Paljude majandusteadlaste meelest on need muutused kindlasti väga häirivad. Aeg, millal need uued ja realistlikumad lähenemisviisid rahandusele ja makroökonoomikale ükskord suudaksid pakkuda samasugust selgust, täiuslikkust ja puhast ilu, mis iseloomustas neoklassitsistlikku käsitlust selle täiel kujul, ei jõua kätte veel niipea - kui üldse kunagi.
Mõningatele majandusteadlastele annab see kahtlemata põhjust neoklassitsistlikust teooriast kinni hoida, hoolimata selle täielikust võimetusest käsitada sügavaimat majanduskriisi, millesarnast pole nähtud kolme inimpõlve jooksul. Kummatigi näib praegu olevat paras aeg meenutada H. L. Menckeni sõnu: “Igale inimlikule probleemile leidub alati lihtne lahendus - puhas, veenev ja väär.”
Mis puudutab languste ja surutiste liigagi inimlikku probleemi, siis peavad majandusteadlased loobuma ühest puhtast, kuid väärast lahendusest: eeldusest, et kõik inimesed on ratsionaalsed ja et turud toimivad perfektselt. Uus nägemus, mis hakkab heiastuma sedamööda, kuidas majandusteadus oma aluseid ümber hindab, ei pruugi olla sugugi nii selge; kindlasti ei saa see olema puhas; aga võib loota, et tal on üks eelis: ta on vähemalt osaliselt õige.
Eesti kontekstis võib öelda,et meie tagasiminek ei ole tulnud ainult maailmamajanduse mõjul, vaid suures osas Eesti enda juhtimisvigade tõttu. See kriis ei ole lühike, nagu räägitakse, vaid mitme aasta pikkune. Kuna Eestis praegu äri ajada ei saa, tuleb langetada radikaalseid otsuseid. Ansip on ju öelnud, et ärimehed tegelgu oma riskide juhtimisega ise, tema teeb aga poliitikat. Ärimehed peavadki praegu ennekõike hindama Eesti maariski ja kui Eesti maarisk ei lase siin tegutseda, siis tuleb ära minna. Ja kui siin tagasiminek veel süveneb, siis pikema kriisi korral on õigem ettevõtted maha müüa.
http://www.esten.ee/
