Soolvee-majandusteadlased

Soolvee-majandusteadlased samal ajal põiklesid. Kui magevee-majandusteadlased olid puristid, siis nemad olid pragmaatikud. Mööndes küll, et keinsiaanlikku, nõudluse poole pealt lähenevat käsitust majanduslangusest on neoklassitsistliku teooriaga raske lepitada, pidasid sellised majandusteadlased nagu N. Gregory Mankiw Harvardist, Olivier Blanchard Massachusettsi Tehnikaülikoolist ja David Romer California ülikoolist Berkeleys siiski tõendeid selle kohta, et langused on nõudlusest tingitud, liiga veenvaks, et neid kõrvale heita. Niisiis olid nad valmis kalduma kõrvale täiuslike turgude või täiusliku ratsionaalsuse eeldusest või mõlemast, tuues mängu piisavalt ebatäiuslikkust, et teha ruumi enam või vähem keinsiaanlikule langusekäsitusele. Ja endiselt olid soolvee-majandusteadlased seisukohal, et aktiivsed majanduspoliitilised tegevuskavad on langustevastases võitluses soovitavad.
Kuid ka uuskeinsiaanlikud majandusteadlased, nagu nad end nimetasid, ei olnud ratsionaalsete indiviidide ja täiuslike turgude võlu suhtes immuunsed. Nad püüdsid oma kõrvalekaldeid neoklassitsistlikust ortodoksiast piirata nii palju kui võimalik. See tähendas, et valitsevates mudelites ei olnud ruumi säärastele nähtustele nagu mullid ja pangandussüsteemi kokkuvarisemised. Asjaolu, et reaalses maailmas selliseid asju endiselt juhtus - aastail 1997-1998 toimus suures osas Aasiast kohutav finants- ja makromajanduskriis, aastal 2002 langes surutisega võrreldavasse kriisi Argentiina -, uuskeinsiaanliku mõtte peavoolus kajastamist ei leidnud.
Sellegipoolest võinuks arvata, et mage- ja soolvee -majandusteadlaste maailmavaatelised erinevused põhjustavad nende vahel pidevaid lahkhelisid majanduspoliitika küsimustes. Mõnevõrra üllatavalt aga vaidlesid need koolkonnad ajavahemikus umbkaudu 1985-2007 peamiselt teooria üle, mitte selle üle, kuidas tuleks tegutseda. Põhjuseks oli minu meelest see, et erinevalt algsetest keinsiaanidest ei pidanud uuskeinsiaanid fiskaalpoliitikat - muudatusi valitsuskuludes või maksudes - languste vastu võitlemisel vajalikuks. Nad uskusid, et Föderaalreservi tehnokraatide rakendatav monetaarpoliitika võib anda kogu vajaliku abi, mida majandus võib vajada. Milton Friedmani 90. sünnipäeva tähistamisel kuulutas Ben Bernanke, endine enam-vähem uuskeinsiaanlik professor Princetoni ülikoolis ja selle aja peale juba Föderaalreservi juhatuse liige, Suure surutise kohta: “Teil on õigus. Me ise tekitasime selle. Meil on väga kahju. Kuid tänu teile seda enam ei juhtu.” Selge sõnum oli, et surutiste vältimiseks ei ole vaja muud kui taibukamat Föderaalreservi.
http://www.esten.ee/

magevee-makroökonomist

Pädev majandusteadus ütleb nende meelest seda, et üleüldist nõudluse kadumist ei saa juhtuda – ja seega ei juhtugi. Keinsiaanlik majandusteadus “on osutunud ekslikuks”, ütleb Cochrane Chicago ülikoolist.

