Eesti tööstustoodang

Eesti tööstus kukkus majanduslanguse alguses euroliidus kõige rohkem.
Eesti tööstustoodang kukkus eelmise aasta detsembris võrrelduna üle-eelmise aasta sama ajaga 20,7 protsenti, langus oli seega euroliidu riikide hulgas kõige järsem. Eurostati andmeil vähenes tööstustoodang samal ajal Hispaanias 19,6, Rootsis 18,4, Sloveenias ja Rumeenias 17,5 ning Soomes 15,6 protsenti.
Väikseima kukkumise tegi Leedu tööstus - 4,4 protsenti.
Keskmiselt vähenes eurotsoonis riikide tööstustoodang 12 ja euroliidu riikide oma 11,5 protsenti.
Läti kukkus detsembris 2008.a. LETA andmeil 14,2 protsenti.

Eesti tööstustoodangu langus aeglustus novembris 2009.a.
Tööstusettevõtete toodang oli 2009. aasta novembris 14% väiksem kui eelmise aasta novembris.
Tööstusettevõtete toodangu langus hakkas aeglustuma oktoobris, kui tootmine vähenes eelmise aasta vastava kuuga võrreldes 21%. Eelnevatel kuudel püsis langus võrreldes 2008. aasta sama perioodiga 30% piires. Et tööstustoodangu järsk langus algas eelmise aasta lõpus, parandas oktoobri ja novembri toodangu näitajaid oluliselt ka võrdlus madalama võrdlusbaasiga kui aasta eelnevatel kuudel.
Töötleva tööstuse toodang vähenes novembris 2008. aasta sama kuuga võrreldes 13%. Vähenemist põhjustas jätkuvalt ebapiisav nõudlus nii sise- kui ka välisturul.
Languses olid kõik töötleva tööstuse harud peale joogi-, tekstiili- ja kütteõlide tootmise ning elektroonikaseadmete ja mootorsõidukite tootmise. Kõige väiksem oli langus puidu- ja paberitööstuses (vastavalt 0,5% ja 4%). Rohkem kui 30% vähenes rõivaste, nahktoodete, keemiatoodete ning masinate ja seadmete tootmine. Üle 20% oli langus ehitusmaterjali, metalltoodete, elektriseadmete ning masinate ja seadmete remondis.
Sesoonselt korrigeeritud andmetel suurenes tööstustoodang novembris eelmise kuuga võrreldes tööstuses kokku 3% ja töötlevas tööstuses 4%. Jaanuarist aprillini vähenes tööstustoodang võrreldes eelmise kuuga igal kuul ligi 4%, alates maist oli muutus eelmise kuuga vahemikus -2%st 2%ni.
Elektrienergia tootmine vähenes novembris 2008. aasta novembriga võrreldes 32%, soojuse tootmine suurenes 2%. Elektritoodangu vähenemise põhjustas omatoodangu osaline asendamine elektri impordiga Leedust ja Lätist.

ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust

Detsembris 2009.a president Toomas Hendrik Ilves ütles, et Eesti majandus on jõudnud põhja ning esimesed märgid viitavad olukorra paranemisele, kuid mitmetes teistes riikides on hullem alles ees.
"Üritades olla realist, ma ütleksin, et põhi on saavutatud. Esimesed märgid siin-seal viitavad, et olukord läheb paremaks," kinnitas Ilves ETV-le aastat kokku võtvas intervjuus.

Vastupidisel arvamusel on The Economist,kes peab tuleval aastal Eestis tõenäoliseks erakorralisi parlamendivalimisi ning ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust.
Maineka Briti majandusajakirja lisas «The World in 2010» ennustatakse maailma riikide tähtsamaid arenguid tulevaks aastaks.
Eesti kohta kirjutab The Economist, et valitsuserakondadele ennustas halba juba kaotus Euroopa parlamendi valimistel. Peaminister Andrus Ansipi seis ei ole hea ning uuel aastal on tõenäolised erakorralised parlamendivalimised.

Loomulikult ei taha ma, et kellelgi halvasti läheb ja olen üdini positiivne inimene.
Aga reaalsuse eest silmade sulgemine ei tee ju asju paremaks ja reaalsust olematuks. Milleks siis endale ja teistele valetada! Eesti makroolukord hetkel ei ole veel väga hea ja ei ole ühtegi põhjust, et see järsku parenema hakkab. Tegelikult läheb asi hullemaks, sest kärbetega ei suudeta tasakaalustada laenude lakkamisest puuduolevaid miljardeid.
Kinnisvara hinnad loksuvad lihtsalt majandusega kaasa, mitte ei ole asi iseeneses. Kui majandus pöördub tõusule, siis on varsti läbi ka kinnisvara hinnalangus. Ja niikaua kui majandus langeb, on jutt kinnisvara hindade tõusust nagu vastu tuult pissimine.
Majanduse areng Eestis sõltub riigis tehtavatest valikutest. Kahjuks meil ei ole veel peetud oluliseks tagada soodne keskkond töökohtade tekitamiseks välisinvesteeringute poolt. Viimased liiguvad neoklassikalise teooria eelduste kohaselt madalama kapitalipiirtuluga rikastest maadest vähema kapitaliga ja seetõttu kõrgema kapitali piirtuluga vaesematesse maadesse. Sealjuures peaksid välisinvesteeringud oluliselt rikastama vaesemate riikide inimkapitali tehnoloogiate, ärikultuuri jms. ülekannetega.
Majanduskasvuteooriad toovad esile just inimkapitali kui olulise teguri, mis määrab nii kasvutemposid kui heaolu taset. Viimane on seotud arvestataval määral avaliku sektori rolliga majanduses. Samas on eriti Eesti geograafilise asukoha ja rahvaarvuga riigis nimetatud kaks aspekti omavahel tihedalt seotud. Inimkapitali arendamine saab toimuda eelkõige integratsiooni tingimustes Lääne maailmaga, kuigi viimast saab käsitleda eelkõige kui tarvilikku, mitte aga piisavat tingimust arenguks. Inimkapitali areng on ka eelduseks, et oleks võimalik absorbeerida välisinvesteeringutega käivitatavaid positiivseid mõjusid.
Samal ajal sõltuvad tegelikud arengud konkreetsetest poliitilistest ja majanduslikest asjaoludest, mis on meil tihti toonud kaasa lühema ajaperioodi jooksul küllalt arvestatavaid kõrvalekaldumisi neist trendidest.
Kriitiliseks on peetud just Eesti suhteid EL, SRÜ ja teiste Balti riikidega. Kahtlemata globaliseeruvad Eesti majandussuhted, eriti kui arvesse võtta 20-30 aastast perioodi. Selliste uute tehnoloogiate arenemine, mis vähendavad järjest majandussidemete seost partnerite geograafilise paiknemisega, avardavad ilmselt ka Eesti majandussidemete võrku. Sellega seoses võime prognoosida USA, Kagu-Aasia ja teiste kaugete piirkondade osatähtsuse mõningast võimalikku kasvu
Eesti välismajanduses.Kuid selles suunas meil saavutusi veel ei ole-mõned meie ettevõtted alles kobavad selles suunas ja pole veel head äripartnerit nimetatud kantides veel leidnud. Teiselt poolt sõltub aga Eesti integreerumine siiski väga oluliselt just seostest EL-ga ja SRÜ-ga, millel on määrav osa Eesti majanduse tüübi kujundamisel institutsioonide arengu, poliitilise stabiilsuse ja majanduse sidumise kaudu omandisuhete tihenemise teel. Sellest on lähtutud ka järgnevalt kirjeldatavate stsenaariumide puhul.

I stsenaarium (tingimused) eeldab Eesti tihedat integreerumist Lääne majanduslike ja poliitiliste struktuuridega, eriti EL-ga. Samal ajal jäävad küllalt tihedateks ka sidemed Venemaa ja teiste SRÜ riikidega. Kahjuks Eesti eksport Venemaaga on vähenenud üle 40%.Ning kahjuks seda langust nimetatud suunal toetavad ka praegused Eesti juhid.

Stsenaariumi oluliseks eelduseks on senise EL-ga tiheneva integratsiooni jätkumine. Senise tugeva rahapoliitika jätkumine ning Eesti krooni seotus Euroga on Eesti EL-ga süvenevat integratsiooni soodustavaks tingimuseks.
Reaalmajanduse jaoks tähendab see järjest tihedamaid seoseid Euroopa turgudega, Eesti ettevõtete ulatuslikku koostööd ja liitumist rahvusvaheliste korporatsioonidega.
Samas on juhtumeid olnud,kus Eesti kaup lääne turgudel ei leia head vastuvõtu ning see tuli eksportida SRÜsse.Selline pendeldamine ja kobamine tõstab Eesti kulud ja ei soodusta riigi majanduskasvu.Nimetatud küsimustega peaks riik efektiivsemalt tegelema.

Aasia regiooni suurim ostuhuvi

Hiina kasvav tööstustoodang ja USA töötu abiraha taotluste viimase aasta madalaim tase näitasid, et maailmamajandus on kriisist taastumas.
Aasia regiooni suurim ostuhuvi oli 11.detsembris 2009.a. Tokios, kus Nikkei 225 indeks põrkas 2.5% kõrgemale. Jaapani tööstusettevõtetest põrkas Fanuc +3.4%, kuna Mitsubishi UFJ analüütikute sõnul kasvavad ettevõtte tellimused Hiinast väga kiirelt (Fanuc varustab Hiina tööstusettevõtteid automaatehnoloogiaga). Hiina statistikaameti sõnul kasvas riigi tööstustoodang Novembris 19% yoy, mis oli suurem analüütikute poolt oodatud 18% kasvust. Eriti kiirelt kasvas Hiina terasetoodang, mis oli novembris 46% kõrgem võrreldes aasta tagusega. Hiina suurim terasetootja Baosteel teatas ühtlasi, et tõstab alates jaanuarist 8% hindasid, mis on esimene hinnatõus alates septembrist. Hongkongis rallis Maanshan Iron & Steel uudiste peale +10.0% kõrgemale.
Huvitaval kombel ei suutnud hea statistika Shanghai börsil piisavalt ostuhuvi tekitada. Mandri-Hiinas kardetakse, et valitsus ja keskpank hakkavad hea statistika peale stiimuleid vähendama ja intressimäärasid tõstma. Samuti tegi hiinlasi murelikus inflatsioon, mis oli novembris esimest korda viimase kümne kuu jooksul positiivne võrreldes eelmise aastaga.
Toorainesektoris varahommikul suuri liikumisi ei toimunud. Kulla hind tõusis 1135.8 dollari juurde ja jaanuari naftafutuurid kauplesid 70.8 dollari juures.

Selle aasta viimane nädal Aasia aktsiaturgudel algas positiivses meeleolus. Hiinas lubas peaminister säilitada majanduskasvu toetavad stiimulid.
Mandri-Hiina börsid tegid regiooni suurima tõusu, kuna peaministri Wen Jiabao sõnul ei kavatse Hiina enneaegselt stiimuleid lõpetada. Samuti kinnitas peaminister, et Hiinal pole hetkel plaanis jüaani kurssi muuta, mida nõuavad teised riigid, kuna ökonomistide sõnu aitaks see tarbimist maailmamajanduses tasakaalustada. Meeleolu Shanghai börsil oli väga positiivne ja kindlustaja China Life, mis saab suuresti kasu Hiina börside tõusust, liikus esmaspäeval Hongkongis +1.2% ülespoole.
Ostuhuvi oli varahommikul näha ka Hongkongi kinnisvaraarendajate seas, kuna seal toimuval oksjonil müüs valitsus mitmed riigile kuuluvad krundid, mille hind peaks andma märku nõudlusest kinnisvarasektoris. Sino Landi aktsia tõusis +0.5%. Enne Hongkongi börsi sulgemist teatati, et valitsus teenis oksjonilt 10.4 miljardit HK dollarit, mis jäi analüütikute ootustele siiski alla.

Enne aastavahetust on meeleolu Aasia börsidel väga positiivne ja vähesed kahtlevad regiooni kiires majanduskasvus. Maailmapanga hinnangul kasvavad arenevad Aasia riigid sellel aastal 6.7% ja järgmisel aastal hoogustub majanduskasv 7.8% peale. Kasvav nõudlus Aasias on tõstnud sellel aastal märgatavalt ka toorainete hindasid. Esmaspäeval liikus nafta hind 0.8% ülespoole ja barrel kauples 78.7 dollari juures. Kulla hind tõusis 0.9% ja liikus 1113 dollari juurde.

