“makro seisund on hea”.

Alles hiljuti,oma 2008. aasta artiklis “The State of Macro” (“Makro seisund” - mõeldes “makro” all makroökonoomikat, majanduse üldnähtuste, k.a majanduslanguste uurimist), kuulutas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Olivier Blanchard, kes praegu on Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist, et “makro seisund on hea”.
Ja reaalseski maailmas uskusid majandus teadlased ohje kindlalt peos hoidvat: “surutiste ennetamise keskne probleem on lahendatud,” kuulutas Robert Lucas Chicago ülikoolist oma 2003. aasta presidendikõnes Ameerika Majandusteadlaste Assotsiatsioonis. 2004. aastal ülistas endine Princetoni ülikooli professor Ben Bernanke, kes praegu töötab Föderaalreservi juhatuse esimehena, eelnenud kahe aastakümne majandustegevuse Suurt Mõõdukust, mille ta osaliselt kirjutas paranenud majanduspoliitika arvele.
Läinud aastal varises see kõik kokku.
Andres Arrak Postimehes tunnistas,et põhjuseks asjaolu, et vaatamata lugematutele kaitstud doktoritöödele ja paljudele omistatud Nobeli majanduspreemiatele on makroökonoomika endiselt suuresti tagantjärele teadus. Ja majandus teadlased tagantjärele targad. Aegread on pikad ja esimese rahvusliku statistikaameti kodumaal USAs mõõdetakse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) dünaamikat üsna täpselt juba alates 19. sajandi lõpust. Siiski ei oska majandus teadlased siiani ennustada ei majanduslanguste algust ega lõppu, samuti languse kestust.
Vähe oli neid majandus teadlasi, kes oleksid meie praegust kriisi ette näinud, kuid ennustus võimetus oli veel kõige väiksem selle valdkonna hädadest. Olulisem oli kogu professiooni pimedus katastroofiliste kokkuvarisemiste võimalikkusegi suhtes turumajanduses. Kuldsetel aastatel olid finantsökonomistid hakanud uskuma, et turud on loomult stabiilsed - et aktsiaid ja muid varasid tõepoolest hinnataksegi alati täpselt õigesti. Miski valitsevates mudelites ei lubanud oletada säärase kokkuvarisemise võimalikkust, mis eelmisel aastal toimus. Makromajandusteadlaste seas leidus küll erinevaid vaateid. Kuid peamine erimeelsus lahutas neid, kes veendunult väitsid, et vabaturumajandus ei saa iialgi eksi minna, ja neid, kes uskusid, et aeg-ajalt võib majandus õigelt teelt hälbida, kuid kõikvõimas Föderaalreserv suudab ja oskab alati korrigeerida kõiki suuremaid kõrvalekaldumisi jõukuse teelt. Kumbki leer ei olnud valmis toime tulema majandusega, mis isegi hoolimata Föderaalreservi suurimatest pingutustest rööbastelt välja jookseb.



