Tundub,et majanduse käekäigus saabus pöördepunkt

Sügisel 2007.a. TNS EMORi poolt koostatud avaliku arvamuse kohaselt 79% Eesti kodanikke alates sügisest 2006.a.avaldasid rahulolu oma eluga.
Detsembris 2009.a.Eurobaromeeter avaldas oma järjekordsed uuringud.Kus tõdeti,et alates 2008.a. on olulisi nihkeid Euroopa avaliku arvamuses,et majanduskriis on peamine mootor,mis mõjutas eurooplaste arusaamu ja arvamusi.Tundub et sügisel 2009.a. saabus majanduskriisi tipp,mis tekitas pöördepunkti majanduse käekäigus.
Praegu on tekkinud olukord,kus kus paljudel on tunne,et halb olukord majanduses hakkas taanduma.Kriisi uuringud on näidanud,et majanduskriis suurendas lõhe elatustaseme vahel Põhja – ja Lääne – Euroopa riikides ning Lõuna – ja Ida – Euroopas.Eelkõige töötud on kõige tugevamalt tabatud kriisist.
Peab ütlema,et majanduskriisil oli sügav mõju inimestele.
Praegu on alanud majanduse taastamise protsess.See võtab väga palju aega,enne kui elu Euroopa Liidus,seal hulgas Eestis on taastunud ennekriisiaegsele tasemele.
Eestis,Hispaanias,Lätis,Leedus ja Slovakiaas tegelik töötuse määr on palju suurem kui Euroopa Liidu keskmine.Suure mure tekitab tööpuuduse tõus alates kevadest 2009.a.,millal registreeriti tööpuuduse tõus Leedus ja Bulgaarias.
Majanduslik olukord on endiselt halb Hispaanias,Eestis,Sloveeniaas,Ungaris,Iirimaal ja Lätis.
Nüüd kui G20 ja IMF on andnud vajalikku tõuke majanduskasvule,riikide valitsused ja Euroopa Liit on kutsutud tõhustama võitlust tööpuudusega.