Vaatamata jätkuvale ülemaailmsele madalseisule majanduses, on Hiina seadnud 2010. aastaks eesmärgi saavutada kaheksaprotsendiline majanduskasv.
Peking on püstitanud sarnase eesmärgi mitmel viimasel aastal, kuid on jäänud sellele alla.
Hiina analüütikud on kindlad, et tuleval aastal riik oma eesmärgi täidab ning majandus kasvab isegi üle üheksa protsendi. Lisaks teatas valitsus, et riigi tööstustoodang kasvab väga kiiresti.
“Võttes aluseks valitsuse kaheksaprotsendilise majanduskasvu eesmärgi, peaks tööstustoodang kasvama 11 protsenti," märkis Hiina tööstuse ja infotehnoloogia minister Li Yizhong.
Hiina valitsus on majanduse turgutamiseks võtnud kasutusele suuri päästepakette.
Hiina majanduse kasv on kindlustatud Hiina valitsuse poolt.Mis siis,et see saavutatud on tänu sisetarbimisele.Majanduskasvu fakt kui selline on kommunistlikus Hiinas olemas,selle kasvu eest hoolitseb Hiina peaminister isiklikult.Hiina on näidanud et ka kommunistlikus süsteemis,kus puudub demokraatia,majanduse õitseng on võimalik.
Ka meie riigi funktsionäärid peaks Hiinast õppust võtma.Praegu Eestis on nii,et 2010.aastal mingit majanduskasvu ei tule.
The Economist peab tuleval aastal Eestis tõenäoliseks erakorralisi parlamendivalimisi ning ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust.
Maineka Briti majandusajakirja lisas «The World in 2010» ennustatakse maailma riikide tähtsamaid arenguid tulevaks aastaks.
Eesti kohta kirjutab The Economist, et valitsuserakondadele ennustas halba juba kaotus Euroopa parlamendi valimistel. Peaminister Andrus Ansipi seis ei ole hea ning uuel aastal on tõenäolised erakorralised parlamendivalimised.

suurenev töötuse määr

Majandusprognoosi järgi pidi Eesti majandus 2009.a. kasvama 2.6%.Tegelikult 2009.aasta lõpeb Eestis majanduslangusega ca 15-16%.
Majanduse järsk kohanemine tuleneb sisemaise nõudluse märgatavast vähenemisest pärast eelnevat ülekuumenemist, seda eriti Lätis ning Eestis. Nii eratarbimine kui ka investeeringud langesid sel aastal märkimisväärselt. Investeeringute langusele avaldab mõju jätkuv langus ehitussektoris, mis omakorda tuleneb jätkuvast kinnisvarahindade langusest. Majapidamiste ostujõudu kärbib oluliselt järsult suurenev töötuse määr, samuti suured reaalpalga kärped. Maailmamajanduse järsk langus on avaldanud oma mõju ka ekspordile, kus 2008. aasta lõpul toimus järsk langus ning maailmamajanduse kehva olukorra tõttu näeme ekspordis jätkuvaid raskusi.
Varasematel aastatel juhtus nii,et kasvasime koguni kuni 12% aastas.Siis meile eurot ei antud,sest tol ajal ei olnud täidetud inflatsiooni kriteerium,Nüüd kui langeme aastas 15-16% võrra Euroopa Liit lahkelt pakub meile eurot.Kuid nüüd vaadata Eesti tegelikke kulutusi,siis 2007.aastal riigieelarve kulud olid ca 77 miljardit krooni.Praegu kulutame ca 89 miljardit krooni.Buumi ajaga võrreldes kulud on kõvasti kasvanud.Muidugi see oli Eesti valitsuse ülesanne mitte lasta kulutustel üleliia kasvada.Kuid seda Ansipi valitsus ei suutnud teostada.Nüüd kus meil koguaeg käib riigieelarvete kärpimine valitsus saab ühtelugu kiita,olgu et Eesti majanduse seis on tegelikult katastroofiline.
Muidugi raha tuleb meil Euroopast pidevalt juurde,kuid valitsus on ühtelugu meile kraevahele väänanud makse juurde.See sai võimalikuks sest meil rahvas on väga konservatiivne ning keegi ei kipu streikima.Aga oleks pidanud seda tegema nii,kuidas mujal maailmas seda tehakse.Nii et nagu näete meile tuleva euro hind. on raske ning see saavutatakse meie palkade kärpimisega ning täiendavatest maksudest ja aktsiisidest-ühe sõna inimeste suureneva vaesustammise najal.Tegelikult kiiret euro tulekuga ei ole,See võinuks tulla ka veidi hiljem kui 2011.aastal.Kuid reformierakond valmistub 2011.aasta parlamendi valimisteks omale trumbi,kiites ennast euro tuleku eest,et saada valimistel rohkem hääli.Kuid need hääled tulevad tegelikult rahva heaolu languse baasil.Kõik see tähendab,et Ansipi meeskonnal meeldib meid valitseda.Valijad peaks siiski otsustama kas ei ole mitte õige aeg juhtpositsioonid riigis anda targemate tegijate kätte.
Märkimisväärne on asjaolu et mitmes Euroopa riigis majandus läks juba kasvuteele.Meil aga terve järgmisel aastal on ette näha suurt majanduslangust.Soomes näiteks majandus läks juba kasvule ja ilma et riik on teinud palgakärpeid ja makse tõstnud.See tähendab et ka tänapäeval saab riigi majandusasju palju paremini korraldada kui meil tegelikult valitsus korraldab. Eesti elatustase on alla poole keskmisest Euroopa Liidu tasemest.Samas Londonis on see isegi 348% kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine tase.Miks meie ei lähe seda teed?

riigis tekkib inimestel järjest suurem masendus

Eesti riigis tekkib inimestel järjest suurem masendus,kuna majandus jätkab langust ja mingit väljapääsu tekkinud olukorrast ei tule kuskilt.Töötu armee riigis on hinnanguliselt üle 110000 inimese.Mis saab siis kui see armee ei saa enam toetust ja riigis ei ole kusagilt töökohti võtta.Kõik see lõhnab suure krahhi järele.Asja teeb hullemaks asjaolu,et parlament ja valitsus ei suuda midagi kardinaalselt muuta,et olukord stabiliseerida.
Viimase kahe aasta jooksul on valitsus algatanud ulatusliku maksutõusu, tõstetud on käibemaksu ja alates 2007. aastast kolmel korral ka aktsiise.2007.a. lisas aktsiis bensiiniliitrile 4 krooni 50 senti ja nüüd, alates 1. jaanuarist 2010 lisatakse aktsiisiga juba 6 krooni 61 senti liitri kohta. Sama on maagaasiga, elektriga. Kõik need maksutõusud tulevad viimasel hetkel ja nagu aru võib saada, euro nimel. Huvitav,kas valitsus on ka analüüsinud nende maksutõusude mõju toimetulekuraskustes olevatele inimestele, keda kaudsed maksud kõige valusamalt löövad, ja milliseid sotsiaalseid toetusi on viimase kahe aasta jooksul tõstetud, et seda lööki väiksema sissetulekuga inimestele pehmendada? Valitsusel tuleks lähiajal otsustada kas ta saab edasi jätkata.

Ka täiesti normaalne oleks kui Tallinna linnapea Savisaar lahkuks linnavalitsusest.Sest maksude tõstmine,vaese linnarahva koormamine igasuguste maksudega,kus normaalne oleks joondudes linnakodanike langenud elatustasemele oleks võinud nii Savisaar omale,kui teistele linnaametnikele maksta katku ajal 2-3 korda vähem palka.Praegu Savisaar tegi omale palga üle 50000 krooni ja iga linnaametnik saab kuus keskelt läbi 20000 krooni.Lihtrahvas peab leppima mingite sandi kopikatega.Kus on õiglus Eesti riigis?Kus on riigi põhiseadus ja president H.Ilves jt?
Savisaar ei taha kuuldagi,et tekkinud olukorras mõistlikum ja kasulikum linna kulusid kärpida kui lisatulu otsida,nagu praegu igasuguste täiendavate maksudega püütakse teha.

Kui rääkida reaalmajanduse inimestega, tundub , et esimest korda pärast 1990. aasta algust on Eestil tekkinud riigirisk. See on väga suur probleem, sest kapitalita pole arengut. Kui vaadata praegust kriisi ja seda, kuidas sellest välja tulla, on meil arenguks vaja kapitali. Samal ajal on selge, et praegu kapitali Baltikumi ei tule. Turud on võtnud selgelt hoiaku, et ühel hetkel on siin raha devalveerimine paratamatu ja miks sinna minna enne, kui see samm on tehtud. Või kui tullaksegi, siis kirjutatakse see kapitalihinna sisse. Tegelikult kujundavad meie kohta arvamust Financial Times ja Economist ning keegi ei vaata Baltikumi 7-miljonilist turgu, veel vähem Eesti 1,3-miljonilist turgu fundamentaal-tegurite põhiselt. On müüdid ja siiani toitis meid kapitaliga see müüt, mis 1990. aastatel tekkis - kiire privatiseerimine, proportsionaalne tulumaks, reinvesteeritud tulu nullmäär. See oli väga positiivne müüt ja avas meile akna, kuid nüüdseks on aken kinni pandud.

Sellises majandusolukorras, kuhu maailm praegu on jõudnud, on kõige suurem vastutus riikide valitsustel.Ka Eesti valitsusel. Riikide valitsused peavad tegema raskeid otsuseid kohapeal ja nende eest ka rahva ees vastutama.Kuid kas seda suudab teha Eesti valitsus? Tundub et mitte.
Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes leidub Eestis kõige vähem neid inimesi, kes arvavad, et oma riigi (Eesti) valitsus suudab majanduskriisiga efektiivselt toime tulla. Eesti inimesed usaldavad eelkõige G20 rühmitust (27%),
Euroopa Liitu (26%), seejärel IMF (16%), seejärel USAd (10%). Kõige lõpus tuleb Eesti valitsus (5%).
Euroopa Liidus on suurim usk Euroopa Liidu (21%) ja G20 (20%) suhtes. Järgnev jaotus on samasugune kui Eesti puhul, ainult valitsuse usaldamine on Eestis kõige madalam (EL-s 12% keskmiselt).
Samas on intolerantsus väljastpoolt tuleva vastu suurenemas. Olgu selleks siis teisest rahvusest inimesed või kapital.

Võib-olla see ongi põhjuseks, miks vaid ligi pooled Eesti elanikest arvavad, et elame Lääne tüüpi turumajanduslikus ja demokraatlikus ühiskonnas.
Küllalt suur osa inimesi arvab, et elatakse mingis nõukogude korra modifitseeritud vormiga ühiskonnas.
Küllalt suurel osal inimestel on arusaam, et KEEGI PEAB heaolu garanteerima.
Võib-olla on tegu töövõtja arusaamaga ja nõnda ongi loomulik?
Võib-olla on tegu heaoluühiskonna grimassidega? Keegi teine peab olukorra lahendama. See, kes juhib meie elu!
Viimase 18 aasta jooksul on Eesti inimesed oma elus kokku puutunud kahe majanduskriisiga ja ühe majandussurutisega. Ehk nüüd ongi aeg küps Godot äraootamiseks?
The Economist peab tuleval aastal Eestis tõenäoliseks erakorralisi parlamendivalimisi ning ennustab majandusele kolmeprotsendilist langust.Maineka Briti majandusajakirja lisas «The World in 2010» ennustatakse maailma riikide tähtsamaid arenguid tulevaks aastaks.
Eesti kohta kirjutab The Economist, et valitsuserakondadele ennustas halba juba kaotus Euroopa parlamendi valimistel. Peaminister Andrus Ansipi seis ei ole hea ning uuel aastal on tõenäolised erakorralised parlamendivalimised.
Tuleva aasta majanduslanguseks ennustab The Economist Eestile kolm protsenti.Ansip aga ennustab priske majanduskasvu?

Läti kohta kirjutab The Economist, et praegune viie erakonna koalitsioonivalitsus peaminister Valdis Dombrovskise juhtimisel ei suuda tõenäoliselt oktoobrikuiste valimisteni vastu pidada.
Kui Eesti puhul ei ütle The Economist euro saamise osas midagi, siis Leedu kohta märgitakse, et 2012. aastaks euro saamise lootus tuleval aastal kustub.
Sellised on siis lood siinpool sood.