http://www.esten.ee/

Keynesi taasomaksvõtt

Kuidas on kõige selle juures lood makromajandusteadusega? Hiljutised sündmused on üsna otsustavalt kummutanud kujutelma, nagu oleksid majanduslangused optimaalne reageering kõikumistele tehnilise progressi kiiruses; ainus usutav lähenemine saab olla mingi enam või vähem keinsiaanlik käsitlus. Aga standardsed uuskeinsiaanlikud mudelid ei jätnud ruumi sedalaadi kriisidele, nagu meil praegu toimub, sest üldjuhul aktsepteerisid nad efektiivse turu teooria kohast käsitust finantssektorist.
Oli mõningaid erandeid. Üks töösuund, mille algatas ei keegi muu kui Ben Bernanke koostöös Mark Gertleriga New Yorgi ülikoolist, rõhutas, kuidas piisava tagatise puudumine võib pärssida ettevõtete võimalusi raha hankida ja investeerimisvõimalusi ära kasutada. Teine sellega lähedane suund, millele põhiliselt panid aluse mu Princetoni kolleeg Nobuhiro Kiyotaki ja John Moore Londoni Majandusülikoolist, näitas, et kinnisvara sarnaste varade hinnad võivad sattuda isevõimenduvatesse langustesse, mis omakorda kisuvad langusse kogu majanduse tervikuna. Kuid seniajani ei ole düsfunktsionaalse rahanduse mõju isegi keinsiaanlikus majandusteaduses seisnud kesksel kohal. Selge on, et see olukord peab muutuma.
Nii et vaat mida majandusteadlased minu meelest nüüd tegema peavad. Esiteks peavad nad vaatama näkku ebamugavale reaalsusele, kus finantsturud ei ole kaugeltki täiuslikud, vaid võivad langeda erakordsete pettekujutelmade ja rahvahulkade hullustuse ohvriks. Teiseks peavad nad tunnistama - ja neile, kes Keynesist kuuldes itsitama ja sosistama hakkasid, on see kahtlemata väga raske -, et keinsiaanlik majandusteadus on ikka veel parim olemasolev teoreetiline raamistik majanduslanguste ja -surutiste mõistmiseks. Kolmandaks peavad nad andma oma parima, et hõlmata makroökonoomikasse rahanduse reaalne käitumine.
Paljude majandusteadlaste meelest on need muutused kindlasti väga häirivad. Aeg, millal need uued ja realistlikumad lähenemisviisid rahandusele ja makroökonoomikale ükskord suudaksid pakkuda samasugust selgust, täiuslikkust ja puhast ilu, mis iseloomustas neoklassitsistlikku käsitlust selle täiel kujul, ei jõua kätte veel niipea - kui üldse kunagi.



http://www.esten.ee/

tohutu mulli lõhkemine

Kuni kriisini heitsid Eugene Fama taolised efektiivse turu eestkõnelejad biheivioristliku rahanduse poolt esitatud tõendusmaterjali kõrvale kui “kurioosumite kogu”, millel puudub tegelik tähtsus. Nüüd, mil tohutu mulli lõhkemine - mulli, mida sellised biheivioristlikud majandusteadlased nagu Robert Shiller (Yale) olid õigesti diagnoosinud, seostades seda minevikus ette tulnud “irratsionaalse vaimustuse” episoodidega - on maailma majanduse põlvili surunud, on niisugust suhtumist märksa keerukam kaitsta.
Mis puudutab teist punkti: oletagem, et idioote tõepoolest leidub. Kui olulised nad on? Mitte eriti, väitis Milton Friedman ühes oma mõjukas artiklis aastast 1953: targad investorid teevad raha, ostes siis, kui idioodid müüvad, ja müües siis, kui idioodid ostavad, ning stabiliseerivad sellega turgu. Kuid biheivioristlik rahandus väidab, et Friedman eksis ja et finantsturud on mõnikord äärmiselt ebastabiilsed; ja just praegu tundub raske seda väidet vaidlustada.
Arvatavasti kõige mõjukama sellealase artikli avaldasid 1997. aastal Andrei Sheifer (Harvard) ja Robert Vishny (Chicago), kus sisuliselt formaliseeritakse vana ütlus, et “turg võib käituda irratsionaalselt kauem, kui teil raha jätkub”. Nagu nad osutasid, on arbitra˛ööridel - inimestel, kes eeldatavasti ostavad odavalt ja müüvad kallilt - oma töö tegemiseks tarvis kapitali. Ja varade hinna ränk langus, isegi kui see ei ole majanduse põhinäitajatega põhjendatud, kipub seda kapitali ammendama. Selle tulemusel surutakse tark raha turult välja ja hinnad võivad sattuda langusspiraali.
Praeguse finantskriisi levik mõjus peaaegu nagu näitlik õppetund rahandusliku ebastabiilsusega seotud ohtudest. Ja rahandusliku ebastabiilsuse mudelite aluseks olevad ideed on osutunud majanduspoliitika seisukohalt ülimalt asjakohasteks: keskendumine finantsinstitutsioonide ammendunud kapitalile aitas suunata Lehman Brothersi krahhi järel rakendatud põhimõttelisi meetmeid, ja näib (hoidkem pöialt), et selline tegevus hoidis edukalt ära rahanduse veelgi ulatuslikuma kollapsi.
http://www.esten.ee/