http://www.esten.ee/

Loobudes kroonist loobume ka majanduse juhtimisest enda huvidest lähtuvalt

Järgnevatel aastatel ootab Euroopa Komisjon majanduse järkjärgulist elavnemist: 2010. aastal SKP kasvu 0,75 protsendi ja 2011. aastal 1,25 protsendi võrra. Eesti majanduses prognoosib komisjon SKP langust 2010. aastal 0,1 protsenti ning 2011. aastaks SKP kasvu 4,2 protsendi võrra. Tuleva aasta hea majanduskasvu üks olulisemaid tingimusi on Euroopa Liidu majanduskasvu taastumine. Enamik analüütikuid arvab, et Euroopa Liidu majandus hakkab eeloleval aastal taas elavnema ning aasta lõpuks saavutab ca kaheprotsendilise kasvu. See tähendab, et Eesti majandus hakkab samuti kosuma paremate ekspordivõimaluste tõttu. Tänu valitsuste, keskpankade ja Euroopa Liidu ambitsioonikatele meetmetele on ELi majandus langusest väljumas. Siiski ootab palju tööd veel ees. Et majanduskasvu tempot hoida, on oluline kõik kavandatud meetmed täies ulatuses rakendada ning ümberkorraldused pangandussektoris lõpule viia. Et aga lühiajalise väljavaate paranemine on tingitud osaliselt ajutistest teguritest, mille mõju järgmisel aastal väheneb, siis oodatakse majanduskasvu mõningast pidurdumist ja seejärel taas hoogustumist 2010. aasta teisel poolel. Prognoosiperioodi jooksul on oodata Euroopa Liidu ekspordikasvu stabiliseerumist, samuti takistavad mitmed asjaolud sisenõudluse kasvu. Enne 2011. aastat ei ole oodata paranemist investeeringute osas ning jätkub finantskriisi negatiivne mõju. Endiselt raske on olukord tööjõuturul. Järgmistes kvartalites ennustatakse koondamiste suurenemist ning tööhõive vähenemist 2009. aastal 2,25 ja 2010. aastal lisaks 1,25 protsenti. Olukorra paranemist loodetakse 2010. aasta lõpus ja 2011.aastal, kui majanduskasv hoogustub. 2011. aasta töötuse määraks Euroopa Liidus prognoosib komisjon 10,25 protsenti. Töötuse määraks Eestis prognoositakse sel aastal 13,6, järgmisel 15,2 ja 2011.aastal 14,2 protsenti.
ELi ja euroala inflatsioon suureneb mõnevõrra praeguse väga madala tasemega võrreldes, kuid jääb kogu prognoosiperioodi vältel madalaks. Keskmine THHI-inflatsioon peaks 2010. aastal jääma veidi üle 1 protsendi ning 2011. aastal ligikaudu 1,25 protsendi piiresse. Inflatsiooniks Eestis prognoositakse sel aastal 0,2, järgmisel 0,5 ja 2011.aastal 2 protsenti. Eesti on väga väike ja väga avatud majandus, mistõttu peamine pikaajaline kasvumootor saab olla eksport. Kui valitsuse parim argument eurole üleminekuks on riigipoolne lubadus, siis on see küll avalik tunnistamine, et krooni loovutamiseks ei leita mõistlikke majanduslikke põhjendusi. Kui me soovime, et meie elatustase kasvaks kiiremini kui mujal Euroopas, peame loobuma nii plaanist võtta kasutusele euro kui ka valuutakomitee kohmakast süsteemist ning laskma Eesti krooni vabalt ujuma.
Sõltumata sellest, kas võtame üle euro või säilitame krooni praeguse kursiga, on Eesti krooni nominaalne ja reaalne vahetuskurss teiste maailmavaluutade suhtes ülehinnatud.
Iseseisva rahapoliitika mõte on kohandada rahapakkumise tingimusi ja valuutakurssi vastavalt kohaliku majanduse seisukorrale. Loobudes kroonist loobume ka majanduse juhtimisest enda huvidest lähtuvalt, sest otsused langetatakse Frankfurdis Euroopa Keskpanga poolt. Seal aga ei hoolita isegi majanduse olukorrast poliitika kujundamisel, mis siis veel meist rääkida. Juba praegu ei suuda Eesti Pank valuutakomitee süsteemi kehtimise tõttu toime tulla ülekuumenemise märkidega Eesti majanduses, piirdudes vaid sõnaliste hoiatustega.
Säilitades krooni seotuna euroga jääb meile küll iseseisev rahanduspoliitika, aga see ei lahenda meie ühte tõsisemat majandusprobleemi - ülehinnatud kroonist tulenevat kahju Eesti majandusele, sealhulgas maailma suurimat jooksevkonto defitsiiti.
Jooksevkonto suur defitsiit on üks peamisi indikaatoreid valuutakursi ülehinnatuse kohta. Kuigi Eesti Panga arvutatav krooni reaalkurss pole viimasel ajal palju tõusnud, tuleb arvestada, et see baseerub tarbijahinnaindeksitele. Tegelik elukalliduse tõus, mida oleks mõistlikum reaalkursi arvutamisel kasutada, ületab tarbijahinnaindeksi kasvu tunduvalt. Selles veendumiseks piisab pilgu heitmisest eluasemeturu hindade dünaamikale või palgakasvu tempole. Palgatõus kergitab kodumaiste teenuste hindu, kui produktiivsus ei kasva piisavalt.
Kui praegu on probleem liiga kõrges valuutahinnas ja vajadus krooni hinda alandada, siis tulevikus võib tekkida vajadus korrigeerida oma suhtelist hinnataset ülespoole. Kui Eesti majandusel läheb tulevikus hästi ja produktiivsuse kasv ületab tunduvalt naabrite oma, peaks Eesti suhteline hinnatase tõusma ehk reaalkurss kallinema. See saab toimuda naabritest kiirema inflatsiooni ja palgatõusuga või raha nominaalkursi kallinemise ehk revalveerimise teel.
Liitudes euroga või säilitades fikseeritud krooni/euro kurss, pole rahakursi muutmine aga võimalik. Järele jääb ainult kiirema palgatõusu ja inflatsiooni võimalus. Liitudes euroga pole aga ka see võimalik, sest see tähendaks kasvu- ja stabiilsuspakti nõuete rikkumist, mille eest on ELis ette nähtud trahvid.
Tuleb välja, et valitsuse peamine lubadus – elu läheb paremaks – pole euro kasutuselevõtu puhul võimalik. Ja kui elatustase tõusebki, läheme me vastuollu eurolepetega. Päris kaval. Kroonist ja iseseisvast majanduspoliitikast loobumine ning liitumine euroga pärsib Eesti elanike heaolu paranemist!


