikuks pidada kui ka seda kahjulikuks hinnata. Kuid need uuskeinsiaanlikud mudelid, mis on õppekavades ja teadustöös domineerivaks tõusnud, eeldavad samuti, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja finantsturud täiuslikult efektiivsed. Et midagigi praeguse majanduslanguse taolist oma mudelitesse ära mahutada, on uuskeinsiaanid sunnitud sisse tooma omamoodi korrektsioonifaktor [fudge factor], mis selgemalt määratlemata põhjustel ajutiselt erasektori kulutusi alla tõmbab. (Just nii olen ma ise oma töös mõnel pool teinud.) Ja kui meie analüüs oma praegusest olukorrast tugineb säärasele korrektsioonifaktorile, mil määral me võime siis usaldada nende mudelite ennustusi selle kohta, kuhu me jõuda võime?
Ühe sõnaga, makro seisukord ei ole hea. Ja kuhu siis majandusteadus siit edasi läheb?
http://www.esten.ee/

Mis siis nüüd majandusest saab?

Mis siis nüüd saab? Käesolev on teine kord, kus Ameerika on silmitsi nulli alampiiriga, kusjuures eelmine kord juhtus see Suure surutise ajal. Ja just tähelepanek, et intressimääradel on oma alampiir, oli see, mis ajendas Keynesi propageerima valitsuse kulutuste suurendamist: kui monetaarpoliitika jääb teovõimetuks ja erasektorit ei ole võimalik veenda rohkem kulutama, siis peab avalik sektor majanduse toetamise rolli enda kanda võtma. Fiskaalstiimul on keinsiaanlik vastus sedalaadi surutise-tüüpi majanduslikule olukorrale, milles me praegu viibime.
Niisugune on keinsiaanlik mõtteviis, mis juhib Obama administratsiooni majanduspoliitikat - ja magevee-majandusteadlased on raevunud. Ümmarguselt 25 aastat olid nad sallinud Föderaalreservi katseid majandust juhtida, kuid keinsiaanliku mõtte täieulatuslik taassünd on midagi hoopis muud. 1980. aastal kirjutas Lucas (Chicago ülikool), et keinsiaanlik majandusteadus on nii naeruväärne, et “teadusseminaridel ei võta inimesed keinsiaanlikku teoretiseerimist enam tõsiselt: publik hakkab sosistama ja isekeskis itsitama”. Tunnistada nüüd, et Keynesil oli üldjoontes ikkagi õigus, oleks liiga alandav.
Ja nii kuulutas Cochrane (Chicago ülikool), nördinud ideest, et käesolevat langust võiksid leevendada valitsuse kulutused: “1960. aastatest saadik ei ole enam keegi kusagil kraadiõppuritele midagi sellist lugenudki. Need [keinsiaanlikud ideed] on muinasjutud, mille ekslikkus on tõestatud. Rasketel aegadel on väga lohutav pöörduda tagasi muinasjuttude juurde, mida me lapseeas kuulsime; aga see ei tee neid veel vähem ekslikuks.” (Sool- ja magevee-koolkondade vahelise lõhe sügavusest annab märku Cochrane’i võimetus uskuda, et “keegi kusagil” veel õpetaks ideid, mida tegelikult õpetatakse säärastes ülikoolides nagu Princeton, M.I.T. ja Harvard.)
Samal ajal olid soolvee-majandusteadlased, kes olid end lohutanud arvamusega, nagu hakkaks makroökonoomika suur veelahe tasanduma, vapustatud tõdemusest, et magevee-koolkond ei olnud neid üldse kuulanudki. Stimuleerimiskava vastu häält tõstvad magevee-majandusteadlased ei mõjunud õpetlastena, kes oleksid Keynesi argumendid läbi mõelnud ja leidnud need siis puudulikud olevat. Pigem mõjusid nad inimestena, kellel pole keinsiaanliku majandusteaduse sisust õrna aimugi ja kes äratavad ellu 1930. aasta eelseid eksiarvamusi, uskudes end ütlevat midagi sügavamõttelist ja uudset.
http://www.esten.ee/