majanduse defekte ja hõõrdumist

Majandusteadus kui eriala jäi hätta sellepärast, et majandusteadlased lasid end ära võluda perfektse, hõõrdevaba turusüsteemi nägemusest. Et oma mainet taastada, peab ta õppima leppima vähem lummava nägemusega - nägemusega sellisest turumajandusest, millel on küll palju voorusi, kuid milles tuleb ette ka defekte ja hõõrdumist. Hea uudis on see, et me ei pea alustama nullist. Isegi täiuslike turgude majandusteaduse õitseajal uuriti tublisti ka viise, kuidas reaalne majandus teoreetilisest ideaalist kõrvale kaldub. Ja edaspidi ilmselt nihkubki - õigupoolest ongi juba nihkumas - defekte ja hõõrdumist tunnistav majandusteadus majandusanalüüsi äärealadelt selle keskmesse.
Juba praegu leidub üks üsna kaugele arenenud näide säärasest majandusteadusest, mida ma silmas pean: biheivioristliku rahanduse nime all tuntud mõttekoolkond. Selle lähenemisviisi rakendajad rõhutavad kaht punkti. Esiteks ei sarnane paljud reaalses maailmas tegutsevad investorid kuigivõrd efektiivsete turgude teooria külmade kalkuleerijatega: nad alluvad liigagi hästi karjavaimule, irratsionaalse vaimustuse ja alusetu paanika hoogudele. Teiseks tõdevad tihti needki, kes püüavad oma otsustes tugineda külmale arvestusele, et see on võimatu, et usalduse, usutavuse ja piiratud tagatisega seonduvad probleemid sunnivad neid karjaga kaasa jooksma.
Mis puudutab esimest punkti: juba efektiivse turu hüpoteesi õitseaegadel tundus ilmne, et reaalse maailma investorid ei ole nii ratsionaalsed, nagu valitsevad mudelid eeldasid. Larry Summers alustas kord üht rahandusteemalist ettekannet, kuulutades: “IDIOOTE LEIDUB. Vaadake ainult ringi.” Aga mis liiki idiootidest (akadeemilise kirjanduse eelistermin on tegelikult “mürakauplejad”) me õieti räägime? Biheivioristliku majandusteaduse nime all tuntud laiemast voolust ideid ammutades üritab biheivioristlik rahandus sellele küsimusele vastata sel teel, et suhestab investorite silmanähtava irratsionaalsuse inimmõtlemise tuntud kalduvustega, nagu kalduvus muretseda väikeste kaotuste pärast rohkem kui väikeste tulude pärast, või kalduvus teha väikeste valimite põhjal tuleviku kohta liiga kergekäelisi oletusi (näiteks eeldada, et kuna kinnisvarahinnad viimase paari aasta jooksul on tõusnud, siis tõusevad need edaspidigi).
http://www.esten.ee/

Kas tööpuudus on nii kõrge sellepärast, et paljud töötajad eelistavad mitte tööle minna?