Eesti SKP jooksevhindades

Eesti SKP jooksevhindades oli 2007. aastal 244,5 miljardit krooni, sellest Harju maakonna SKP 146,0 miljardit krooni. Harju maakonnale järgnesid pika vahega Tartu ja Ida-Viru maakond, mille osatähtsus Eesti SKP-s oli vastavalt 10,0% ja 7,7%. Tallinn andis kogu Eesti SKP-st ligi poole (49,2%) ja Harju maakonna omast 82%.
Harju maakonna osatähtsus Eesti SKP-s võrreldes 2006. aastaga mõnevõrra vähenes, seda peamiselt Tartu, Ida-Viru, Pärnu ja Lääne maakonna osatähtsuse suurenemise tõttu. Tartu maakonna osatähtsuse suurenemisele aitas kõige rohkem kaasa Tartu linn, kuigi osatähtsuse muutus oli väga väike. Harju maakonna osatähtsuse vähenemist põhjustas Tallinna osatähtsuse mõningane vähenemine Eesti SKP-s, samal ajal aga suurenes ülejäänud Harju maakonna osatähtsus. Kolm kõige väiksema osatähtsusega maakonda Eesti SKP-s olid jätkuvalt Hiiu, Põlva ja Jõgeva (osatähtsus SKP-s vastavalt 0,4%, 1,2% ja 1,2%).
SKP elaniku kohta oli 2007. aastal 182 238 krooni. Harju maakonna vastav näitaja oli 279 268 krooni ehk 153,2% Eesti keskmisest. Harju maakonnale järgnesid Tartu ja Pärnu maakond. Kõige väiksem SKP elaniku kohta oli Jõgeva ja Valga maakonnas.
2007. aastal toodeti kogu Eesti lisandväärtusest 66,6% tertsiaarsektoris, 30,0% sekundaar- ja 3,4% primaarsektoris.
Harju maakonna lisandväärtusest toodeti 73,5% tertsiaarsektoris ning üksnes 0,9% primaarsektoris. Tartu maakonnas moodustas tertsiaarsektor 68,3% ning primaarsektor 3,1%. Ida-Viru maakonnas toodeti aga ligi pool lisandväärtusest (50,7%) sekundaarsektoris, mis peegeldab mäetööstuse, elektrienergia ja töötleva tööstuse jätkuvalt olulist rolli selle maakonna majandustegevuses. Primaarsektori osatähtsus oli Ida-Viru maakonnas väga tagasihoidlik (1,8%). Kõige suurem oli primaarsektori osatähtsus Põlva ja Jõgeva maakonnas vastavalt 18,9% ja 18,0%.
Eestile on iseloomulik, et nendes maakondades, mille SKP osatähtsus riigi SKP-s on suur (nt Harju, Tartu, Ida-Viru maakond) on primaarsektori osatähtsus väike. Neis maakondades aga, mille SKP osatähtsus riigi SKP-s on väiksem (nt Jõgeva, Hiiu ja Põlva maakond) on primaarsektori osatähtsus suhteliselt suur.
Eesti SKP kasvas 2007. aastal eelmise aastaga võrreldes 7,2%, Põhja-Eesti (Harju maakond) SKP 6,4%. Et Põhja-Eesti osatähtsus on kogu Eesti SKP-s suurim, siis on ka selle piirkonna panus riigi SKP kasvu enamasti kõige suurem. 2007. aastal panustas Põhja-Eesti kogu Eesti SKP kasvu 3,9 protsendipunktiga. Teine kõige suurem panustaja oli Lõuna-Eesti (Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakond), mis andis vabariigi majanduskasvust 1,4 protsendipunkti.
Eesti SKP langes mullu 3,6 protsenti.Mullu oli Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) jooksevhindades 248,1 miljardit krooni.SKP langus kiirenes möödunud aasta jooksul järk-järgult, mõjutatuna eelkõige sisemajanduse nõudluse kiirest, 7,4 protsendi suurusest vähenemisest. Samuti alanes välisnõudluse kahanemise tõttu kaupade ja teenuste eksport.
Sisemajanduse nõudluse vähenemist mõjutasid teisest kvartalist kiiresti kahanema hakanud kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused ja kapitali kogumahutus põhivarasse.
Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused vähenesid aastaga neli protsenti, põhjuseks eelkõige kulutuste vähenemine rõivastele ja jalatsitele, alkoholile ja tubakale, transpordile, hotellidele ja väljas söömisele.
Kapitali kogumahutus põhivarasse vähenes aastaga 8,6 protsenti peamiselt eluruumidesse, masinatesse ja seadmetesse ning transpordivahenditesse vähem investeerimise tõttu.
Koos sisemajanduse nõudluse vähenemisega langes reaalarvestuses ka kaupade ja teenuste import (7,9 protsenti), põhiliselt aga kaupade import (9,4 protsenti). Kaupade ja teenuste eksport vähenes aastaga 1,1 protsenti, seejuures kahanes kaupade eksport 0,3 protsenti.
Kaupade ekspordi vähenemist mõjutas eelkõige puidu ja puittoodete, välja arvatud mööbli, ning naftatoodete ja kütuse väljaveo langus. Samas toetas eksporti eelkõige elektrimasinate ja -aparaatide ning metallide väljaveo kiire kasv.
Import vähenes kiiremini kui eksport ja seetõttu paranes netoekspordi puudujääk SKP suhtes. 2008. aastal oli see miinus 4,4 protsenti, 2007. aastal miinus 10,9 protsenti.
Sisemajanduse nõudluse ja ekspordi alanemine põhjustas omakorda ettevõtete sektori lisandväärtuse 4,6-protsendise vähenemise. 2007. aastal kasvas ettevõtete sektori lisandväärtus veel 6,2 protsenti.
Enamiku tegevusalade lisandväärtus 2008. aastal vähenes. Sellele avaldas tugevat mõju töötleva tööstuse, ehituse, hulgi- ja jaekaubanduse ning veonduse, laonduse ja side - lisandväärtuse kahanemine. Nimetatud tegevusalad andsid mullu kokku 47 protsenti kogulisandväärtusest.
Kasvanud lisandväärtusega tegevusalade osatähtsus oli kogu majanduse lisandväärtusest ligikaudu 21 protsenti. Suurim mõju oli avaliku halduse ja riigikaitse tegevusala lisandväärtuse tõusul.
Seoses tarbijate vajadusega kasutada kiiremini lühiajastatistikat majandusolukorra hindamiseks ning paranenud andmete laekumisega avaldab statistikaamet 2009. aasta esimesest kvartalist majanduskasvu esialgse hinnangu senise 44. päeva asemel 43. päeval pärast arvestuskvartali lõppu.
Vaatame korra mida ütleb Eurostat.
Eurostat kõneleb oma aruandes hoopiski SKTst.
Arvamus, et SKT mõõdab vaid teenust, on ekslik. Lühend SKT tähendab sisemajanduse kogutoodangut ja SKP sisemajanduse koguprodukti, mis on paraku sünonüümid. Hansapanga makroanalüütiku Maris Lauri sõnul ei olekski nii detailsel teoreetilisel arutelul majanduskasvu piiritlemise üle tavainimese jaoks mingit tähtsust.Seega kasutatagu nimetust, mida tahetakse.
Aastal 2008, sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta Luksemburgis oli rohkem kui kaks ja pool korda kõrgem EL 27 keskmisest, samas kui Iirimaa ja Holland registreeritud tasemel umbes kolmandik keskmisest. Austrias, Taanis, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Kuningriigi ja Belgia olid vahemikus 15% ja 25% kõrgem EL 27 keskmisest. Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia registreeritud SKT elaniku kohta on 0% ja 10% kõrgem EL 27 keskmisest, samas Küpros, Kreeka ja Sloveenia olid vahemikus 0% ja 10% allpool keskmist.Tšehhi Vabariik, Malta, Portugal ja Slovakkia olid 20% ja 30% madalam EL27 keskmisest.
Eesti, Ungari, Leedu, Läti ja Poola olid vahemikus 30% ja 50% madalam, samas kui Rumeenia ja Bulgaria olid vahemikus 50% ja 60% madalam EL27 keskmisest.Need andmed 2008, 2007 ja 2006 avaldatud Eurostati, statistikaameti Euroopa Communities Ühendused, mis põhinevad uuendatud ostujõu pariteetide ning hiljemalt SKP ja rahvaarvu.Nemad hõlmavad 27 ELi liikmesriiki, kolme Euroopa Liidu kandidaatriikide, kolm EFTA liikmesriiki ja nelja Lääne. Balkani riigi.
Kõrge SKP elaniku kohta Luksemburgis on osaliselt tingitud riigi suure osa piiriüleste töötajate tööhõivega Aidates samal ajal kaasa SKT-st, nende töötajad ei ole arvesse võetud elanike hulka,mille arvutamisel kasutatakse SKT elaniku kohta.
Ostujõu standard (PPS) on kunstlik rahaühik, mis kõrvaldab hinnatasemete erinevused riikide vahel. Seega üks ostujõu standard ostab samas mahus kaupu ja teenuseid kõikides riikides. See üksus võimaldab sisukat mahtude. võrdlusi majanduslikke näitajatega eri riikides.See väljendatakse ostujõu standardina,mis on saadud jagades koondandmed jooksevhindades ja omavääringus vastavate ostujõu pariteetidega (PPP).

Järgneb.

riigiametnike uus palgaseadus

Parlamendisaadikutele 2011. aasta märtsist vana süsteemiga võrreldes ligi 6400 krooni kõrgemate kuupalka lubava seaduse võttis riigikogu vastu 16. detsembril 2009.
President Toomas Hendrik Ilves kirjutas 22.12.2009.a. Kadriorus alla otsusele kuulutada välja 15 seadust, teiste seas kõrgemate riigiteenijate ametipalku reformiva seaduse. Juba 2008.aastal Kõige tavalisem Toompea pinginühkija sai kuupalgaks 49 080 krooni, millele lisandub 30% palgast esinduskuludeks.Kui reariigikogulased, kelle hulgas näikse nii mõnegi võimete laeks olevat parteisõdurina õigel ajal õigele nupule vajutamine, kogusid vajaliku hulga kuludokumente, tõusis igakuine sissetulek neil 63 804 kroonile.Peaminister Andrus Ansip väitis täna Vikerraadio saates «Lõpp hea, kõik hea», et kõrgemate riigiametnike uue palgaseadusega vähendasid rahvasaadikud väga tugevalt oma palka, kuid tegelikult toob uus seadus neile märgatava palgatõusu.
Ansipi väitel riigikogulaste palk langeb kõvasti
Ansipi loogika lähtus sellest, et 2011. aastal kehtima hakkava uue seadusega kirjutati riigikogulaste palk lahti Eesti keskmisest palgast. «Milline saab olema keskmine palk siis, kui asub tööle uus riigikogu koosseis (aastal 2011), näitab aeg, kuid mina küll prognoosin, et selleks ajaks hakkavad kõigi töötajate palgad tõusma,» rääkis peaminister.
Ansip väitis, et kehtiva seadusega, kus rahvasaadikute palk on seotud keskmise palgaga, tõuseksid riigikogu uue koosseisu palgad kiiremini, kui uue seadusega, mille järgi on palga muutus seotud tarbijahinnaindeksi ja riigile laekuva sotsiaalmaksuga.
Parlamendiliikme praegune palk tuleneb 2008. aasta neljanda kvartali ehk palgaralli laineharja keskmisest palgast ning on 52 468 krooni. Uus seadus pakub rahvasaadiku palgaks 2011. aasta kevadel 52 885 krooni.
Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt peaks aga keskmine palk tänavu neljandas kvartalis kõvasti langema ning viiks tuleva aasta 1. aprillil riigikogulaste palga 49 200 krooni peale.
Lisaks peaks algaval aastal keskmine palk rahandusministeeriumi prognoosi järgi veelgi alanema, mis viiks riigikogulase palga 2011. aasta aprillis praeguse seaduse järgi 46 400 krooni peale ehk ligi 6 400 krooni väiksemaks, kui pakub uus seadus.
Rahandusministeeriumi prognoos näeb alles 2014. aasta IV kvartalis ette pisut suuremat keskmist palka, kui see oli 2008. aastal. See aga tähendab, et rahandusministeeriumi prognoosi põhjal võib väita, et aastatel 2011-2015 ametis oleva uue riigikogu liikmed teenivad uue seadusega iga aasta umbes 6000 krooni enam, kui oleks nende palk praeguse seaduse järgi.
Peale 16. detsembrit 2009.a.,kui riigikogulaste jt kõrgete ametnike palgatõus oli otsustatud,jäi veel lootus, et president H.Ilves uurib tähelepanelikult kas Eesti riik ja tema põhiseadus on rajatud õiglusele ning tühistab selle rahva õiglustunnet riivava Riigikogu palgatõusu otsuse.Kuid see lootus läks luhta.Ega hunt hunti ei murra!
Vot sedasi on korraldatud elu Eestimaal.