Ometigi langused juhtuvad. Miks? 1970. aastatel väitis juhtiv magevee-makroökonomist, Nobeli preemia laureaat Robert Lucas, et majanduslangusi kutsub esile ajutine segadus: töötajatel ja firmadel on raskusi inflatsioonist või deflatsioonist põhjustatud üldiste hinnatasememuutuste eristamisega muutustest nende endi konkreetses ärikonjunktuuris. Ja Lucas hoiatas, et igasugused katsed äritsükli vastu võidelda töötaksid iseendale vastu: aktivistlikud tegevuskavad, arutles ta, kõigest suurendaksid segadust.
1980. aastateks olid aga paljud magevee-majandusteadlased möönduse, et langustes võiks olla midagi halba, kõrvale heitnud isegi sel tugevasti kitsendatud kujul. Selle asemel väitsid liikumise uued juhid eesotsas Edward Prescottiga, kes töötas tol ajal Minnesota ülikoolis (näete ise, kust see “magevee”-nimi pärineb), et hindade kõikumisel ja nõudluse muutumisel ei ole tegelikult äritsükliga midagi pistmist. Pigemini peegeldab äritsükkel kõikumisi tehnilise progressi määras, mida võimendab töötajate ratsionaalne reageering, kes töötavad vabatahtlikult rohkem, kui keskkond on soodne, ja vähem, kui see on ebasoodne. Tööpuudus on töötajate teadlik otsus puhkust võtta.
Niimoodi ilustamatult esitatuna kõlab see teooria tobedalt – oli’s Suur surutis tegelikult hoopis Suur puhkus? Ja kui aus olla, siis minu arust see ongi rumal. Kuid Prescotti “tõelise äritsükli” teooria põhieeldus oli kätketud leidlikult konstrueeritud matemaatilistesse mudelitesse, mida suhestati reaalsete andmetega keerukate statistiliste tehnikate abil, ja see teooria tõusis makroökonoomika õpetamisel valitsevaks paljudes ülikooliteaduskondades. Selle mõjukust kajastab Prescotti 2004. aastal – kahasse Finn Kydlandiga Carnegie Melloni ülikoolist – pälvitud Nobeli preemia.
http://www.esten.ee/

languse kutsub esile nõudluse puudumine

Ühesõnaga – see kooperatiiv läks langusesse…


Hüva, mida te sellest loost arvate? Ärge rutake seda kui rumalat ja triviaalset maha kandma: sestsaadik, kui Adam Smith nägi majandusliku progressi juuri nõelavabrikus, on majandusteadlased ikka kasutanud väikesemõõdulisi näiteid, heitmaks valgust suurtele küsimustele, ja õigusega. Küsimus on selles, kas konkreetne näide, kus languse kutsub esile nõudluse puudumine – lapsehoidmise järele ei ole piisavalt suurt nõudlust, et kõigile tahtjatele tööd anda –, tabab selle tuuma, mis languse puhul tegelikult aset leiab.

Nelikümmend aastat tagasi oleks enamik majandusteadlasi selle tõlgendusega nõustunud. Kuid sestpeale on majandusteadus jagunenud kaheks suureks leeriks: “soolvee”-majandusteadlased (peamiselt Ühendriikide rannikuäärsetes ülikoolides), kes jagavad enam-vähem keinsiaanlikku arusaama sellest, kuidas langused tekivad, ja “magevee”-majandusteadlased (peamiselt sisemaa ülikoolides), kes peavad seda arusaama lolluseks.

Magevee-majandusteadlased on põhijoontes neoklassitsistlikud puristid. Nad usuvad, et igasugune majandusanalüüs, mis üldse midagi väärt on, algab eeldusest, et inimesed on ratsionaalsed ja turud toimivad – eeldusest, millega lapsehoidmiskooperatiivi lugu läheb vastuollu. Nende arusaamist mööda ei ole võimalik, et piisav nõudlus üldse puuduks, sest hinnad liiguvad alati nii, et nõudlust ja pakkumist kokku viia. Kui inimesed tahavad rohkem lapsehoidmiskuponge, siis kupongide väärtus tõuseb, nii et nende eest võib saada poole tunni asemel näiteks 40 minutit lapsehoidmisteenust – või, mis teeb sama välja, ühe tunni lapsehoidmisteenuse hind langeb kahelt kupongilt poolteisele. Ja probleem olekski lahendatud: ringluses olevate kupongide ostujõud oleks tõusnud, nii et inimesed ei tunneks enam vajadust neid rohkem varuks koguda, ja langus jääks tulemata.