Ja Keynes ei olnud ainuke, kelle ideed näisid olevat unustatud. Nagu märkis Brad DeLong (California ülikool Berkeleys) Chicago koolkonna “intellektuaalse kollapsi” üle kurtes, on selle koolkonna praegune hoiak jõudnud nii kaugele, et täielikult on kõrvale heidetud Milton Friedmanigi ideed. Friedman uskus, et majanduse stabiliseerimiseks tuleks tegutseda pigem Föderaalreservi kaudu kui kasutada selleks valitsuse kulutusi, kuid ta ei väitnud kunagi, nagu ei võiks valitsuse kulutuste suurendamine ühelgi juhul tööhõivet tõsta. Kui lugeda üle Friedmani ideede kokkuvõtet aastast 1970, “A Theoretical Framework for Monetary Analysis” (Monetaaranalüüsi teoreetiline raamistik), on rabav näha, kui keinsiaanlikult see tegelikult kõlab.
Ja kindlasti ei võtnud Friedman kunagi tõsiselt ideed, et massiline tööpuudus kajastab tööliste tahtlikku tööpanuse vähendamist või et langused on tegelikult majandusele kasulikud. Ometi on praegune magevee-majandusteadlaste põlvkond käinud välja mõlemad väited. Nii pakub Casey Mulligan Chicagost välja mõtte, et tööpuudus on nii kõrge sellepärast, et paljud töötajad eelistavad mitte tööle minna: “Töötajatele pakutakse rahalist motivatsiooni, mis õhutab neid mitte töötama… langevat tööhõivet aitab seletada pigem tööjõu pakkumise (inimeste töötamisvalmiduse) vähenemine kui nõudlus tööjõu järele (töötajate arv, keda tööandjad peavad palkama).” Konkreetsemalt on Mulligan mõista andnud, et töölised eelistavad töötuks jääda, kuna see suurendab nende väljavaateid saada hüpoteegivabastust. Ja Cochrane kuulutab, et kõrge tööpuudus on tegelikult hea: “Meil on langust lausa vaja. Inimestel, kes terve elu Nevadas naelu toksivad, on vaja mingit muud tegevust.”
Mina isiklikult arvan, et see on jabur. Miks peaks tislerite Nevadast liikvelesaamiseks olema vaja massilist tööpuudust kogu riigis? Kas keegi saab tõsiselt kinnitada, et me oleme kaotanud 6,7 miljonit töökohta sellepärast, et neid ameeriklasi, kes töötada tahavad, on vähemaks jäänud? Kuid magevee-majandusteadlased pidid paratamatult sellesse ummikusse lõksu jääma: kui alustatakse eeldusest, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja turud täiuslikult efektiivsed, siis peabki jõudma järelduseni, et tööpuudus on vabatahtlik ja majanduslangused soovitavad.
Ent kui see kriis ongi tõuganud magevee-koolkonna absurdsete seisukohtadeni, on see sundinud eneseanalüüsile ka soolvee-majandusteadlasi. Nende teoreetiline raamistik lubab, erinevalt Chicago koolkonna omast, niihästi soovimatut tööpuudust võimalikuks pidada kui ka seda kahjulikuks hinnata. Kuid need uuskeinsiaanlikud mudelid, mis on õppekavades ja teadustöös domineerivaks tõusnud, eeldavad samuti, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja finantsturud täiuslikult efektiivsed. Et midagigi praeguse majanduslanguse taolist oma mudelitesse ära mahutada, on uuskeinsiaanid sunnitud sisse tooma omamoodi korrektsioonifaktor [fudge factor], mis selgemalt määratlemata põhjustel ajutiselt erasektori kulutusi alla tõmbab. (Just nii olen ma ise oma töös mõnel pool teinud.) Ja kui meie analüüs oma praegusest olukorrast tugineb säärasele korrektsioonifaktorile, mil määral me võime siis usaldada nende mudelite ennustusi selle kohta, kuhu me jõuda võime?
Ühe sõnaga, makro seisukord ei ole hea. Ja kuhu siis majandusteadus siit edasi läheb?
http://www.esten.ee/

Mis siis nüüd majandusest saab?

