Vaadates veel kord restruktureerimise küsimust turgude poole pealt võib öelda: kui on kriis, siis alati kõik ei kaota, vaid keegi peab ka võitma. Seega tekib järgmisel aastal meeletult palju uusi võimalusi ning küsimus on selles, kas oskame olla nii targad, et suudame neid võimalusi, mis turud tekitavad, arukalt ära kasutada. Ühelt poolt räägime, et Eestis toimub varade ümberjaotamine, teisalt toimub sama ka üleilmselt. Kuidas saaksime olla selle kriisi järel võitjate poolel, kuidas suudame neid võimalusi ära kasutada? Valmisolek selleks ei sõltu ainult igaühe haridusest, oskustest ja teadmistest, väga palju oleneb ka suhtumisest. Riik saaks olla eeskujuks ja toetajaks kodumaisele ettevõtlikkusele.
Meie probleem on just majanduse juhtimine tööturu ja tööjõu kvalifikatsiooni tõstmise kaudu, samuti sobivate sõnumite andmise kaudu. See on tõepoolest nii. Eestis vähemalt praegu ei ole tegemist tõeliste tsükliliste probleemidega. Nagu see, et me võtsime ajutiselt tööle 40 000 ehitajat kaheks aastaks. Kui need 40 000 kaotavad oma töökoha, siis ei tähenda see veel olemuslikult tsüklilist langust. Me lahendasime ühekordse aktsiooniga lühiajaliselt hulga meeste töökohaprobleemi, ent me ei teinud seda oma, vaid kellegi teise rahaga. Kui rääkida kriisist, siis “kriis” on tabanud eelkõige avalike sektorite eelarveid. Ja tabanud neid seetõttu, et vahepeal kasvasid avaliku sektori kulud ja tulud 15-20% aastas ning kui me nüüd oleme järsku ühel hetkel 8-9%-se kasvu juures, ei oska me enam midagi peale hakata. See mull, mis puhuti täis kinnisvaraturul, liikus mitte üksnes reaalmajandusse, vaid ka avalikku sektorisse, avalikesse eelarvetesse. Seetõttu on väär seada võrdluslatiks 2007. aasta, ja sellest kramplikult kinni hoida. Me peame aru saama, et 2007. aasta ei ole kõige õigem mõõdupuu ja meie kasv, millest väga uhkelt püüdsime rääkida, on ikkagi statistiline, mitte reaalne kasv. Nii et kõige rohkem vajame kainenemist. Võib-olla aitab sellele kainenemisele kaasa ka praegu maailma tabanud kriis nii finantsturgudel kui ka reaalmajanduses, nii nagu meid omal ajal väga suures osas aitas tegelikult välja 1997. aasta Aasia kriis ja 1998. aasta Venemaa kriis.
Siiani ei ole praegune kriis Eestit üksikisiku tasandil veel tugevasti mõjutanud ja hinnangu järgi ei ole ka valitsus selle kohta väga tugevaid signaale väljastanud. Võib-olla polegi olnud selleks põhjust. Ainus asi, mis viimasel ajal on esile kerkinud, on tingimusteta eurole ülemineku üleskutse. Miks on see siiski vajalik? Kas euro tulek lahendab kõik probleemid ja kas sellega on seotud ka mingeid ohtusid?