Ent kas ei paistagi langused just perioodidena, mil lihtsalt ei ole küllalt nõudlust, et anda tööd kõigile, kes töötada sooviksid? Väline mulje võib petta, ütlevad magevee-teoreetikud.
http://www.esten.ee/

Vaadelgem Kapitooliumi künka lapsehoidmiskooperatiivi töid ja vaevu

Mulle meeldib selgitada Keynesi majandusteooria olemust tõestisündinud loo abil, mis üksiti sobib ka mõistujutuks, väiksemõõdulise versiooniga neist sasipundardest, mis võivad kahjustada tervete riikide majandust. Vaadelgem Kapitooliumi künka lapsehoidmiskooperatiivi töid ja vaevu.

See kooperatiiv, mille probleeme kirjeldas 1977. aastal ühes artiklisThe Journal of Money, Credit and Banking, kujutas endast umbes 150st noorest abielupaarist koosnevat ühistut, mille liikmed olid kokku leppinud olla abiks üksteise laste hoidmisel, kui vanemad tahavad õhtul välja minna. Tagamaks, et iga paar oma õiglase osa lapsehoidmistööst ausalt ära teeb, võttis kooperatiiv kasutusele omamoodi maksutähed: paksust paberist kupongid, millest igaüks andis omanikule õiguse saada pool tundi lapsehoidmisteenust. Alguses said liikmed kooperatiivi astumisel 20 kupongi, ja grupist lahkudes pidid nad sama palju kuponge tagasi andma.
Õnnetuseks ilmnes, et keskmiselt tahtsid kooperatiivi liikmed hoida varuks rohkem kui 20 kupongi – võib-olla juhuks, kui nad peaksid tahtma mitu korda järjest välja minna. Selle tulemusel oli suhteliselt vähe neid, kes olid valmis oma maksutähti kulutama ja välja minema, samas kui paljud tahtsid ise lapsi hoida, et oma varandust suurendada. Et aga lapsehoidmisvõimalusi tekib ainult siis, kui keegi õhtul välja läheb, tähendas see, et lapsehoidmistööd oli raske saada, mistõttu kooperatiivi liikmed veelgi vähem tahtsid õhtul välja minna, mistõttu lapsehoidmistööd oli veelgi raskem saada…
http://www.esten.ee/

Mida peaksid poliitikategijad ette võtma?

Mida peaksid poliitikategijad ette võtma? Õnnetuseks oli makroökonoomika, mis pidanuks pakkuma selget juhatust, kuidas vabalanguses oleva majandusega toime tulla, omakorda rivist väljas.
“Me oleme sattunud kolossaalsesse sasipuntrasse, olles teinud ränki vigu peene masinavärgi juhtimisel, mille toimemehhanisme me ei mõista. Selle tulemusel võivad meie võimalused jõukust saavutada mõneks ajaks – võib-olla pikaks ajaks – vett vedama minna.” Nii kirjutas John Maynard Keynes essees pealkirjaga “1930. aasta suur langus”, kus ta üritas seletada tollal maailma haaranud katastroofi. Ja maailma jõukusevõimalused läksid tõepoolest pikaks ajaks vett vedama – oli tarvis Teist maailmasõda, et Suurele surutisele viimaks lõplik punkt panna.

Miks mõjus Keynesi tõlgendus Suure surutise “kolossaalsest sasipuntrast” alguses nii veenvalt? Ja miks jagunes majandusteadus umbkaudu 1975. aasta paiku Keynesi vaadete hindamisel kahte vastandlikku leeri?
http://www.esten.ee/