Mis siis nüüd saab? Käesolev on teine kord, kus Ameerika on silmitsi nulli alampiiriga, kusjuures eelmine kord juhtus see Suure surutise ajal. Ja just tähelepanek, et intressimääradel on oma alampiir, oli see, mis ajendas Keynesi propageerima valitsuse kulutuste suurendamist: kui monetaarpoliitika jääb teovõimetuks ja erasektorit ei ole võimalik veenda rohkem kulutama, siis peab avalik sektor majanduse toetamise rolli enda kanda võtma. Fiskaalstiimul on keinsiaanlik vastus sedalaadi surutise-tüüpi majanduslikule olukorrale, milles me praegu viibime.
Niisugune on keinsiaanlik mõtteviis, mis juhib Obama administratsiooni majanduspoliitikat - ja magevee-majandusteadlased on raevunud. Ümmarguselt 25 aastat olid nad sallinud Föderaalreservi katseid majandust juhtida, kuid keinsiaanliku mõtte täieulatuslik taassünd on midagi hoopis muud. 1980. aastal kirjutas Lucas (Chicago ülikool), et keinsiaanlik majandusteadus on nii naeruväärne, et “teadusseminaridel ei võta inimesed keinsiaanlikku teoretiseerimist enam tõsiselt: publik hakkab sosistama ja isekeskis itsitama”. Tunnistada nüüd, et Keynesil oli üldjoontes ikkagi õigus, oleks liiga alandav.
Ja nii kuulutas Cochrane (Chicago ülikool), nördinud ideest, et käesolevat langust võiksid leevendada valitsuse kulutused: “1960. aastatest saadik ei ole enam keegi kusagil kraadiõppuritele midagi sellist lugenudki. Need [keinsiaanlikud ideed] on muinasjutud, mille ekslikkus on tõestatud. Rasketel aegadel on väga lohutav pöörduda tagasi muinasjuttude juurde, mida me lapseeas kuulsime; aga see ei tee neid veel vähem ekslikuks.” (Sool- ja magevee-koolkondade vahelise lõhe sügavusest annab märku Cochrane’i võimetus uskuda, et “keegi kusagil” veel õpetaks ideid, mida tegelikult õpetatakse säärastes ülikoolides nagu Princeton, M.I.T. ja Harvard.)
Samal ajal olid soolvee-majandusteadlased, kes olid end lohutanud arvamusega, nagu hakkaks makroökonoomika suur veelahe tasanduma, vapustatud tõdemusest, et magevee-koolkond ei olnud neid üldse kuulanudki. Stimuleerimiskava vastu häält tõstvad magevee-majandusteadlased ei mõjunud õpetlastena, kes oleksid Keynesi argumendid läbi mõelnud ja leidnud need siis puudulikud olevat. Pigem mõjusid nad inimestena, kellel pole keinsiaanliku majandusteaduse sisust õrna aimugi ja kes äratavad ellu 1930. aasta eelseid eksiarvamusi, uskudes end ütlevat midagi sügavamõttelist ja uudset.
http://www.esten.ee/

majanduslangusele lõpp teha

Aastail 1985-2007 valdas makromajandusteadust petlik rahu. Sool- ja magevee-erakondade vaated ei olnud tegelikult lähenenud. Kuid need oli Suure Mõõdukuse aastad - pikem periood, mil inflatsioon oli vaoshoitud ning langused suhteliselt leebed. Soolvee-majandusteadlased uskusid, et Föderaalreserv valitseb olukorda. Magevee-majandusteadlased ei uskunud, et Föderaalreservi tegevusest eriti kasu oleks, kuid olid nõus laskma asjadel vanaviisi edasi minna.
Kriis aga tegi sellele võltsrahule lõpu. Äkitselt neist kitsastest, tehnokraatlikest tegutsemisviisidest, mida mõlemad pooled olid nõus tunnustama, enam ei aidanud - ja vajadus laiema majanduspoliitika järele tõi vanad erimeelsused uuesti esile raevukamalt kui kunagi varem.
Miks siis neist kitsastest tehnokraatlikest tegutsemisviisidest ei piisanud? Vastuse võib võtta kokku ühe sõnaga: null.
Hariliku languse korral hakkab Föderaalreserv pankadelt kokku ostma riigivõlakirju - lühiajalist riigilaenu. See viib riigilaenu intressid alla; kõrgemat kasumäära taotlevad investorid lähevad üle muude varade ostmisele, viies alla teisedki intressimäärad, ja tavajuhul kutsuvad need madalamad intressimäärad esile majanduse uue elavnemise. 1990. aastal alanud langusest sai Föderaalreserv jagu, alandades lühiajalisi intressimääru üheksalt protsendilt kolmele. 2001. aastal alanud languse peatas ta, viies intressid 6,5 protsendi pealt ühele protsendile. Ja praeguse langusega üritas ta toime tulla, alandades intresse 5,25 protsendilt nullile.
Kuid nagu ilmnes, ei ole nullgi küllalt madal, et praegusele langusele lõppu teha. Ja allapoole nulli ei saa Föderaalreserv intresse suruda, sest nullilähedaste intressimäärade juures hakkavad investorid raha laenuks andmise asemel lihtsalt koguma. Nii juhtuski, et 2008. aasta lõpul, kui intressimäärad olid põhimõtteliselt langenud “nulli alampiirile”, nagu makromajandusteadlased ütlevad, ja majanduslangus sellegipoolest aina süvenes, oli konventsionaalne monetaarpoliitika igasuguse mõjujõu kaotanud.