http://www.esten.ee/

Üldine nõudlus korterite vastu on stabiilselt olemas

Tallinna korteriturg näitas eelmise aasta lõpus aktiivsuse märke, mille tulemusel võib tagantjärgi öelda, et põhi on vähemalt korteriturul läbitud.
Kokku tehti Tallinnas eelmisel aastal 4767 korteriomandi tehingut. Neist suurima tehingute arvuga olid Kesklinn, Lasnamäe, Mustamäe ja Põhja-Tallinn. Kesklinn ja Lasnamäe olid ka need linnaosad, kus tehingute arv kasvas kõige rohkem. Kõikides linnaosades, va Haabersti ja Pirita, tehti rohkem tehinguid just aasta viimases kvartalis.
Kõikide linnaosade, va Nõmme ja Pirita, kõige madalam hinnatase oli III kvartalis 2009.a. Nõmme linnaosa korterite madalaim periood oli I kvartalis, Pirita linnaosas IV kvartal. Samas tuleb nendesse andmetesse suhtuda ettevaatlikkusega, kuna mõlemas linnaosas on kõige vähem tehinguid, mistõttu üksik tehing mõjutab oluliselt keskmist hinda. Ametlikus statistikas jääb silma ka Haabersti linnaosa keskmise hinna väga suur kasv IV kvartalis.
Oktoobri kuus tehti Haaberstis 47 korteri tehingut, millest 14 oli uutes majades. Alla 10 000 kr/m² oli 12 tehingut. Näiteks Mustamäe linnaosas tehti 86 tehingut, millest 20 uutes majades. Alla 10 000 kr/m² tehinguid oli 20. Lasnamäel tehti oktoobris kokku 103 tehingut, millest uutes kortermajades ainult 7. Alla 10 000 kr/m² tehinguid toimus 58 tehingut.
Novembris oli Haaberstis 45 korteri tehingut, millest 22 uutes majades. Alla 10 000 kr/m² oli 7 tehingut. Lasnamäe 107-st tehingust oli 44 alla 10 000 kr/m². Mustamäel kokku 60 tehingut, millest 8 oli uutes majades. Alla 10 000 kr/m² piiri oli 12 tehingut.
Detsembris tehti Haaberstis umbes 47 järelturu korteri tehingut, sellest 18 uutes kortermajades. Võib näha, et Haabersti korterite hinnad ongi tõusnud, lisandunud on kõrgete ruutmeetri hindadega tehinguid. Odavad korterid on otsa lõppenud, alla 10 000 kr/m² on vaid 2 tehingut 47-st. Näiteks Mustamäe linnaosas on 83-st tehingust 15 tehingut alla 10 000 kr/m² ning Lasnamäel 107-tehingust koguni 48 tehingut on alla 10 000 kr/m².
Üldine nõudlus korterite vastu on stabiilselt olemas, kuid vähenenud pakkumiste hulgast ei leidu tihtipeale sobivaid kortereid, mistõttu tekivad kohati hindade ülepakkumised. Seejuures on eelistatud heas seisukorras korterid, mille hinnatase vastab turutasemele või jääb sellest veidi alla – sellisel juhul tekib ka huvi.
Halvemas seisukorras või ka halvemas asukohas korterite vastu on nõudlus väike. Samas on ka siin väike „päikesekiir“. Turul on pead hakanud tõstma kokkuostjad, kes soetavad just madalama hinnaga objekte, mida vajadusel veidi uuendatakse ning antakse kasvõi üürile. Turuolukorra paranedes müüakse taas maha.
Tallinna korteriturul 2009 IV kv alanud trend ning keskmised hinnad 2010 I pa tõusevad. Kuna Tallinna korterihinnad on väga kiirelt ja palju langenud, siis poleks midagi imestada kui positivsete uudiste najal toimub ülespoole korrektsioon ja korterite reaalsed tehinguhinnad tõusevad 2010 I pa üle 5%. See ei tähenda siiski kinnisvaraturu hinnaralli uut algust vaid on ajutine nähtus. Pikemas perspektiivis saab olema hindadele stabiilsust.
Samuti jätkavad stabiilset kasvu tehinguhinnad. Arvestades seda, et Tallinna korteritehingute hulk on endiselt allpool 2004 alguse taset, siis võib eeldada 2010.a. tehingumahtude kasvu ca 25 %, millest suurem osa toimub siiski II pa.
Kindlasti kasvab sundmüükide osakaal, sest majanduslikesse raskustesse jäänuid on palju ning nende arv 2010 I pa suureneb. Samas ei oma sundmüügid olulist mõju kinnisvaraturu trendidele.
Korterite müükide kõrval aktiviseerub üüriturg, sest omandamisega kaasnevad kulud ja riskid panevad nii mõnegi üürimist eelistama.
Mõnevõrra elavnenud kinnisvarturg on esimesed kinnisvaraarendajad juba aktiviseerinud. Samas ei saa öelda, et head ajad oleks tagasi. Endiselt kummitab valdavat enamust kinnisvaraarenduseks sobivaid objekte liigkõrge soetusmaksumus koos vara koormava laenuga. Need kaks tegurit välistavad lähiajal arenduse kasumliku realiseerimise.
Investorid on pooleliolevate arenduste suhtes muutunud väga valivateks ja ootavad edasist turu selginemist. Arendusideid realiseerivad arendajad peaksid praegu eelkõige silmas pidama kuldreeglit – kõige olulisem on asukoht. Kui buumi ajal müüs kõik, siis tänane ostja vaatab rohkem asukohta, infrastruktuuri ning kvaliteeti.
Arendajal tasub kindlasti arvesse võtta, et uute korterite jääk on kiires langustrendis ning seetõttu oleks otstarbekas investeerida detailplaneeringuga elamumaadesse hea infrastruktuuriga asukohas, perspektiiviga alustada paari aasta jooksul kortermaja ehitustegevusega
Peab arvestama,et kui uute korterite ruutmeetri müügihind on alla 14 500 krooni, ei tasu tänaste ehitusmaksumuste juures arendustegevus ennast ära isegi siis kui maa oleks tasuta.
Veidi parem on olukord Tallinna kesklinnas ja selle lähiümbruses, kus hinnatase ei langenudki alla 14 500 krooni ruutmeetrist. Nimetatud piirkonnad on tõenäoliselt ka kõige esimesed, kus näeme uusi arendusi. Samas ka kesklinna piirkonnas kehtib eeltoodud loogika ainult elamuarenduse kohta, näiteks kommertspindade osas on ülepakkumine lisaks äärelinnale ka kesklinnas.
Parim investeering ja arenduspotensiaal on kesklinn ja selle vahetu ümbrus.