deflatsioonist

Oktoobris 2009.a.teatasid kolm uut Kesk- ja Ida-Euroopa riiki deflatsioonist. Suurima deflatsiooninumbriga tuli välja Eesti, kus hinnad langesid eelmise aastaga võrreldes 2.2%, järgnesid Tšehhi (-0.2%), Bulgaaria (-0.3%) ja Läti (-0.9%). Inflatsiooniline surve lõdvenes ka enamikus teistes Kesk –Ida Euroopa riikides. See võimaldab praegusel ajal Poola, Türgi ja Tšehhi keskpankadel hoida intressimäärasid ajalooliselt madalatel tasemetel, mis toetab ka edasisi langetamisi teistes ujuva kursiga riikides; Venemaa ja Ungari keskpangad langetasid intressimäärasid 50 baaspunkti võrra vastavalt 9 ja 6 %-ni.Eurostati andmetel oli novembris Euroopa Liidus aasta varasema ajaga võrreldes Eestist veel suurem deflatsioon ainult Iirimaal.
Eesti 12 kuu keskmine inflatsioon oli novembris aga üks protsent.
Deflatsiooni koges viis Euroopa Liidu riiki, neist enim Iirimaa - 2,8 protsenti. Lätis oli deflatsioon 1,4, Portugalis 0,8 ja Maltal 0,1 protsenti.
Ungaris täheldati euroliidu kõrgeim inflatsioon - 5,2 protsenti. Rumeenia inflatsioon oli 4,6 ja Poola oma 3,8 protsenti. Leedus ja Soomes oli 1,3-protsendiline inflatsioon.
Euroopa Liidu inflatsioon oli novembris aasta taguse ajaga võrreldes üks protsent, eurotsooni inflatsioon seejuures aga 0,5 protsenti.
Euroopa Liidus kasvasid aasta jooksul enim kulutused alkoholile ja tubakatoodetele – 4,5 protsenti, kulutused teenustele tõusid 2,2 ja kulutused haridusele 1,6 protsenti. Enim langesid kulutused toidule – 1,2 protsenti ja eluasemekulud – üks protsent.
Deflatsioon ei ole tavainimeste jaoks sugugi vältimatult halb, sest tegemist on HINDADE ODAVNEMISE ehk RAHA KALLINEMISEGA. Deflatsioon on inflatsiooni ehk raha odavnemise (ja seega hinnatõusu) vastand. Kui saja krooni eest saab rohkem osta kui mullu, on tegu deflatsiooniga.
Makromajanduslikult on deflatsioon siiski halvaks signaaliks, kuivõrd annab märku, et ettevõtete toodangu väärtus ei ole enam endine sest nõudlus selle järele on mingil põhjusel langenud.
Esmapilgul tundub hindade langus ju igati tore olevat: kätte on jõudnud püsivad hullud päevad, millega kaasnevad üha soodsamad ostud! Trikk on aga selles, et nii­pea kui saadakse aru, et kaup jääbki odavnema, pole ju põhjust täna osta. Ega ka ülehomme, sest hiljem saab veelgi odavamalt. Nii asendub suur tarbimine tarbimise kokkuvarisemisega. Vähenev tarbimine omakorda surub taas hindu madalamaks. Deflatsioon ei soodusta ka investeeringuid tulevikuks – pole mõtet riskida tuleviku tuludega, kui tuleviku kasumid võivad hoopis negatiivsed olla. Seega viib see nõudluse edasise kokkuvarisemiseni. Tekkivast spiraalist, kui see peaks olema pikaajaline, on suhteliselt keeruline välja tulla.
Tei­ne põhjus, miks def­lat­sioo­ni ei soo­vi­ta, on see, et see si­su­li­selt mak­sus­tab lae­nuvõt-jaid ja võib põhjus­ta­da ras­ku­si nei­le, kel­le jõukus on eba­lik­viid­se­s va­ra­s na­gu näi­teks kin­nis­va­ras. Kui inf­lat­sioo­ni tin­gi­mus­tes toi­mub ra­ha väär­tu­se pi­dev vä­he­ne­mi­ne, siis ne­ga­tiiv­se inf­lat­sioo­ni ehk def­lat­sioo­ni tin­gi­mus­tes ra­ha vas­tu­pi­di kal­li­neb. See ras­ken­dab ini­mes­te võla­koor­mat, sest reaa­lint­ress suu­re­neb ja pä­rast mär­ki­misväär­set hin­da­de ala­ne­mis­pe­rioo­di on lae­nu­mak­se­teks teh­ta­vad mak­sed suu­re­ma os­tujõuga kui en­ne. Li­saks võib def­lat­sioo­ni­li­ne kesk­kond tä­hen­da­da ka pal­ka­de no­mi­naal­set vä­he­ne­mist, mis muu­dab lae­nu­koor­mu­se kand­mi­se ras­ke­maks.
Sel­le tu­le­mu­se­na võib ma­jan­dus si­se­ne­da võladef­lat­sioo­ni­lis­se spi­raa­li, kus võla ta­ga­ti­seks ole­va va­ra väär­tus ka­ha­neb, reaal­ne võla­koo­rem suu­re­neb, lae­nud lä­he­vad ha­puks, nõrges­ta­vad pan­ku, sun­ni­vad pea­le eda­si­si va­ra sundmüüke ja aval­da­vad see­ga eda­sist def­lat­sioo­ni­list sur­vet. Ras­kes olu­kor­ras ol­lak­se sun­ni­tud müüma, sis­se­tu­le­kud vä­he­ne­vad, pank­ro­tid sa­ge­ne­vad, eba­kind­lus kas­vab ja töö­tu­se määr suu­re­neb.
Def­lat­sioon te­kib liht­salt öel­des siis, kui ole­ma­so­le­va ra­ha hulk on ole­ma­so­le­va­te kau­pa­de ko­gu­se koh­ta lii­ga väi­ke: ra­ha­pak­ku­mi­ne vä­he­neb ja kau­pa­de pak­ku­mi­ne suu­re­neb. See­ga võib def­lat­sioon ol­la põhjus­ta­tud kas ra­ha­pak­ku­mi­se või kre­dii­di jär­sust vä­he­ne­mi­sest või ka liig­sest toot­misvõim­sus­te üle-jää­gist. Maail­mas on prae­gu muu­seas täp­selt see olu­kord.
Maail­ma suu­re­ma­te def­lat­sioo­ni­de ko­ge­mu­sed on ol­nud Suu­re Dep­res­sioo­ni ae­gu USA-s ja 1990-nda­te al­gu­ses Jaa­pa­nis. Suu­re Dep­res­sioo­ni ae­gu lan­ge­sid hin­nad kol­me aas­ta jook­sul igal aas­tal 10%. Jaa­pa­nis kes­tis def­lat­sioon pea ter­ve kümnen­di. Jaa­pa­ni too­na­ne kriis, mil­le­ga def­lat­sioon seo­tud oli, oli sar­na­selt prae­gu­se­ga põhjus­ta­tud va­ra­de hin­da­de mul­lis­tu­mi­sest ja kre­dii­di­buu­mi lõppe­mi­sest.
Kui vaa­da­ta prae­gust Ees­tit, siis on kre­dii­di­kasv kii­relt vä­he­ne­nud ja oo­da­ta on kok­ku-tõmbu­mi­se jät­ku­mist, toot­mis-võim­sus­te ka­su­ta­mi­ne on lan­ge­nud 1999. aas­ta ta­se­me­le. Tä­na­vu jäid ära ka pea­mi­sed ad­mi­nist­ra­tiiv­sed hin­natõst­mi­sed (na­gu soo­ja­hind) ja see­ga on hin­da­de ala­ne­mi­se­le an­tud ro­he­li­ne tee.
Buu­miaas­ta­tel tõusid hin­nad Ees­tis vä­ga kii­relt, sest tar­bi­mi­ne oli mee­le­tu ja hin­du oli lii­ga­gi liht­ne tõsta. Sel­le­ga muu­tu­si­me me võrrel­des teis­te rii­ki­de­ga üha kal­li­maks ja eks­por­ti­vad et­te-võtted kao­ta­sid jär­jest kon­ku­rent­sivõimet. Kui mis­ki põhjen­da­ma­tult kii­res­ti kas­vab, siis peab see hil­jem taas ala­ne­ma. Klas­si­ka­li­sed õpi­kun­äi­ted rää­gi­vad, et fik­see­ri­tud kur­si kor­ral suu­re pal­ga­kas­vu ta­gajär­jel kon­ku­rent­sivõime kao­ta­mi­ne lõpeb ta­va­li­selt de­val­vee­ri­mi­se­ga. Reaa­le­lus oleks aga sel­li­sel ju­hul al­ter­na­tii­viks ka def­lat­sioon ja pal­ka­de lan­ge­ta­mi­ne. Def­lat­sioon tä­hen­dab te­ge­li­kult mõnes­ki plaa­nis de­val­vee­ri­mi­se­ga sar­nast mõju, sest see suu­ren­dab reaal­set võla­koor­mat.
Põhimõtte­li­selt on sel­ge, et ma­jan­dus peab ko­ha­ne­ma punk­ti, kus ol­lak­se kon­ku­rent­sivõime­li­sed. Meie lä­hi­naab­rid, mõned kau­ban­dus­part­ne­rid ja pea­mi­sed kon­ku­ren­did Kesk- ja Ida-Eu­roo­past on vii­ma­sel ajal lä­bi tei­nud mär­ga­ta­va va­luu­ta odav­ne­mi­se.
Kui muu­tu­sed vä­lis­kesk­kon­nas eel­da­vad kur­si alan­da­mist ja kõiku­va va­luu­ta­kur­si­ga maa­des toi­mub see va­luu­ta­kur­si odav­ne­mi­se kau­du, siis meie pea­me se­da­sa­ma te­ge­ma hin­du alan­da­des.
Meie prae­gu­se­le olu­kor­ra­le ehk õpet­lik näi­de on Hong­kong. Hong­kon­gi va­luu­ta sat­tus Aa­sia fi­nantsk­rii­si ae­gu spe­ku­lan­ti­de rünna­ku al­la, ku­na Hong­kon­gi inf­lat­sioo­nimäär oli li­gi kümne aas­ta jook­sul ol­nud pal­ju suu­rem kui Hong­kon­gi va­luu­ta an­kur­va­luu­taks ole­va USA inf­lat­sioo­nimäär. Hong­kong suu­tis spe­ku­lan­ti­de rünna­ku­le vas­tu pan­na ja de­val­vee­ri­mi­se ase­mel lä­bi­ti aas­ta­te­pik­ku­ne def­lat­sioo­ni­pe­riood, mis kes­tis pä­rast 1997. aas­ta krii­si ku­ni 2004. aas­ta lõpu­ni. Ma­jan­dus­lan­gus oli küll sügav, kuid piir­dus vaid ühe aas­ta­ga.
Oht ja hirm on­gi see, et pi­kalt kes­tev def­lat­sioon võib muu­tu­da iset­äi­tu­vaks oo­tu­seks. Lühi-a­ja­li­ses def­lat­sioo­nis isee­ne­sest po­le suurt mi­da­gi hal­ba.
Ees­tis oleks vä­ga pi­kaa­ja­li­se def­lat­sioo­ni tek­ki­mist üsna ras­ke et­te ku­ju­ta­da, sest eks me sõltu siin vä­ga suu­res osas ik­ka­gi maa-il­ma­ma­jan­du­se ja maail­ma­hin­da­de aren­gust. Ühelt poolt on lä­hiaas­ta­tel ko­gu maail­mas, eri­ti USA-s, vä­ga tu­gev def­lat­sioo­ni­li­ne sur­ve.
Tei­salt, vas­tus def­lat­sioo­ni­li­se­le spi­raa­li­le on va­lit­sus­sek­to­ri või kesk­pan­ka­de ra­hasüstid ja neid ka ak­tiiv­selt te­hak­se. Ega ka ko­ha­lik võimu­kand­ja hin­na-tõusu­de­ga pi­kalt koo­ner­da­ma jää.
Lühia­ja­li­se def­lat­sioo­ni lä­bi­te­ge­mi­ne on aga prae­gu­ses olu­kor­ras Ees­tis ilm­selt väl­ti­ma­tu. See pa­ran­daks ma­jan­du­se kas­vu­pers­pek­tii­ve tu­le­vi­kus. Vä­he­nev tar­bi­mi­ne te­ki­tab suu­re­mat sääst­mist ja ka se­da on Ees­ti ma­jan­du­se­le va­ja. See võimal­dab jook­sev­kon­to de­fit­sii­dil vä­he­ne­da ning tei­salt sääs­te­tak­se ju tu­le­vi­ku tar­bi­mi­se jaoks. Ja ka hin­da­de lan­gu­se pu­hul on võima­lik ka­su­mit tee­ni­da – efek­tiiv­su­se pa­ra­ne­des.

maksutõus

Viimase kahe aasta jooksul on valitsus algatanud ulatusliku maksutõusu, tõstetud on käibemaksu ja alates 2007. aastast kolmel korral ka aktsiise.2007 lisas aktsiis bensiiniliitrile 4 krooni 50 senti ja nüüd, alates 1. jaanuarist 2010 lisatakse aktsiisiga juba 6 krooni 61 senti liitri kohta. Sama on maagaasiga, elektriga. Kõik need maksutõusud tulevad viimasel hetkel ja nagu aru võib saada, euro nimel. Huvitav,kas valitsus on ka analüüsinud nende maksutõusude mõju toimetulekuraskustes olevatele inimestele, keda kaudsed maksud kõige valusamalt löövad, ja milliseid sotsiaalseid toetusi on viimase kahe aasta jooksul tõstetud, et seda lööki väiksema sissetulekuga inimestele pehmendada?

Peaminister Andrus Ansip hiljuti avaldas arvamust, et kõik need aktsiisitõusud on seotud euro kasutuselevõtuga Eestis 1. jaanuarist 2011. Kui me räägime 2007. aasta aktsiisitõusudest, siis ilmselt kõigile nendele, kes otsustasid nende aktsiisitõusude kasuks, on teada see, et liitumislepinguga, Eesti ja Euroopa Liidu liitumislepinguga meie riik võttis endale kohustuse tõsta tubaka- ja alkoholi- ja kütuseaktsiisimäärad Euroopa Liidu poolt aktsepteeritud tasemele. See 2007. aasta aktsiisitõus oli eelkõige just Eestile võetud lepinguliste kohustuste täitmisega. Kuid vahepeal on puhkenud ülemaailmne majanduskriis ja sellel on omad järelmid, sealhulgas ka järelmid maksupoliitilistes küsimustes. Ansipi sõnul valitsus on analüüsinud maksumuudatuste mõju eelarvelaekumistele ja maksumuudatuste mõju inimeste toimetulekule. Ansipi sõnul eelarvelaekumistele aktsiisitõusud on hästi mõjunud. Tuleb arvestada,et kui meil on igal pool käive keskmiselt 10% vähenenud, tulenevalt kriisist, siis näiteks tubakaaktsiisi ja alkoholiaktsiisi on meil laekunud rohkem, kui möödunud aastal sama aja jooksul laekunud oli. Sama kehtib ka kütuseaktsiisi kohta. Nii et, aktsiisitõusud ei ole väga halvasti mõjunud autosõitjatele, kuid kui keegi on jätnud maha suitsetamise või hakanud vähem alkoholi tarbima, siis see on üks nendest tõusu eesmärkidest olnud.
Kriisist väljumiseks me peame siiski makse alandama ja eelkõige tuleb alandada sotsiaalmaksu. See on Eestis praegusel ajal liiga kõrge ja seda, et meil on tööjõuga seotud maksud endiselt liiga kõrged, on märganud mitmed rahvusvahelised institutsioonid. Peaministri arvates kaudsete maksude osatähtsust tuleks suurendada ja otseste maksude osatähtsust edaspidi veidi vähendada.
Maksuplaan tervikuna on ajendatud väga raskesse olukorda sattunud riigi rahanduse päästmise vajadusest. Olukorras, kus viimasel kahel aastal on sisuliselt loobutud riigi rahanduse pikemaajalisest strateegilisest planeerimisest, oligi oodata selliste ootamatute ja läbimõtlemata sammude tulemist. See on näide sellest, et riigi eelarvestrateegia koostamine pole mitte üksnes formaalne seadusest tulenev kohustus, vaid sellel on ka suur sisuline tähendus.Maksutõusudest saadav tuluprognoos on ülehinnatud, kavandatud maksutõusud tõenäoliselt ei too maksutulu sellises mahus kui planeeritud. Maksutõusude mõju on majandusele konkurentsivõimele vastupidine, sellise paketi rakendamine praeguses majandustsüklis ettearvamatute tagajärgedega.