http://www.esten.ee/

mull on lõhkenud

Tõepoolest, üldjuhul võrdlevad majaostjad tõesti väga hoolikalt hindu - see tähendab, nad võrdlevad oma võimaliku ostu hinda teiste majade hindadega. Kuid see ei ütle midagi selle kohta, kas majade üldine hinnatase on õigustatud. See on jällegi ketšupimajandusteadus: kuna kahekvardine ketšupipudel maksab kaks korda rohkem kui ühekvardine, kuulutavad finantsteoreetikud, et ketšupi hind on vaieldamatult õige.
Lühidalt, usk efektiivsetesse finantsturgudesse ei lasknud paljudel, kui mitte enamikul majandusteadlastel ajaloo suurima finantsmulli esilekerkimist märgata. Ja eeskätt oli efektiivse turu teooria mänginud märkimisväärset rolli juba selle mulli tekitamisel.
Nüüd, kus see diagnoosimata jäänud mull on lõhkenud, on turvaliseks peetud varade tegelik riskantsus paljastatud ja finantssüsteem oma haprust näidanud. Ühendriikide majapidamised on näha saanud, kuidas 13 triljonit dollarit jõukust vastu taevast lendas. Kaotatud on enam kui kuus miljonit töökohta, ja tööpuuduse määr näikse olevat teel oma kõrgeima taseme poole pärast 1940. aastat. Millist juhatust siis moodne majandusteadus meile me praeguses olukorras pakub? Ja kas me peaksime seda usaldama?

makromajanduspoliitika

Ja senikaua, kuni makromajanduspoliitika oli maestro Greenspani kätes ja prii keinsiaanlikku tüüpi stimuleerimisprogrammidest, ei olnud ka magevee-majandusteadlastel suurt midagi, mille üle nuriseda. (Nad ei uskunud, et monetaarpoliitikast midagi kasu oleks, aga ei arvanud ka, et see kahju võiks teha.)
Alles kriis pidi näitama, kui vähe neil kahel koolkonnal ühist on ja kui pangloslikuks oli muutunud isegi uuskeinsiaanlik majandusteadus.

Viimase aja halemeelsetes majandusaruteludes on “seda ei oleks keegi osanud ette näha…” saanud igal võimalikul juhul korratavaks naljakohaks. Just nii öeldakse katastroofide kohta, mida oleks võinud osata ette näha, oleks pidanud ette nägema ja mida tegelikult nägidki ette mõned üksikud majandusteadlased, keda tasuks nähtud vaeva eest välja naerdi.
Võtkem näiteks kinnisvarahindade järsk tõus ja langus. Mõned majandusteadlased, eeskätt Robert Shiller, tundsid tõepoolest mulli ära ja hoiatasid ränkade tagajärgede eest, mida selle lõhkemine kaasa tooks. Ometi jäid võtmetähtsusega poliitikakujundajad ilmselge suhtes pimedaks. 2004. aastal lõi Alan Greenspan juttudele kinnisvaramullist käega: “üleriigiline tõsine hinnamoonutus,” kuulutas ta, “on äärmiselt ebatõenäoline.” Kinnisvarahindade tõus, ütles Ben Bernanke 2005. aastal, “kajastab suurel määral majanduse põhinäitajate tugevust”.