http://www.esten.ee/

Eelmise aasta lõpp tõi kinnisvaraturule positiivseid muutusi

Eelmise aasta lõpp tõi kinnisvaraturule positiivseid muutusi
2009. aastal sooritati 26 550 kinnisvara ostu-müügitehingut koguväärtusega 18 miljardit krooni, teatab Statistikaamet. Kui aasta kolmes esimeses kvartalis oli ostu-müügitehinguid 2008. aasta vastavate kvartaliga võrreldes vähem, siis IV kvartalis toimus tõus.
IV kvartalis suurenes kinnisvara ostu-müügitehingute arv 2008. aasta IV kvartaliga võrreldes 13% ja 2009. aasta III kvartaliga võrreldes 30%.
Aasta kokkuvõttes vähenes tehingute arv 2008. aastaga võrreldes 23% ja tehingute koguväärtus 47%. Ostu-müügitehingu keskmine väärtus oli 2009. aastal 682 200 krooni, mis on 31% väiksem kui 2008. aastal keskmiselt. Ostu-müügitehingu keskmine väärtus on märkimisväärselt ehk ligi poole vähenenud Kirde-Eestis (46%). Lääne-Eestis vähenes ostu-müügitehingu keskmine väärtus 39%, Põhja-ja Lõuna Eestis kummaski ligi kolmandiku. Kesk-Eestis näitaja oluliselt ei muutunud. Kõige enam vähenes korterite ostu-müügitehingute arv ja koguväärtus (vastavalt 31% ja 55%).
IV kvartalis tõestati 8285 kinnisvara ostu-müügitehingut koguväärtusega 5 miljardit krooni. Eelmise kvartaliga võrreldes suurenes tehingute väärtus 33% ja vähenes 2008. aasta IV kvartaliga võrreldes 18%. Tehingute arvu ja väärtuse kasvu tingis esmajoones hoonestamata kinnisasjade tehingute arvu ja väärtuse kahekordistumine.
Ostu-müügitehingu keskmine väärtus oli IV kvartalis 633 400 krooni, mis on eelmise kvartaliga võrreldes 2% suurem ja 2008. aasta IV kvartaliga võrreldes 27% väiksem.
Notariaalselt tõestatud kinnisvara ostu-müügitehingute trend,
I kvartal 2000 – IV kvartal 2009 oli järgmine:
Esimeses kvartalis 2000.a.tehingute arv oli 9000.
2005.a. neljandas kvartalis saabus tehingute maksimum,kui nende arv küündis kuni 16500ni,Ning sellises seisukorras süsteem püsis kuni 2006.a. esimese kvartalini.
Seejärel algas järsk langus kuni esimese kvartalini 2009.a.,kui tehingute arv küündis kuni 6500ni.

