Ühesõnaga - see kooperatiiv läks langusesse…
Hüva, mida te sellest loost arvate? Ärge rutake seda kui rumalat ja triviaalset maha kandma: sestsaadik, kui Adam Smith nägi majandusliku progressi juuri nõelavabrikus, on majandusteadlased ikka kasutanud väikesemõõdulisi näiteid, heitmaks valgust suurtele küsimustele, ja õigusega. Küsimus on selles, kas konkreetne näide, kus languse kutsub esile nõudluse puudumine - lapsehoidmise järele ei ole piisavalt suurt nõudlust, et kõigile tahtjatele tööd anda -, tabab selle tuuma, mis languse puhul tegelikult aset leiab.
Nelikümmend aastat tagasi oleks enamik majandusteadlasi selle tõlgendusega nõustunud. Kuid sestpeale on majandusteadus jagunenud kaheks suureks leeriks: “soolvee”-majandusteadlased (peamiselt Ühendriikide rannikuäärsetes ülikoolides), kes jagavad enam-vähem keinsiaanlikku arusaama sellest, kuidas langused tekivad, ja “magevee”-majandusteadlased (peamiselt sisemaa ülikoolides), kes peavad seda arusaama lolluseks.
Magevee-majandusteadlased on põhijoontes neoklassitsistlikud puristid. Nad usuvad, et igasugune majandusanalüüs, mis üldse midagi väärt on, algab eeldusest, et inimesed on ratsionaalsed ja turud toimivad - eeldusest, millega lapsehoidmiskooperatiivi lugu läheb vastuollu. Nende arusaamist mööda ei ole võimalik, et piisav nõudlus üldse puuduks, sest hinnad liiguvad alati nii, et nõudlust ja pakkumist kokku viia. Kui inimesed tahavad rohkem lapsehoidmiskuponge, siis kupongide väärtus tõuseb, nii et nende eest võib saada poole tunni asemel näiteks 40 minutit lapsehoidmisteenust - või, mis teeb sama välja, ühe tunni lapsehoidmisteenuse hind langeb kahelt kupongilt poolteisele. Ja probleem olekski lahendatud: ringluses olevate kupongide ostujõud oleks tõusnud, nii et inimesed ei tunneks enam vajadust neid rohkem varuks koguda, ja langus jääks tulemata.
Ent kas ei paistagi langused just perioodidena, mil lihtsalt ei ole küllalt nõudlust, et anda tööd kõigile, kes töötada sooviksid? Väline mulje võib petta, ütlevad magevee-teoreetikud.
Pädev majandusteadus ütleb nende meelest seda, et üleüldist nõudluse kadumist ei saa juhtuda - ja seega ei juhtugi. Keinsiaanlik majandusteadus “on osutunud ekslikuks”, ütleb Cochrane Chicago ülikoolist.
Ometigi langused juhtuvad. Miks? 1970. aastatel väitis juhtiv magevee-makroökonomist, Nobeli preemia laureaat Robert Lucas, et majanduslangusi kutsub esile ajutine segadus: töötajatel ja firmadel on raskusi inflatsioonist või deflatsioonist põhjustatud üldiste hinnatasememuutuste eristamisega muutustest nende endi konkreetses ärikonjunktuuris. Ja Lucas hoiatas, et igasugused katsed äritsükli vastu võidelda töötaksid iseendale vastu: aktivistlikud tegevuskavad, arutles ta, kõigest suurendaksid segadust.
1980. aastateks olid aga paljud magevee-majandusteadlased möönduse, et langustes võiks olla midagi halba, kõrvale heitnud isegi sel tugevasti kitsendatud kujul. Selle asemel väitsid liikumise uued juhid eesotsas Edward Prescottiga, kes töötas tol ajal Minnesota ülikoolis (näete ise, kust see “magevee”-nimi pärineb), et hindade kõikumisel ja nõudluse muutumisel ei ole tegelikult äritsükliga midagi pistmist. Pigemini peegeldab äritsükkel kõikumisi tehnilise progressi määras, mida võimendab töötajate ratsionaalne reageering, kes töötavad vabatahtlikult rohkem, kui keskkond on soodne, ja vähem, kui see on ebasoodne. Tööpuudus on töötajate teadlik otsus puhkust võtta.
Niimoodi ilustamatult esitatuna kõlab see teooria tobedalt - oli’s Suur surutis tegelikult hoopis Suur puhkus? Ja kui aus olla, siis minu arust see ongi rumal. Kuid Prescotti “tõelise äritsükli” teooria põhieeldus oli kätketud leidlikult konstrueeritud matemaatilistesse mudelitesse, mida suhestati reaalsete andmetega keerukate statistiliste tehnikate abil, ja see teooria tõusis makroökonoomika õpetamisel valitsevaks paljudes ülikooliteaduskondades. Selle mõjukust kajastab Prescotti 2004. aastal - kahasse Finn Kydlandiga Carnegie Melloni ülikoolist - pälvitud Nobeli preemia.
http://www.esten.ee/