Kuidas neil mull kahe silma vahele jäi? Olgem ausad, intressimäärad olid ebatavaliselt madalad ning see võis hinnatõusu osaliselt seletada. Võib-olla tahtsid Greenspan ja Bernanke ka ülistada Föderaalreservi edukust majanduse väljatoomisel 2001. aasta langusest: mööndus, et see edu tugines suuresti koletu mulli tekitamisele, oleks pidumeeleolu üksjagu rikkunud.
Kuid oli veel midagi: nimelt üldine usk, et mulle lihtsalt ei saagi tekkida. Greenspani kinnitusi üle lugedes rabab aga tõik, et need ei tuginenud tõenditele - need tuginesid aprioorsele väitele, et kinnisvarasektoris lihtsalt ei saa mulle tekkida. Ja finantsteoreetikud olid selles osas veelgi järeleandmatumad. Ühes 2007. aastal antud intervjuus kuulutas efektiivse turu hüpoteesi isa Eugene Fama, et “sõna “mull” ajab mu hulluks”, ja seletas seejärel, mispärast me kinnisvaraturgu võime usaldada: “Kinnisvaraturud on vähem likviidsed, aga maju ostes on inimesed väga ettevaatlikud. Üldjuhul on see suurim investeering, mille nad oma elus teevad, seepärast vaatavad nad väga hoolikalt ringi ja võrdlevad hindu. Pakkumisprotsess on väga detailne.”
http://www.esten.ee/

Soolvee-majandusteadlased

Soolvee-majandusteadlased samal ajal põiklesid. Kui magevee-majandusteadlased olid puristid, siis nemad olid pragmaatikud. Mööndes küll, et keinsiaanlikku, nõudluse poole pealt lähenevat käsitust majanduslangusest on neoklassitsistliku teooriaga raske lepitada, pidasid sellised majandusteadlased nagu N. Gregory Mankiw Harvardist, Olivier Blanchard Massachusettsi Tehnikaülikoolist ja David Romer California ülikoolist Berkeleys siiski tõendeid selle kohta, et langused on nõudlusest tingitud, liiga veenvaks, et neid kõrvale heita. Niisiis olid nad valmis kalduma kõrvale täiuslike turgude või täiusliku ratsionaalsuse eeldusest või mõlemast, tuues mängu piisavalt ebatäiuslikkust, et teha ruumi enam või vähem keinsiaanlikule langusekäsitusele. Ja endiselt olid soolvee-majandusteadlased seisukohal, et aktiivsed majanduspoliitilised tegevuskavad on langustevastases võitluses soovitavad.
Kuid ka uuskeinsiaanlikud majandusteadlased, nagu nad end nimetasid, ei olnud ratsionaalsete indiviidide ja täiuslike turgude võlu suhtes immuunsed. Nad püüdsid oma kõrvalekaldeid neoklassitsistlikust ortodoksiast piirata nii palju kui võimalik. See tähendas, et valitsevates mudelites ei olnud ruumi säärastele nähtustele nagu mullid ja pangandussüsteemi kokkuvarisemised. Asjaolu, et reaalses maailmas selliseid asju endiselt juhtus - aastail 1997-1998 toimus suures osas Aasiast kohutav finants- ja makromajanduskriis, aastal 2002 langes surutisega võrreldavasse kriisi Argentiina -, uuskeinsiaanliku mõtte peavoolus kajastamist ei leidnud.
Sellegipoolest võinuks arvata, et mage- ja soolvee -majandusteadlaste maailmavaatelised erinevused põhjustavad nende vahel pidevaid lahkhelisid majanduspoliitika küsimustes. Mõnevõrra üllatavalt aga vaidlesid need koolkonnad ajavahemikus umbkaudu 1985-2007 peamiselt teooria üle, mitte selle üle, kuidas tuleks tegutseda. Põhjuseks oli minu meelest see, et erinevalt algsetest keinsiaanidest ei pidanud uuskeinsiaanid fiskaalpoliitikat - muudatusi valitsuskuludes või maksudes - languste vastu võitlemisel vajalikuks. Nad uskusid, et Föderaalreservi tehnokraatide rakendatav monetaarpoliitika võib anda kogu vajaliku abi, mida majandus võib vajada. Milton Friedmani 90. sünnipäeva tähistamisel kuulutas Ben Bernanke, endine enam-vähem uuskeinsiaanlik professor Princetoni ülikoolis ja selle aja peale juba Föderaalreservi juhatuse liige, Suure surutise kohta: “Teil on õigus. Me ise tekitasime selle. Meil on väga kahju. Kuid tänu teile seda enam ei juhtu.” Selge sõnum oli, et surutiste vältimiseks ei ole vaja muud kui taibukamat Föderaalreservi.
http://www.esten.ee/