Alates teisest kvartalist 2009.a.hakkas järsk tõus,mille käigus 2009.a. neljandas kvartalis saavutati tase 7200 tehingut,mis oli maksimumist 56 % võrra all.
Tallinna korteriturg näitas eelmise aasta lõpus aktiivsuse märke, mille tulemusel võib tagantjärgi öelda, et põhi on vähemalt korteriturul läbitud, vahendas Domus Kinnisvara turuülevaade.
Kuigi korteriomandite tehingute arv oli stabiilselt vahemikus 400 – 500 tehingut (aasta kokkuvõttes siiski tõusvas trendis), siis tehinguhinnad kasvasid 3 kuud järjest. Positiivne näitaja on ka pakkumishindade muutumine. Kui 2009. aasta esimeses pooles langetasid müüjad hindasid ca 15%, siis aasta teises pooles ainult 3%. See viitab selgelt turu aktiivsuse kasvule – omanikel on ootus saada oma elamispind müüdud hindasid langetamata.

City24 statistikakeskkonna Spot andmetel oli aasta lõpus Tallinnas pakkumisel ca 7300 korterit. See on umbes 20% vähem kui aasta alguses. Pakkumiste vähenemine oli peamiselt tingitud omanike soovist kortereid mitte müüa madala hinnaga. Võrreldes keskmisi tehinguhindasid ning keskmisi pakkumishindasid, siis vahe oli kogu aasta jooksul stabiilselt ca 30%. See ei tähenda siiski, et pakkumises olevatest hindadest oleks 30% hinda alla kaubeldud, vaid seda, et tehinguid tehakse keskmisest madalama pakkumishinnaga korteritega. Keskmise või sellest kõrgema pakkumishinnaga korterid ei pälvi jätkuvalt ostuhuviliste tähelepanu


http://www.esten.ee/

Kriisiaastal halvenesid kõik Eesti konkurentsinäitajat

2009. aastal langes Eesti maailma riikide konkurentsivõime edetabelis tunamulluselt 23. kohalt 35ndaks, see on kõigi aegade suurim kukkumine. Parim koht edetabelis on Eestil olnud 2006. aastal, mil olime 19ndad. Kõrgeim konkurentsinäitaja USA suhtes (74,3 protsenti) oli 2007. aastal.