sai pealinnalt palka

Tallinna kulu oma töötajate palkadeks on viimase nelja aastaga kahekordistunud 272 miljonilt kroonilt 546 miljonile kroonile, kuid järgmise aasta eelarvet näeb siiski 46 miljoni krooni suurust vähenemist.
2001.a.sai pealinnalt palka 1741 inimest ning koos maksudega kulus linnal töötasudeks 257 miljonit krooni.
2005. aastal sai pealinnalt palka 1 369 inimest ning koos maksudega kulus linnal töötasudeks 272 miljonit krooni. Tänavuse linnaeelarve kohaselt on linna teenistuses aga 1 684 töötajat, kelle töötasudeks kulub ühtekokku ca 500 miljonit krooni.
Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus oli 2005. aastal 16 557 krooni ning on 2009. aastal 27 019 krooni ehk kasv on nende aastate vältel olnud 63,2 protsenti.
Aastatel 2005-2008 kasvas näiteks Eesti keskmine palk 8073 kroonilt 12 912 kroonile ehk 59,9 protsenti. Tänavu on keskmine palk aga juba langenud ning III kvartalis oli see 11 770, mis teeks aastast 2005 tõusuks 45,8 protsenti.
Töötajale makstava keskmise palga numbreid otseselt tööandja kuludega võrrelda ei saa, sest statistikaameti keskmise palga sees pole tööandja poolt makstavaid täiendavaid makse.
Eelkõige toimus Tallinna palgakulude kiire kasv aastatel 2007 ja 2008, mil palgakulud kerkisid vastavalt 92 miljonit ja 111 miljonit krooni. Samuti kasvas nendel aastatel järsult ka linnalt palka saavate töötajate arv - kui 2006. aastal oli neid 1 484, siis 2007. aastal juba 1 637 ja 2008. aastal 1 719.
Suures mahus on linna ametkond kasvanud munitsipaalpolitsei arvelt.
Kuigi riigiasutused ja paljud omavalitsused on juba sel aastal asunud järsult personalikulusid kärpima, siis Tallinna töötajate arv tänavu küll kahanes 35 inimese võrra, kuid palgakulud kasvasid 22 miljoni krooni võrra.
Linnavalitsuse poolt heaks kiidetud ja linnavolikogu toetuse saanud Tallinna 2010. aasta eelarve näeb personalikuludena ette 500 miljonit krooni . Ametikohtade arv väheneb tänavuselt 1 684-lt 1 658-le.
Pealinn lubab kärpida palgakulusid tulemustasude, preemiate ja toetuste arvelt.Kuulda on et 2010. aastaks ei ole enam planeeritud ühe kuupalga suurust puhkusetoetust, mis annab linnale kulude kokkuhoidu umbes 40 miljonit krooni.
*2010 - Linnaeelarve 7,075 miljardit krooni. Töötajaid 1658. Kulu töötasudele (koos kõigi maksudega) 500 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest ca 7,1 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 25 130 krooni.See on üle kahe korra suurem kui oli riigi keskmine brutopalk III kvartalis 2009.a.Selles mõttes linnaametnikud elavad palju jõukamalt kui teised linnakodanikud.Majandussurutise ajal linnaametnikud võiks rahva muredega solidaarsemat olla.
*2009 - Linnaeelarve 7,336 miljardit krooni. Töötajaid 1684. Kulu töötasudele 546 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 7,4 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 27 019 krooni.
*2008 - Linnaeelarve 7,866 miljardit krooni. Töötajaid 1719. Kulu töötasudele 524 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 6,7 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 25 402 krooni.
2007 - Linnaeelarve 6,659 miljardit krooni. Töötajaid 1637. Kulu töötasudele 413 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 6,2 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 21 024 krooni.
*2006 - Linnaeelarve 6,472 miljardit krooni. Töötajaid 1484. Kulu töötasudele 321 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 5,0 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 18 062 krooni.
*2005 - Linnaeelarve 5,516 miljardit krooni. Töötajaid 1369. Kulu töötasudele 272 miljonit krooni, selle osakaal linnaeelarvest 4,9 protsenti. Keskmine palgakulu ühe töötaja kohta ühes kuus 16 557 krooni.
Võrreldes 2009. aastaga lubab linn vähendada teenistujate palgafond 46 miljonit krooni,mis võinuks olla palju suurem number.Linna teenistujate palgakuludeks on 2010. aastal ette nähtud 372 miljonit krooni, millele lisanduvad tööjõumaksud summas 128 miljonit krooni.Nimetatud arvud võiks olla palju väiksemad.
Linnavalitsus oleks võinud rohkem vähendada linna tegevuskulusid ja olla solidaarne linnakodanikega,kellest suur osa läbiviidud palgakärbete tõttu on kaotanud oma palgast üle 30%.
Reformierakond tegi l linnavolikogu istungil ettepaneku katkestada eelarve lugemine ning palus linnavalitsusel tulla välja uue eelarvega, kus on vähendatud linna tegevuskulusid ja kehtestamata jäetud uued maksud.Kuid seda ei tehtud.
Et oma ülikõrged palgad kätte saada Tallinn kogub juba praegu kohalike maksudega oma aastasest kogutulust suurema osa kui ükski teine omavalitsus, müügi- ja paadimaksu kehtestamine aga upitab Tallinna esikohale ka kohalike maksude arvu poolest.Sellepärast valijad oleks pidanud mitte valima E.Savisaart jt.tegelasi,kes rahva muredest on kaugel ja rohkem mõtlevad oma raha kotti täitmise peale.Rahva muredest nad on kaugel.
Kolm kohalikku maksu kehtib praegu Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis ja Narva-Jõesuus; mujal on kohalikke makse vähem.
Levinuim kohalik maks on reklaamimaks, mida nõuab 46 omavalitsust. 15 omavalitsust küsib teede ja tänavate sulgemise maksu. Kõige tulutoovamat kohalikku maksu ehk parkimismaksu nõuab kaheksa omavalitsust – Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Narva-Jõesuu, Iisaku, Jõhvi ja Toila. Ühtekokku loodavad need omavalitsused seda maksu tänavu koguda 109 miljonit krooni. Kuus omavalitsust täidab kukrut müügimaksuga – see kehtib Maardus ja Kundas ning Harku, Kaisma, Torgu ja Peipsiääre vallas. Lemmikloomamaksu kasseerib vaid Narva, kus kuni 45-sentimeetrise turjakõrgusega koerte omanikud peavad lemmiku eest maksma viis krooni kuus, suuremate koerte eest kümme krooni kuus. Tänavu loodab Narva lemmikloomamaksuga koguda 50 000 krooni.
Nii müügi- kui ka lemmikloomamaksu küsijaid on vähemaks jäänud – veel 1997. aastal kehtis müügimaks veerandsajas ja lemmikloomamaks kümnes omavalitsuses.
Lisaks lubab seadus omavalitsustel küsida mootorsõiduki-, paadi- ja lõbustusmaksu, kuid need ei kehti praegu kusagil. Lõbustusmaksu pole ükski omavalitsus kunagi kehtestanud.
Prognooside järgi peaks kohalikud maksud tänavu omavalitsuste kaukaisse tooma ühtekokku 184 miljonit krooni, peaaegu kolm korda rohkem kui 1998. aastal. Kohalike maksude osakaal linnade-valdade kogutulus aga suurenenud pole, see on enamasti endiselt ühe protsendi piirimail.
Erand on Tallinn, mille kassasse toovad kohalikud maksud ümmarguselt kaks protsenti kogutulust. Tartu, Narva, Pärnu, Maardu ja Narva-Jõesuu tuludes jääb kohalike maksude osakaal napilt ühe protsendi piirist alla, mujal on see aga veel väiksem.
Selles osas, kas tuleva aasta 1. juunist Tallinnas kehtima hakkav üheprotsendiline müügimaks on kasulik või mitte, lähevad maksuasjatundjate hinnangud lahku.
Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna doktorant, rahandusministeeriumi maksuosakonnas töötanud Kat­rin Lasn peab kohalike maksude kehtestamise õigust mõistlikuks, sest see aitab eelarvet paindlikumaks muuta, kuid müügimaksu Tallinnas Lasn ei poolda. «Sisuliselt nõuab see (müügimaksu kehtestamine) uue, maksuameti ülesandeid dubleeriva institutsiooni loomist, toob ettevõtetele lisatööd, suurendab maksukoormust ning halvendab konkurentsitingimusi,» põhjendab Lasn. Tema sõnul oleks pikemas perspektiivis kasulikum linna kulusid kärpida kui lisatulu otsida.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna dotsent Viktor Trasberg peab Tallinna müügimaksu halvaks küljeks seda, et suureneb tarbimismaksude osakaal linna eelarves. «Teiselt poolt: müügimaks on Tallinna-suuruses linnas peaaegu ainus võimalus tulusid suurendada – võimalike kohalike maksude nimekirja vaadates ju rohkem tõsiseltvõetavaid valikuid ei ole,» leiab Trasberg.
Kohalike maksude innukam kehtestamine ja juurdeloomine Trasbergi hinnangul omavalitsustele üldjuhul märkimisväärselt lisaraha ei tooks. Ka ei lahendaks kohalikud maksud põhiprobleemi: et omavalitsustel on vähe tuluallikaid ja sissetulek ebaühtlane.
Seetõttu tuleks Trasbergi hinnangul esmajärjekorras lahendada küsimus, kui suur peaks olema üks omavalitsus, ja anda osa ülesannetest, mida praegu täidavad linnad-vallad, hoopis riigile. Näiteks võiks riik üle võtta koolihariduse korraldamise.
«Küll tuleb aga maamaks asendada kinnisvaramaksuga ja muuta see kohalikuks maksuks,» lisas Trasberg. «Praegu ei võimalda maamaks kinnisvaraomanikel vahet teha. Me peame maksevõimet eristama kinnisvara väärtuse järgi, mitte sundima miljonäre ja pensionäre ühesuurust maamaksu maksma.»
Rahandusministeeriumil kohalike maksude seaduse muutmist praegu kavas pole, kinnitas ministeeriumi avalike suhete osakond.

inimeste palgad on tublisti kärbitud

Riigikogu liikmete palgatõus majanduslanguse ajal tuleb hukka mõista.Selline samm viib alla nende mainet.Sest riigis on väga suur tööpuudus,inimeste palgad on tublisti kärbitud,elatustase riigis pidevalt langeb.Lähima paari aasta jooksul ei ole lootust,et Eesti majanduses toimub murrang paremuse poole.Asi võib veel hullemaks minna.Ka eurole üleminek 2011.aastal võib toimumata jääda.Palga tõstmise aktsioon omadele meestele ja naistele ei kõlba kusagile.Seda enam et kõigil teistel inimestel riigis on palka alandatud.See palk ,mis nad omale tegid on liiga kõrge-5200 eurot kuus!.Soome riigikogulane saab ca 1600 eurot kuus. Vahe on muljet avaldav!
Riik tervikuna jõuab oma 2007. aasta lõpu teenimise tasemele nelja-viie aasta pärast. Ei saa päris täpselt aru, miks peavad riigijuhid –tavapärased inimesed - sellest oluliselt rohkem teenima.
Palgad ei tohiks igal juhul olla suuremad, kui nad praegu on. Küsimus pole riigikogu liikme 400 kroonis (nii palju tõuseb saadikute palk võrreldes praegusega ), see on inetu rahahulk, mille pärast nad end määrida lasevad. 400 krooni pole seda väärt.
Kuigi tuleval aastal ootab riigikogu liikmeid ees palgalangus, kerkib rahvaesindajate töötasu juba ülejärgmisel aastal, mil valitakse uus parlament, veel kõrgemaks kui praegu. Uue eelnõu järgi tõusevad pea kõigi kõrgemate riigiametnike palgad.Peaminister hakkab palka rohkem saama 18000 krooni võrra.Selle töö eest mis valitsus on teinud - on see liiga suur palgalisa.Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes leidub Eestis kõige vähem neid inimesi, kes arvavad, et oma riigi (Eesti)
valitsus suudab majanduskriisiga efektiivselt toime tulla. Eesti inimesed usaldavad eelkõige G20 rühmitust (27%),
Euroopa Liitu (26%), seejärel IMF (16%), seejärel USAd (10%). Kõige lõpus tuleb Eesti valitsus (5%).
Mille eest peame siis meie,maksumaksjad,partei ja valitsusele nii suurt palka maksma?Ühes laulus on selle kohta õiget sõnad,mis siia sobivad – kas ei tööta see ei söö.
Leidus ka mõistlikke rahvasaadikuid.Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liikmed hääletasid vastu kõrgemate riigiteenijate uuele palgasüsteemile, sest neile polnud vastuvõetav sellega kaasnev rahvasaadikute palgatõus.
Nemad vaatasid seda eelnõud põhjalikult ja rahulikult veel kord läbi ja fraktsiooni enamusele tundus, et selle eelnõuga, mille algatajateks ka nemad ise olid olnud, on vahepeal toimunud arengud, mida võiks kokku võtta väljendiga: tahtsime kõige paremat, kuid välja tuli nagu alati.
Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) seisukoht on kogu aeg olnud, et praeguses olukorras, kus nii riigi kui ka eraettevõtja poolt kärbitakse oluliselt palgataset, ei ole IRLi saadikute õiglustundele vastav, et tagada endale palgatõus.
IRL on ainsa parlamendi fraktsioonina maksnud riigile tagasi ka vahepealse rahvasaadikute palgatõusu. «Ja nüüd, kui ees seisis eelnõu, kus vaatamata meie pingutustele ikkagi oli ette nähtud palgatõus, siis me ei saanud seda eelnõu toetada,» ütles M.Laar.
Kõrgemate riigiteenijate eelnõu oli algselt valmis kirjutatud pelgalt palgaastmete ehk koefitsientide kaupa ning sellel polnud ära toodud, kui palju hakkavad kroonides olema vastavate astmete palganumbrid.

Eelmisel esmaspäeval otsustas põhiseaduskomisjon ära ka kõrgeima astme palganumbri, mis on aluseks
ka teistele palkadele ning selle numbri järgi ootab rahvasaadikuid 2011. aastal, mil uus seadus jõustub, ees märkimisväärne palgatõus.
Laari sõnul kaitsesid IRLi liikmed ka põhiseaduskomisjonis põhimõtet, et palgatõusu ei tuleks, kuid komisjonis see seisukoht peale ei jäänud. Ta lisas, et hääletusel olnud ja heaks kiidetud eelnõu on vastu sellele, mida erakonna esindajad on rääkinud ja mida ka palga osalise tagasi maksmisega tehakse.
Nüüd kus riigikogulaste jt kõrgete ametnike palgatõus on otsustatud,tekkis piinlik seis - rahval jääb loota et president H.Ilves uurib tähelepanelikult kas Eesti riik ja tema põhiseadus on rajatud õiglusele ning tühistab selle rahva õiglustunnet riivava Riigikogu palgatõusu seaduse.

Rootsi valuuta ujub euroga võrreldes

Väikese mõjuga valuutad on probleem, nagu kinnitab ka naaberriigi Rootsi kogemus. Seal tehti mõni aasta tagasi referendum, kus rahvas ei soovinud eurot kasutusele võtta. Rootsi rahvas toetab praegu üha rohkem ja rohkem euro sisseviimist tolle ajaga võrreldes, kui oli referendum. Miks? Põhjus on see, et Rootsi valuuta ujub euroga võrreldes. Rootsi kroon ei ole euroga seotud kindla kursi alusel nagu Eesti kroon. Suvega võrreldes on Rootsi valuuta rohkem kui 10% euro suhtes odavnenud, seda tunneb iga inimene Rootsis. Eksportkaubad on rootslastel umbes 10% kallimaks läinud. See on üks näide, et isegi meist suuremates riikides, kes kunagi otsustasid euroga mitte ühineda, kasvab tänapäeval toetus euroga ühinemisele.


