Kui rääkida majanduse struktuurist, siis peame olema ilmselt rahul sellega, mis meil parasjagu on, sest majanduse struktuur ei saa ette joosta majanduse tegelikust arengutasemest. Ja igale arengutasemele vastab mingisugune kindel struktuur. Nüüd sellest, kas meil oli võimalik viimastel aastatel midagi muuta. Need võimalused olid. Meil oli tohutult käes odavat raha ja selle dumpinguhinnaga saadud raha eest peame lähiajal ilmselt päris kõrget hinda maksma. Me ei osanud või ei soovinud raha, mis meil oli, ilmselt kõige õigemini kasutada. Selle asemel et kasutada raha tootlikus sektoris, ekspordiks tootvates ettevõtetes, võeti nendest ettevõtetest hoopis raha välja ja viidi kinnisvaraturule. Raha, mille eest me tootsime Lääne-Euroopa turgudele, võeti sellest turusegmendist välja ja hakati müüma Lääne-Euroopa turgudel sobimatut kaupa hoopis Venemaale, selle asemel, et end arendada. Viimaste aastate ekspordi kasv Venemaale 50% aastas ja ekspordi nullkasv töötlevas tööstuses läände on väga kõnekad sõnumid. Ja kui meie töösturid ja suurettevõtted ütlevad, et neid tõrjuti Lääne-Euroopa turgudelt välja, siis on see täiesti arusaamatu väide, sest Lääne-Euroopa turud viimastel aastatel ju ometi kasvasid. Seal võeti vastu praktiliselt kõik, mida pakuti, välja arvatud meie toodang. Ja kolmas moment, millest siin oli ka juttu, on ümberstruktureerimine. Majandus areneb tsükliliselt ja tsükliliselt areneb ta seetõttu, et väga suur osa investeeringutest ei ole läinud õigesse kohta. Seega on igasuguste kriiside ja tsükliliste languste ülesanne elimineerida majandusest valeinvesteeringud, sest selliseid investeeringuid ei saa lõputult ülal hoida. Ameerika Ühendriigid püüavad panganduskriisi lahendada, „legaliseerides” vahepealsed rämpsinvesteeringud, seda eelkõige elamuvaldkonda. Küsimus on ainult selles, mismoodi ümberstruktureerimine kulgeb. Igaüks tahaks loomulikult, et mida valutumalt, seda parem. Tegelikult toimub ümberstruktureerimine jämedates joontes kaht viisi: üks on pankrotitee ja teine inflatsioonitee. Kumb paigutab ressursid paremini ümber, kas nii-öelda vägivaldne pankrot või jumalast etteantud inflatsioon? Eelistatum on igal juhul pankrott, sest inflatsiooni maksavad kinni ka süütud. Inflatsioon ei tähenda mitte midagi muud kui süü veeretamist kõigi kaela. Inflatsioonil on ainult üks hea omadus, mis seisneb selles, et see jagab varad ümber efektiivsemate kasutajate kasuks. Kolmas võimalus seda kõike juhtida puudub. Kõik need mehed - ükskõik kui suured korüfeed nad ka poleks olnud -, kes on väitnud, et nemad on saanud jagu majanduse tsüklilisest arengust, on eksinud.
Kriis peab aitama kaineneda
Eestis tuli vahepeal pankade kaudu inimeste ja ettevõtete kätte väga palju laenuraha. See suurendas kõvasti sisenõudlust ning ettevõtted ja turg orienteerusid sisenõudluse rahuldamisele. Samal ajal majandus kuumenes üle, tekkis tööjõu puudus ning palgad tõusid kiiresti. Nüüd, selle protsessi lõppfaasis, kus raha enam nii palju ei olnud ja palgad olid juba väga kõrged, seisid paljud ettevõtjad küsimuse ees, mida teha, kui tööjõud on kallimaks läinud ja õiget turgu Eestis samuti enam pole. Need asjad on omavahel seotud: kui nõudlus turul väheneb, tulud langevad, ja kui tööjõud läheb kalliks, kulud tõusevad. See toob kaasa selle, et mõnel ettevõttel läheb viimatinimetatud rida punaseks. Mida ettevõtja siis teeb, kas laseb firma pankrotti või paneb uksed kinni? Ka firmade tegevuse lõpetamist võib vaadata kui ümberstruktureerimist. Seda keegi otseselt ei juhi, toimivad peaasjalikult turu mõjud. Võime rääkida, mida eelistaksime, aga on vältimatu, et tekib nii pankrotte kui ka uste kinnipanemist igasugustel põhjustel, sest uues olukorras tuleb kohaneda, teisiti mõtlema hakata. Sealjuures on õigus neil, kes ütlevad, et tulevikus peaksime fookusse seadma ekspordi. See ei ole muidugi lihtne, sest kui on majanduslangus, läheb ka eksportimine tunduvalt raskemaks. Me räägime globaalsest majanduslangusest, mis toob kaasa selle, et ekspansiivset turgu ei ole kusagil väga palju olemas, nii et olukord läheb igas suhtes raskemaks. Kas mingit majanduse struktuuri saab juhtida või mitte?Mõelda tuleb sealjuures sellele, et majanduses tegutsevad inimesed. Me saame juhtida, millise hariduse, oskuste ja suutlikkusega inimesi ette valmistame. Ja selle kaudu saab juhtida ka majanduse struktuuri, ainult et see ei toimu ühe aasta, vaid viie ja kümne aasta perspektiivis. Teine probleem on see, et tahame lahendada tsüklilisi probleeme, aga praegu peame mõtlema ka strukturaalsele probleemile. Ja see tähendab seda, et me ei saa kutsekoolis ette valmistada sadat õmblejat, kellest vaid kolm läheb tööle õmblejana, nagu Eestis praegu kipub olema. Oleme seda näinud viimased viis aastat ja midagi ei ole muutunud. Või selline teema nagu infotehnoloogia. Räägime, et infotehnoloogia on tähtis, kuid kui vaatame infotehnoloogia õppurite õppekava, siis näeme, et nad õpivad majandust ühes aines paar tundi nädalas. Seega valmistame tegelikult ette inimesi, kes ei ole valmis arendama new enterprising’i ehk uut tüüpi ettevõtlust. Ometi on just see meie lahendus, et tulevad uued ettevõtted, kes on täiesti vabad sellest, mis oli enne, kellel on uued ideed ning kes ei tegutse enam kitsalt Eestis.