Kui rääkida reaalmajanduse inimestega, tundub , et esimest korda pärast 1990. aasta algust on Eestil tekkinud riigirisk. See on väga suur probleem, sest kapitalita pole arengut. Kui vaadata praegust kriisi ja seda, kuidas sellest välja tulla, on meil arenguks vaja kapitali. Samal ajal on selge, et praegu kapitali Baltikumi ei tule. Turud on võtnud selgelt hoiaku, et ühel hetkel on siin raha devalveerimine paratamatu ja miks sinna minna enne, kui see samm on tehtud. Või kui tullaksegi, siis kirjutatakse see kapitalihinna sisse. Tegelikult kujundavad meie kohta arvamust Financial Times ja Economist ning keegi ei vaata Baltikumi 7-miljonilist turgu, veel vähem Eesti 1,3-miljonilist turgu fundamentaal-tegurite põhiselt. On müüdid ja siiani toitis meid kapitaliga see müüt, mis 1990. aastatel tekkis - kiire privatiseerimine, proportsionaalne tulumaks, reinvesteeritud tulu nullmäär. See oli väga positiivne müüt ja avas meile akna, kuid nüüdseks on aken kinni pandud. Miks ma pidada eurot eriti oluliseks, on ühelt poolt riskide pool, teiselt poolt ka see, et meil on vaja ennast välja rebida negatiivsete sõnumite voost. Seetõttu euro võiks olla peaaegu ainus märk, mille tähendus kõlaks kaugemale ja mis võiks murda tekkinud negatiivse emotsiooni. Sellest tulenevalt võib arvata, et mida kiiremini, seda parem loogika on ainupädev. Teine pool on reaalsete riskide pool. Oleme situatsioonis, et kui me 2011 ei suuda Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmeks saada, siis ei ole meil mõtet enam rääkida unilateraalsest eurostumisest kui administratiivsest otsusest, vaid siis toimub see iseeneslikult, nii nagu 1990. aastate algul hakkasid inimesed ise oma valuutariske maandama. Rahvas hakkab ka nüüd oma valuutariske ise maandama ehk inimesed lihtsalt võtavad euro kasutusele: nad hakkavad oma sääste hoidma eurodes ja samuti oma tehinguid tegema eurodes. Kuigi praegu käsib seadus maksta palka kroonides, võib juhtuda, et see nõue muutub lõpuks formaalsuseks.2011.a. on mõneti nagu murdepunkt. Kui siis eurot ei tule, hakkavad inimesed ise tegutsema. Võib öelda, et meil puudub praegu rahanduspoliitiliselt mingi oht devalvatsiooniks, nagu räägitakse. Seda ohtu ei ole. Suurim risk on jätkuvalt administratiivne. Juba 2004.a. ütlesid lõunapoolsed liikmesriigid: mehed, vaadake, milline on teil jooksevkonto, te peate midagi tegema, devalveerige. Me ei tohi jällegi üle hinnata võimalust, et keegi viitsib meie reaalsesse majandusse niipalju süüvida, et adekvaatseid järeldusi teha. Seda tegelikult ei ole. Eesti huvi on eriti praeguse kriisi valguses väga selgelt föderaliseerunud Euroopa. Ja selle selgelt föderaliseerunud Euroopa üks nurgakive on tegelikult ühine rahapoliitika, mida saab siiski kõige efektiivsemalt teha ühte vääringut kasutades. Samuti võib arvata, et juba optimaalse valuutapiirkonna teooriast tulenevalt ei ole meil lõputult võimalik krooniga edasi minna. Kui me ei tee administratiivselt otsuseid, teevad majandusagendid need otsused meie eest ise ära.

Rootsi ekspordi krediteerijad arutavad, kas rahastada Eestisse tehtavaid eksporditehinguid või mitte.See näitab, et asi ei ole abstraktne, vaid tegemist on tõsise probleemiga. Eesti maine on igasuguste pealkirjade tõttu ajalehes pandud ühte potti kõigi teiste kriisikahtlaste riikidega ja keegi ei sorteeri sealt välja, et Eesti on eriline või parem. See on väga tõsine hoiatus.

Kahjuks on nii, et investorid ei vaevu mõtlema, milline on Eesti rahasüsteem. Kui loetakse, et meil on 15 protsenti jooksevkonto defitsiiti ja 10 protsenti inflatsiooni, siis oleme riik, mis on õpitarkuste järgi valuutariski piirkonnas. Küsimus on selles, miks peame elama valuutariski tähe all ja Soome on sellest vabastatud, mis sest et solidaarsusprintsiip on Euroopa Liidu peamisi alustalasid.Võib siiski tuua ühe negatiivse mõju, mida euro kasutamine võiks Eestile tähendada. Negatiivne võiks olla see, et majanduslanguses, mis maailmas on, kasutatakse vahel Keynesi majandusteooriat. Riik hakkab suunama majandusse täiendavat raha. Seda näeme praegu Inglismaal, kui riik otsustas alandada käibemaksu 17,5 protsendilt 15 protsendile. Kohe järgnes opositsiooni kriitika: kes sellise muudatuse kinni maksab? Eelarve defitsiit on paratamatu. Kui Eesti tahab euro kasutusele võtta, on Eesti valitsusel piiratud võimalused selliseid meetmeid kasutada nagu Inglismaal. Eesti ei saa endale lubada ülemäärast eelarve defitsiiti. Kui seame oma riigile prioriteediks euro kasutuselevõtu, peame suutma ohjata eelarve defitsiiti ja hoidma seda kindlasti väiksemana kolmest protsendist.

oleme väikeriik ja meie valuuta mõju teistele riikidele on väike

Tooksin esile kaks põhjust, miks toetan väga üleminekut eurole. Esiteks stimuleeriks see üleminek Eesti majandust, sest kui me oleme eurotsoonis ja raha on meil euro, on investeerijatel rohkem kindlust oma rahaga Eestisse tulla, võrreldes sellega, kui meil eurot ei ole. Teine oluline põhjus on see, et oleme väikeriik ja meie valuuta mõju teistele riikidele on väike.Siin on isegi 15 aastat osal inimestel ja institutsioonidel olnud päevakorras, et Eesti peaks näiteks krooni devalveerima. Vahepeal olid isegi ajalehed devalveerimisjuttu täis. Praegu on Lätis võib-olla sama olukord. Kui üks riik satub oma valuutaga raskustesse, siis mõjutab see ka teisi riike. Kui saaksime euro, siis saaksime lahti ka devalveerimisjutust, mis kogu aeg üles kerkib. Võib arvata , et kui me ei suuda kahe-kolme aastaga eurole üle minna, siis leidub alati “spetsialiste ja asjatundjaid”, kes inimesi devalveerimise juttudega hirmutavad. Isegi siis, kui Eesti majandusel ja finantssüsteemil läheb hästi. Võib siiski öelda, et pole mingisugust põhjust muret tunda, et Eesti peaks krooni devalveerima. Aga teised ajavad seda juttu ja sa pead kogu aeg arutama, vastama ja argumenteerima, et see jutt on põhjuseta. Need on kaks põhjust, mis võib välja tuua.
Euro võimalikult kiire tulek on siiski hädavajalik ja siin võib tõsta esile veel ühe märksõna - riskid. Praegused Euroopa Liidu liikmesriigid on tegelikult kahes riskikategoorias. Ühed on euroriigid, kelle riskid on oluliselt madalamad, sest nemad ei pea mõtlema valuutariskile. Teiste riskid, kellel eurot ei ole, on palju suuremad, sest nemad peavad mõtlema valuutariskile. Selle peale võiks küsida, miks meie riskid peavad olema suuremad kui soomlaste riskid. Paar nädalat tagasi saatis Euroopa Töösturite Ümarlaud, mille eesotsas on Eestiski hästi tuntud Jorma Ollila, laiali ringkirja, kus on kirjas tõdemus, et kui poleks olnud Euroopa ühisraha eurot, mida praegu kasutavad ligikaudu pooled Euroopa Liidu liikmesriikidest, siis oleks Euroopas praegu tegemist päris mitmete valuutakriisidega. Poliitikutele, nagu maailma ajalugu on näidanud, ei ole käinud näiteks üle jõu isegi valuutanõukogu põhjalaskmine. Ent see selleks. Küsimus ongi tegelikult riskide valikus, riskide kogumis. Selleks et vähendada riske, on meie jaoks kõige tähtsam euro kasutuselevõtmine. Tegelikult ei tähenda euro meile midagi muud, kui ühte teatavat põhja, millest ei ole võimalik läbi vajuda. Eurota me ei tea, kus see põhi on.See, mis praegu Euroopas toimub, peaks panema ka Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kesk-panga väga tõsiselt mõtlema selle üle, mis moel on õige eurotsooni laiendada. Maastrichti kriteeriumid olid väga vajalikud 1990. aastate teisel poolel, et eurot üldse üles ehitada. Kas või selleks, et korrale kutsuda Itaaliat või Hispaaniat, mingil määral ka Prantsusmaad. Maastrichti inflatsioonikriteerium töötas nende riikide puhul, kes oma nominaalselt konvergentsilt olid sellele suhteliselt lähedal. Praegustes oludes, kus Euroopa Liidu rikaste ja vaeste vahe on tunduvalt suurem kui euro sisseviimisel, Maastrichti inflatsioonikriteerium ei toimi. Kas sellest loobuda või tuleks mingid muud lahendused leida, on iseküsimus. Praegune euromudel lähtub tegelikult sõnumist, et saage enne rikkaks, siis saate euro. Kui olete läbinud pika nominaalse konvergentsi tee, siis võite saada endale euro. Nüüd ongi küsimus, kas meil on aega oodata või mitte. Tegelikult on meile euroga seoses antud sõnum samaväärne sõnumiga, mille meile edastasid 1990. aastate algul - veel rublaajal - mitmed tunnustatud eksperdid, öeldes: seadke oma majandus enne korda (rublaga!), eks siis võite oma kroonile üle minna. Olukord on täpselt samasugune. Mis puutub sellesse, kas euro kasutuselevõtul on ka negatiivseid külgi, siis ei paista ühtegi sellist. Paari aasta tagune jutt, mida ka meil levitati, et euro tähendab inflatsiooni kiirendamist, ei pea kindlasti paika. Söandan isegi väita, et euroga oleks inflatsioon olnud viimaseil aastail Eestis madalam kui see, mis on krooniga saadud. See tähendaks seda, et see osa riikidest, kes soovivad eurole üle minna, kuid ei täida inflatsioonikriteeriumi, saavad endale legaalse õiguse kasutada eurot, kuid ei saa osaleda otsustusprotsessides. Tegelikult tähendaks assotsieerunud liikme staatus Eesti jaoks jätkuvalt valuutakomiteed, aga valuutakomiteed mitte enam krooniga, vaid juba euroga. See on ainus vahe. Meid rahuldaks ka valuutakomitee euroga.

restruktureerimise küsimus

Vaadates veel kord restruktureerimise küsimust turgude poole pealt võib öelda: kui on kriis, siis alati kõik ei kaota, vaid keegi peab ka võitma. Seega tekib järgmisel aastal meeletult palju uusi võimalusi ning küsimus on selles, kas oskame olla nii targad, et suudame neid võimalusi, mis turud tekitavad, arukalt ära kasutada. Ühelt poolt räägime, et Eestis toimub varade ümberjaotamine, teisalt toimub sama ka üleilmselt. Kuidas saaksime olla selle kriisi järel võitjate poolel, kuidas suudame neid võimalusi ära kasutada? Valmisolek selleks ei sõltu ainult igaühe haridusest, oskustest ja teadmistest, väga palju oleneb ka suhtumisest. Riik saaks olla eeskujuks ja toetajaks kodumaisele ettevõtlikkusele.


Meie probleem on just majanduse juhtimine tööturu ja tööjõu kvalifikatsiooni tõstmise kaudu, samuti sobivate sõnumite andmise kaudu. See on tõepoolest nii. Eestis vähemalt praegu ei ole tegemist tõeliste tsükliliste probleemidega. Nagu see, et me võtsime ajutiselt tööle 40 000 ehitajat kaheks aastaks. Kui need 40 000 kaotavad oma töökoha, siis ei tähenda see veel olemuslikult tsüklilist langust. Me lahendasime ühekordse aktsiooniga lühiajaliselt hulga meeste töökohaprobleemi, ent me ei teinud seda oma, vaid kellegi teise rahaga. Kui rääkida kriisist, siis “kriis” on tabanud eelkõige avalike sektorite eelarveid. Ja tabanud neid seetõttu, et vahepeal kasvasid avaliku sektori kulud ja tulud 15-20% aastas ning kui me nüüd oleme järsku ühel hetkel 8-9%-se kasvu juures, ei oska me enam midagi peale hakata. See mull, mis puhuti täis kinnisvaraturul, liikus mitte üksnes reaalmajandusse, vaid ka avalikku sektorisse, avalikesse eelarvetesse. Seetõttu on väär seada võrdluslatiks 2007. aasta, ja sellest kramplikult kinni hoida. Me peame aru saama, et 2007. aasta ei ole kõige õigem mõõdupuu ja meie kasv, millest väga uhkelt püüdsime rääkida, on ikkagi statistiline, mitte reaalne kasv. Nii et kõige rohkem vajame kainenemist. Võib-olla aitab sellele kainenemisele kaasa ka praegu maailma tabanud kriis nii finantsturgudel kui ka reaalmajanduses, nii nagu meid omal ajal väga suures osas aitas tegelikult välja 1997. aasta Aasia kriis ja 1998. aasta Venemaa kriis.

Siiani ei ole praegune kriis Eestit üksikisiku tasandil veel tugevasti mõjutanud ja hinnangu järgi ei ole ka valitsus selle kohta väga tugevaid signaale väljastanud. Võib-olla polegi olnud selleks põhjust. Ainus asi, mis viimasel ajal on esile kerkinud, on tingimusteta eurole ülemineku üleskutse. Miks on see siiski vajalik? Kas euro tulek lahendab kõik probleemid ja kas sellega on seotud ka mingeid ohtusid?

arengutasemele vastab kindel struktuur

Kui rääkida majanduse struktuurist, siis peame olema ilmselt rahul sellega, mis meil parasjagu on, sest majanduse struktuur ei saa ette joosta majanduse tegelikust arengutasemest. Ja igale arengutasemele vastab mingisugune kindel struktuur. Nüüd sellest, kas meil oli võimalik viimastel aastatel midagi muuta. Need võimalused olid. Meil oli tohutult käes odavat raha ja selle dumpinguhinnaga saadud raha eest peame lähiajal ilmselt päris kõrget hinda maksma. Me ei osanud või ei soovinud raha, mis meil oli, ilmselt kõige õigemini kasutada. Selle asemel et kasutada raha tootlikus sektoris, ekspordiks tootvates ettevõtetes, võeti nendest ettevõtetest hoopis raha välja ja viidi kinnisvaraturule. Raha, mille eest me tootsime Lääne-Euroopa turgudele, võeti sellest turusegmendist välja ja hakati müüma Lääne-Euroopa turgudel sobimatut kaupa hoopis Venemaale, selle asemel, et end arendada. Viimaste aastate ekspordi kasv Venemaale 50% aastas ja ekspordi nullkasv töötlevas tööstuses läände on väga kõnekad sõnumid. Ja kui meie töösturid ja suurettevõtted ütlevad, et neid tõrjuti Lääne-Euroopa turgudelt välja, siis on see täiesti arusaamatu väide, sest Lääne-Euroopa turud viimastel aastatel ju ometi kasvasid. Seal võeti vastu praktiliselt kõik, mida pakuti, välja arvatud meie toodang. Ja kolmas moment, millest siin oli ka juttu, on ümberstruktureerimine. Majandus areneb tsükliliselt ja tsükliliselt areneb ta seetõttu, et väga suur osa investeeringutest ei ole läinud õigesse kohta. Seega on igasuguste kriiside ja tsükliliste languste ülesanne elimineerida majandusest valeinvesteeringud, sest selliseid investeeringuid ei saa lõputult ülal hoida. Ameerika Ühendriigid püüavad panganduskriisi lahendada, „legaliseerides” vahepealsed rämpsinvesteeringud, seda eelkõige elamuvaldkonda. Küsimus on ainult selles, mismoodi ümberstruktureerimine kulgeb. Igaüks tahaks loomulikult, et mida valutumalt, seda parem. Tegelikult toimub ümberstruktureerimine jämedates joontes kaht viisi: üks on pankrotitee ja teine inflatsioonitee. Kumb paigutab ressursid paremini ümber, kas nii-öelda vägivaldne pankrot või jumalast etteantud inflatsioon? Eelistatum on igal juhul pankrott, sest inflatsiooni maksavad kinni ka süütud. Inflatsioon ei tähenda mitte midagi muud kui süü veeretamist kõigi kaela. Inflatsioonil on ainult üks hea omadus, mis seisneb selles, et see jagab varad ümber efektiivsemate kasutajate kasuks. Kolmas võimalus seda kõike juhtida puudub. Kõik need mehed - ükskõik kui suured korüfeed nad ka poleks olnud -, kes on väitnud, et nemad on saanud jagu majanduse tsüklilisest arengust, on eksinud.


Kriis peab aitama kaineneda

Eestis tuli vahepeal pankade kaudu inimeste ja ettevõtete kätte väga palju laenuraha. See suurendas kõvasti sisenõudlust ning ettevõtted ja turg orienteerusid sisenõudluse rahuldamisele. Samal ajal majandus kuumenes üle, tekkis tööjõu puudus ning palgad tõusid kiiresti. Nüüd, selle protsessi lõppfaasis, kus raha enam nii palju ei olnud ja palgad olid juba väga kõrged, seisid paljud ettevõtjad küsimuse ees, mida teha, kui tööjõud on kallimaks läinud ja õiget turgu Eestis samuti enam pole. Need asjad on omavahel seotud: kui nõudlus turul väheneb, tulud langevad, ja kui tööjõud läheb kalliks, kulud tõusevad. See toob kaasa selle, et mõnel ettevõttel läheb viimatinimetatud rida punaseks. Mida ettevõtja siis teeb, kas laseb firma pankrotti või paneb uksed kinni? Ka firmade tegevuse lõpetamist võib vaadata kui ümberstruktureerimist. Seda keegi otseselt ei juhi, toimivad peaasjalikult turu mõjud. Võime rääkida, mida eelistaksime, aga on vältimatu, et tekib nii pankrotte kui ka uste kinnipanemist igasugustel põhjustel, sest uues olukorras tuleb kohaneda, teisiti mõtlema hakata. Sealjuures on õigus neil, kes ütlevad, et tulevikus peaksime fookusse seadma ekspordi. See ei ole muidugi lihtne, sest kui on majanduslangus, läheb ka eksportimine tunduvalt raskemaks. Me räägime globaalsest majanduslangusest, mis toob kaasa selle, et ekspansiivset turgu ei ole kusagil väga palju olemas, nii et olukord läheb igas suhtes raskemaks. Kas mingit majanduse struktuuri saab juhtida või mitte?Mõelda tuleb sealjuures sellele, et majanduses tegutsevad inimesed. Me saame juhtida, millise hariduse, oskuste ja suutlikkusega inimesi ette valmistame. Ja selle kaudu saab juhtida ka majanduse struktuuri, ainult et see ei toimu ühe aasta, vaid viie ja kümne aasta perspektiivis. Teine probleem on see, et tahame lahendada tsüklilisi probleeme, aga praegu peame mõtlema ka strukturaalsele probleemile. Ja see tähendab seda, et me ei saa kutsekoolis ette valmistada sadat õmblejat, kellest vaid kolm läheb tööle õmblejana, nagu Eestis praegu kipub olema. Oleme seda näinud viimased viis aastat ja midagi ei ole muutunud. Või selline teema nagu infotehnoloogia. Räägime, et infotehnoloogia on tähtis, kuid kui vaatame infotehnoloogia õppurite õppekava, siis näeme, et nad õpivad majandust ühes aines paar tundi nädalas. Seega valmistame tegelikult ette inimesi, kes ei ole valmis arendama new enterprising’i ehk uut tüüpi ettevõtlust. Ometi on just see meie lahendus, et tulevad uued ettevõtted, kes on täiesti vabad sellest, mis oli enne, kellel on uued ideed ning kes ei tegutse enam kitsalt Eestis.

peaeesmärk on majanduskasvu taastamine

vastuvõetud 2010. aasta eelarveprojekt summas 139 miljardit eurot. Järgmise aasta kulutuste peaeesmärk on majanduskasvu taastamine ning ettepaneku kohaselt suunatakse põhiosa (45%) vahenditest kasvu- ja tööhõivemeetmetesse, mille eelarve suureneb üle 3,2% võrra ning millega soovitakse toetada konkurentsivõime taastamist kogu ELis. Suuremate teadus- ja energeetikaprogrammide vahendid kasvavad rohkem kui 12% võrra ning raha saab juurde ka ühtekuuluvuspoliitika, mille raames läheb EL 12 riikidele 52% ühtekuuluvusfondi ja struktuurifondide vahenditest. Suurenevad kõik eelarverubriigid ning kulukohustuste assigneeringute kogusummaks on ette nähtud 138,6 miljardit eurot (1,18% kogurahvatulust) ning maksete assigneeringute kogusummaks 122,3 miljardit eurot (1,04% kogurahvatulust).Nii et ELi 2010. aasta eelarve põhieesmärk on majanduse elavdamine.

Eesti valitsusliidu hinnangud 2010. aasta Eesti eelarvele on ülimalt lootusrikkad, kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab sammu eurotsoonile lähemale, on siiski põhjust muretseda - eelarves puudub majandusarengu elavdamiseks programm.
Ekspeaminister Tiit Vähi ütles,et venelaste sõimamine, sisevaenlaste otsimine, usk, et euro lahendab kõik, on asendustegevused, probleem on nõudluse puudumine.
Valitsusel on vaid usk, et euro lahendab kõik me mured.
Negatiivne informatsioon toodab negatiivset informatsiooni. Poliitikud juhivad riiki, aga inimesed valivad poliitikuid ja poliitikud peavad arvestama inimeste arvamusega.Aga kas see ka nii on?

Sellises majandusolukorras, kuhu maailm praegu on jõudnud, on kõige suurem vastutus riikide valitsustel.Ka Eesti valitsusel. Riikide valitsused peavad tegema raskeid otsuseid kohapeal ja nende eest ka rahva ees vastutama. Muidugi see sõltub ka riigi suurusest, sest mida väiksem riik, seda tähtsamad on rahvusvahelised organisatsioonid. Seda näeme ka praegu. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on oluline institutsioon just väikeste riikide jaoks näitamaks, et maailmas leidub mingi organisatsioon, kes tuleb ja aitab. Kui palju see tegelikult aitab, on juba teine tasand, aga väikestele riikidele on selline organisatsioon nagu IMF ikkagi oluline. See loodigi selleks, et stabiliseerida olukorda maailma rahandussüsteemides. Kuigi tuleb tunnistada, et ka IMF-is on 27% häältest Ameerika Ühendriikidel ja seal on suurte riikide hääl ikka hästi tugev. Mida väiksem riik, seda olulisem on talle see fond.Lisaksin siia juurde, et Euroopa Liidul, mis on mõneti ka rahvusvaheline organisatsioon, on selles kriisis ja selles uues tasakaalus, mis tekib maailmas pärast seda kriisi, tegelikult fenomenaalne võimalus olla eestkõneleja. Näinud viimased 15-20 aastat globaliseerumist, väga kiiret globaliseerumist, sellest kriisist tuleme välja mõneti rohkem multipolaarse maailmaga, mis aga baseerub seejuures riikide blokkidel ja regionaalsetel katusorganisatsioonidel. Võimu ümberjagamine sellistes globaalsetes organisatsioonides nagu IMF, eelkõige India ja Hiina kasuks, ei lähe lihtsalt, sest on reegel, et võimu ei anta, vaid võetakse. Tegelikult on küsimus selles, kas kriis läheb lõpuks nii sügavale, et määrab ise nendele organisatsioonidele mõneti uued reeglid. Seda kaugemas perspektiivis. Lühemas vaates on IMF-i olemasolu kindlasti väga hea. Organisatsioon, kus ka väikestel riikidel, kes ise ei suuda oma ressurssidega toimuvale adekvaatset vastust anda, on mingi back up’i variant. Selles mõttes on ta kindlasti omal kohal, kuigi, olgem ausad, ka IMF-i vahendid on üsna piiratud. Võib-olla uus kord on selline, et need riigid, kes suudavad panustada IMF-i rohkem raha, dikteerivad ka uue korra.

Viimastel kuudel on IMF-i ja Maailmapanka suhteliselt vähe kuulda olnud, kuigi peaks praeguses olukorras nende ja teiste sääraste organisatsioonide ülesanne olema just pingete mahavõtmine ja rahustamine. IMF-i presidendid ja Maailmapanga presidendid ei pea lugema valijate hääli. Valijate hääli loevad poliitikud ja valitsused. Ja selline häältelugemine võib tähendada seda, et riikide ja mõningate valitsuste tasanditel probleeme ei lahendata, vaid hoopis teravdatakse. Viimasest tulebki IMF-i funktsioon olla rahustav ja tasakaalustav jõud maailmas. See on ka Euroopa Liidu võimalus.
Õige aeg magati lihtsalt maha
Praegu on küsimus, kuidas korraldada tegevust ümber tingimustes, kus raha on läinud kõvasti kallimaks.
See, mida me oleme näinud Eestis headel aegadel, on mõttelaiskus. Ega stagnatsioon ole olnud ainult mõne riigi või poliitilise või administratiivse juhtimise probleem viimastel aastatel. Samamoodi on see olnud ärisektori probleem. Selge on see, et me ei peagi majandust restruktureerima, majandus restruktureerub ise. Küsimus on ainult selles, kas ta teeb seda Eestis pankrottide kaudu, mis on kõige negatiivsem stsenaarium. Sellel teel me olemegi: Eesti majandus restruktureerub küll, aga teeb seda pankrottide kaudu. Mis tähendab seda, et järgmistel aastatel, eelkõige tuleval aastal näeme, et varad jaotuvad ümber. Ühelt poolt kindlasti passiivsematelt majandusagentidelt aktiivsemate kasuks, teiselt poolt nende kasuks, kellel on kapitali, et arengusse investeerida. Mis võib olla selle negatiivne tagajärg? Ühelt poolt kindlasti tööpuudus koos sellega kaasnevate sotsiaalsete probleemidega.Teisalt kui majandus restruktureerub pankrottide kaudu, viib praegune kriis lõpuni selle, et Eesti ühiskonnast saab nn töövõtjate ja filiaalide ühiskond. Ideaal on omanike ühiskond. Kuna varad hinnatakse järgmisel aastal oluliselt alla nende pikaajalisest väärtusest, siis on küsimus, kas ja kes need varad üles ostab. Või tuleb rahvuslik kapital, kes ei ole viimased poolteist aastat Eestisse investeerinud, välja arvatud kinnisvara, piltlikult öeldes koju tagasi. Sellepärast on konflikt valitsuse ja kapitali vahel järgmisel aastal, kui majandus hakkab restruktureeruma, väga ohtlik, sest praegu ei ole rahvuslik kapital emotsionaalselt valmis Eestisse investeerima.Rahvuslik leppimine valitsuse ja kapitali vahel majanduse restruktureerimise protsessis oleks eriti oluline. Kui meie enda kapitali omanikud oleksid valmis raha siia panema, oleks see järgmisse aastasse vaadates nii arengu kui ka omanike ühiskonna seisukohalt ääretult tähtis.

Ehitushinnaindeks

Ehitushinnaindeksi muutus oli 2008. aastal võrreldes eelneva aastaga 3.4%. Ehitushinnaindeksi muutus oli III kvartalis 2009. aastal I kvartalis võrreldes II kvartali ga eelmise aasta I kvartaliga -4,7%, teatab Statistikaamet.


Ehitushinnaindeksi muutus oli 2009. Aastal võrreldes II kvartaliga –1.4%. Ehitushinnaindeksi langus eelmise aasta vastava kvartaliga võrreldes oli alates 1995. aastast esmakordne.

Indeksi langust mõjutas peamiselt tööjõu odavnemine. I kvartalis oli tööjõu hind odavnenud 2006. aasta lõpu tasemele. Ka ehitusmasinate ja ehitusmaterjalide hinnaindeksid on langustrendis. Ehitusmaterjalidest avaldasid indeksile suuremat mõju betooni, betoontoodete ja avatäidete hindade langus.



Võrreldes eelmise aasta IV kvartaliga oli ehitushinnaindeksi muutus 2009. aasta I kvartalis -4,1%, peamiselt mõjutas seda tööjõu odavnemine.

Remondi- ja rekonstrueerimistööde hinnaindeks langes 2009. aasta I kvartalis võrreldes 2008. aasta IV kvartaliga -3,9% ja võrreldes I kvartaliga -4,5%.

Ehitushinnaindeksi arvutamisel kaasatakse neli ehitistegruppi: eramud, korruselamud, tööstus- ja ametihooned. Remondi- ja rekonstrueerimistööde hinnaindeksi puhul on vaatluse all ametihooned. Ehitushinnaindeks väljendab ehitustegevuse maksumuse muutust ehitusplatsi otsekulude tasemel. Otsekuludes arvestatavad ressursid jaotatakse kolme põhigruppi: tööjõud, ehitusmasinad ja -materjal.

soodsast hetkest vara soetada

Juulikuisest madalseisust tänaseks 13% võrra kosunud kinnisvarahinnad ja laenutingimuste leevenemine annavad märku soodsast hetkest vara soetada.
Maa-ameti andmetel püsis Tallinna kinnisvaraturg novembris sarnaselt septembri ja oktoobriga aktiivne, ehkki tehingute arv oli veidi vähenenud. Läbi kogu lõppeva aasta on Tallinna kõikide ostu-müügi tehingute aktiivsus kuust-kuusse olnud küllaltki heitlik. Võrreldes jaanuariga 2009 on tehingute arv kokku tõusnud ligi 2/3 võrra: kui
jaanuaris tehti Tallinnas ostu-müügi tehinguid 394, siis novembris toimus Maa-ameti esialgsete andmete kohaselt 678 tehingut. Juulisse jäänud korterihindade põhjaga võrreldes olid hinnad novembriks tõusnud ca 13%.
Viimastel kuudel kerkinud tehingumahtude ja mõnevõrra tõusnud hindade taga on ennekõike inimeste lootus, et turg on oma põhja saavutanud ning just praegu on õigeim aeg vara soetada.Pangad on andud üle mitme aasta rohkelt positiivseid signaale laenutingimuste leevenemisest, lisaks on 6 kuu euribor langenud rekordmadalale tasemele, senisest enam on turul ka nn sularaha eest ostjaid.

Erinevalt turu totaalse langusfaasi aegadest ostuotsuse langetamisel esimese
kriteeriumina enam ei vaadata objekti hinda.Hind on alles kolmandal kohal.
Esmatähtis on asukoht ehk siis ümbrus, vahemaa töökohaga, parkimine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Tähtsuselt teine nõue on ehituskvaliteet – mitte kas ehitis on uus või renoveeritud, vaid kuidas ja millistest materjalidest see tehtud on.
Alles siis tuleb hind, mis enam ei ole sellisel määral kaubeldav kui 4-5 kuud tagasi. Järgnevad korteri üldpinda ja tubade arvu puudutavad ning seejärel individuaalse prioriteedi tegurid.
Maa-ameti andmetel toimub kõige rohkem tehinguid korteritega, mis moodustab ca 2/3 kõigist tehingutest. Esialgsete andmete kohaselt müüdi novembris 44 eluhoonetega hoonestatud kinnistut ja 30 hoonestamata krunti. Samas suurusjärgus on kruntide ja elamute tehingumahud püsinud läbi terve aasta.
Viimased 2,5 aastat kestnud kinnisvarahindade languse põhi Tallinna korterite turul jäi Maa-ameti andmetel praeguse seisuga juulikuusse,
mil keskmine ruutmeetri hind oli ca 11 400 kr/m2. Viimased kolm kuud on hinnad olnud võrreldes juuliga tõusvad ja novembris oli Tallinna korterite keskmiseks ruutmeetri hinnaks juba ca 13 100 kr/m2.
Võrreldes kinnisvarabuumi tipuga 2007. aasta kevadel on hinnad langenud ca 55%.
Euroopa Keskpanga hinnangul oli Balti riikides majanduslangus järsem kui teistes euroliidu riikides, sest jäigalt euroga seotud valuutad viisid madalate intressimäärade tingimustes ülemäärase laenamise ja kinnisvaramullini. «Balti riikide jäik valuutakurss on kaasa toonud selle, et nad on kaotanud oluliselt konkurentsivõimet võrreldes oma naabermaadega.
Kinnisvara tehingute juures peab arvestama,et Eesti valuuta on ülehinnatud, ja sel juhul Euroopa Keskpank võib paraku seada devalveerimise euro kasutuselevõtu eeltingimuseks.
Küsimuses, kas euro kasutuselevõtul võidakse valuuta devalveerida, on arvamusi vahetatud ka varem, kuna Euroopa Keskpank võib euro kasutuselevõtu kursi määrata kuni 15 protsenti keskkursist erinevalt.

Danske Banki peaanalüütiku Lars Christenseni arvates poleks katastroof, kui euro kasutuselevõtt lükkuks näiteks 2020. aastasse. «Minu meelest oleks katastroof loobuda õigest eelarvepoliitikast,» rõhutas analüütik. «Defitsiit tuleb kontrolli alla saada, ja seda mitte ainult euro pärast. Seda poliitikat ei peaks muutma sõltuvalt sellest, kas Euroopa Keskpank ütleb ühte või teist.» Nii et reformierakond,kes kiirustab euro kasutusele võtuga põhiliselt selleks,et kiita oma tegevust lähenevatel Eesti Parlamendi valimistel,et saada rohkem hääli,võiks tulemusrikkamalt tegeleda õige eelarvepoliitikaga ja efektiivsemalt tegutseda rahva heaolu tõstmise suunal.

KEEGI PEAB heaolu garanteerima

Kes suudaks Eesti majanduskriisist välja tuua ?
Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes leidub Eestis kõige vähem neid inimesi, kes arvavad, et oma riigi (Eesti) valitsus suudab majanduskriisiga efektiivselt toime tulla. Eesti inimesed usaldavad eelkõige G20 rühmitust (27%), Euroopa Liitu (26%), seejärel IMF (16%), seejärel USAd (10%). Kõige lõpus tuleb Eesti valitsus (5%).
Euroopa Liidus on suurim usk Euroopa Liidu (21%) ja G20 (20%) suhtes. Järgnev jaotus on samasugune kui Eesti puhul, ainult valitsuse usaldamine on Eestis kõige madalam (EL-s 12% keskmiselt).
Võib-olla see ongi põhjuseks, miks vaid ligi pooled Eesti elanikest arvavad, et elame Lääne tüüpi turumajanduslikus ja demokraatlikus ühiskonnas.
Küllalt suur osa inimesi arvab, et elatakse mingis nõukogude korra modifitseeritud vormiga ühiskonnas. Küllalt suurel osal inimestel on arusaam, et KEEGI PEAB heaolu garanteerima.
Võib-olla on tegu töövõtja arusaamaga ja nõnda ongi loomulik?
Võib-olla on tegu heaoluühiskonna grimassidega? Keegi teine peab olukorra lahendama. See, kes juhib meie elu!
Viimase 18 aasta jooksul on Eesti inimesed oma elus kokku puutunud kahe majanduskriisiga ja ühe majandussurutisega. Ehk nüüd ongi aeg küps Godot äraootamiseks?
Tegelikult on selge, et mingit Godot’d ei ole ega tule, kui see suurejooneline kuju - näiteks jumal - kusagil ka eksisteerib, siis argipäevas tuleb inimestel paraku ilma temata hakkama saada. Ehkki oodata muidugi võib.
Peaminister Andrus Ansip eile peetud reformierakonna juubelil ütles, «Oleme kiirelt reageerinud ülemaailmsele majanduskriisile kärpides oluliselt kulusid, kuid me ei ole seda teinud eakate ja laste arvelt. Meil on hea meel, et konservatiivse eelarvepoliitika kõrval oleme kaitsnud liberaalset majanduspoliitikat, tõstnud pensione ja hoidnud end tublisti tõestanud vanemahüvitise süsteemi. Samuti suurendasime märkimisväärselt investeeringuid haridusse ja teadus-arendustegevusse,».
Ansipi sõnul erineb Eesti oma tublidusega muust maailmast ja seda märgatakse. «Eesti seis on ELi riikidest üks parimaid. Hoolimata ülemaailmsest majanduskriisist oleme suutnud säilitada võimekuse täita eurokriteeriumid, mis tähendab, et oleme ainuke riik, kes suudab aastal 2011 eurole üle minna,» lausus Ansip.
«Kõige olulisemaks toeks kõigi nende Eesti jaoks ülioluliste otsuste tegemisel on rahva usaldus. Rahva usaldusega jätkame järgmisel aastal Eesti europüüdlusi ja pingutusi majanduse tervendamiseks. 2010 saab Eesti jaoks olema kriisist väljumise aasta,» lausus erakonna esimees.
Muidugi imelik on kuulda A.Ansipi suust sellist kiidulaulu,mis ei klapi tegelikkusega. Kui Eestis oleks majanduskasv ja töötute arv väheneks juba tükk aega, siis võiks peaministri sellist avaldust tõsisemalt võtta….praegu mitte.
Ainult kulude kärpimine ning senise tegevuse jätkamine firmat löögihoogu sättida ei aita.
Paistab et peame uskuma ja ootama, et keegi või miski tuleb ja meie Eesti probleemid ära lahendab või et asjad laabuvad ise.
Juba teist aastat ootame paremat homset, aga ei tule midagi ega kedagi, kui ise asja kätte ei võta ja muudatusi aktiivselt ellu ei kutsu ning ei juhi.
See keegi julgustab ja toetab ka Sind kui ettevõtjat andma oma panust, et Eestis saaks rahad jälle liikuma ! Soovid ju Sinagi oma ettevõtlikkuse eest saada väärilist tasu.

Kaubavahetus vähenes

Esialgsetel andmetel eksporditi 2009. aasta oktoobris Eestist kaupu jooksevhindades 8,9 miljardi krooni väärtuses ja imporditi Eestisse 9,8 miljardi krooni eest. Kaubavahetus vähenes nii eelmise aasta oktoobri kui ka tänavu septembriga võrreldes.
Võrreldes eelmise aasta oktoobriga vähenes kaupade eksport 33% (4,4 miljardit krooni) ja import 38% (5,9 miljardit krooni). Väliskaubanduse olulist langust oktoobris mõjutas ka eelmise aasta kõrge võrdlusbaas. Kuid ka tänavu septembriga võrreldes vähenes nii eksport kui ka import 5%.
Väliskaubanduse puudujääk oli oktoobris 0,9 miljardit krooni, mis oli eelmise aasta sama kuuga võrreldes ligi kolm korda väiksem (2008. aasta oktoobris 2,4 miljardit krooni).
Euroopa Liidu (EL27) riikidesse eksporditi oktoobris Eestist kaupu 6,3 miljardi krooni eest, mis moodustas 71% Eesti koguekspordist. Eelmise aasta oktoobriga võrreldes vähenes eksport EL riikidesse veerandi (2,1 miljardit krooni). Ühendusevälistesse ehk nn kolmandatesse riikidesse eksporditi Eestist kaupu ligi 2,6 miljardi krooni väärtuses, mis on 47% vähem kui 2008. aasta oktoobris.
Euroopa Liidu (EL27) riikidest imporditi Eestisse oktoobris kaupu 8 miljardi krooni väärtuses, mis moodustas 82% Eesti koguimpordist. Eelmise aasta oktoobriga võrreldes vähenes import EL riikidest üle kolmandiku (4,3 miljardit krooni). Väljastpoolt Euroopa Liitu imporditi Eestisse kaupu ligi 1,7 miljardi krooni eest ehk 47% vähem kui eelmise aasta oktoobris.
Euroopa Liidu riikidega oli väliskaubanduse puudujääk 1,7 miljardit krooni (2008. aasta oktoobris 4 miljardit krooni). Samas kaubavahetuses kolmandate riikidega oli oktoobris väike ülejääk ehk kaupu eksporditi neisse riikidesse ligi 0,8 miljardi krooni eest enam kui sealt imporditi.
Eesti ekspordi tipp oli oktoobris 2008.a.,kust graafikul tõusev ekspordijoon järsult murdus ning kukkus kuni jaanuarini 2009.a.Edasi ekspordinäitajad kõikusid amplituudiga ca 1-1.2 miljardit krooni ülese alla .Praegu Eesti eksport näitab langevat trendi.Vanamoodi edasi enam ei saa.Sisetarbimine Eesti majandust ei vea.Kui me soovime majanduskasvu taastada ja hoida,tuleks rohkem orienteeruda ekspordile.
Arvestades tekkinud olukorraga,võib öelda,et Eesti majanduse väljavaated on praegu üsna kesised.