Eesti Valitsuse kohanemisvõime majandusmuutustega langes kümnepunkti süsteemis 2009.aastal võrreldes 2008.aastaga 41%.
Samal ajal ettevõtetel oli see langus 18%.Valitsuse otsuste elluviimine halvenes 35% võrra.Kapitali kättesaadavus halvenes 31%.Eesti firmajuhtide hinnang ettevõtluskeskkonnale terviklikult samuti langes.
Nüüdse languse põhjuseks on nii hindamise aluseks olnud näitajate halvenemine kui ka paljude teiste riikide konkurentsivõime tugevnemine. Näiteks on Eestist möödunud Belgia, Tšiili, Tai, Tšehhi, India, Korea, Sloveenia, Portugal ja isegi Leedu.
Üldse on kolm olulist näitajat, mis riiki iseloomustavad – need on konkurentsivõime kõrval veel kaitsevõime ja demograafilise taastootmise võime. Konkurentsivõime tähendab suutlikkust müüa oma tooteid rahvusvahelistel turgudel ja saada rahvusvahelisi otse­inves­teeringuid. Need mõlemad loovad eeldused rahva elujärje paranemiseks.
Kriisiaastal halvenesid kõik  Eesti konkurentsinäitajat. Viletsaim näitaja on majanduse seisund – siin langesime tervelt 25 koha võrra, jäädes 48ndaks. Äritegevuse efektiivsuses oli langus 14 kohta ja tulemuseks 41. koht.
Valitsuse tõhususe poolest langesime 12 koha võrra.
Selleks et konkurentsivõime pingereas tõusta, peavad pingutama nii ettevõtjad kui valitsus. Ettevõtted on taimed, et need kasvaksid, peab peenar hea olema, aga peenra loob riik.
Eesti aastast 2001, mil siin rahvusvahelise konkurentsivõime aastaraamatut välja andma hakati,on kõige rohkem kukkunud äri­tegevuse efektiivsuse vallas.
Ettevõtjad räägivad krediidi kehvast kättesaadavusest ja tunnevad puudust välismaise kogemusega headest juhtidest.
Riigikantselei strateegiadirektori asetäitja Klas Klaasi sõnul on Eestil konkurentsivõime parandamiseks viis eesmärki, milleks on euro, eksport, välisinvesteeringud, töötajate oskuste arendamine ning tööhõive languse pidurdamine.
EAS investeeris 2009. aastal üle 4 miljardi krooni, mis on ajaloo kõige suurem riigi investeering ettevõtlusse. EASi abil tegid välisinvestorid 2009. aastal 20 investeerimisotsust, mille tulemusel loodi 1000 töökohta. Siin on näideteks Hyrles, Trelleborg, Essentium Cement ja Risti Golf.Kuid arvestades Eesti töötute arvu on sellest vähe.
Eestis tervikuna kahanes välisturistide arv siiski 3,7%.
EASi ekspordiprogrammide kaudu sai välisturu vallutamiseks kokku ligi 300 miljonit krooni üle 260 ettevõtte. Vahetati ärikontakte mitte ainult lähiriikidega, vaid ka Araabia ja Koreaga.Kuidka sellest on veel vähe.
KredEXi juht Andrus Treier lausus: "Mootorid võivad olla kuitahes head, aga kui sealt õli välja jookseb, need kaua ei tööta." Möödunud aastal oli KredEX tunnistajaks, kuidas ettevõtted finantskraanide kinnikeeramisel kokku kuivasid.
"Täna on esimesi märke, et paremate projektide puhul pangad ikkagi
konkureerivad omavahel," teatas Treier rõõmsast uudisest. Kus pankadel muidu huvi poleks, seal paneb KredEX õla alla, lubas ta.

http://www.esten.ee/

Rekordiliselt kõrge tööpuudus ja vaesus

Riik peaks rohkem abistama neid, kes ise hakkama ei saa. Paljud sammud, mida valitsejad praegu astuvad, on hiljaks jäänud. Nad peaksid nüüd tunnistama, et hindasid olukorda valesti. Inimestele tuleb õigust rääkida, mitte aga anda katteta lubadusi. Ja see ei kehti ainult Eesti riigi kohta. Usun, et ka praegu ei tuleks õhutada inimestes liigseid lootusi kiirele paranemisele. Ehkki ma saan aru, et neid on vaja ostma julgustada. Ka euro tulekusse tuleks kainelt suhtuda. See ei lahenda sugugi kõiki probleeme. Esiteks on teiste maade kogemus näidanud, et euro toob kaasa kaupade kallinemise, teiseks ei sõltu eurotsooni sisenemisel meist enam kuigi palju.

Olen tundud ja tunnen praegugi stressi. Ehkki tahaksin hõisata nagu mõned analüütikud, et kriis on läbi, ja rahulikumalt hingata, ei saa ma seda teha.

Tuleb selgelt endale aru anda, et suur hulk meist elab tegelikus vaesuses ja neil on võimatu sellest üksi rabeledes välja tulla.

Töötukassas arvele võetud töötute arv on üle saja tuhande. Neist neljakümnel tuhandel pole õigust saada töötuskindlustushüvitist või riigi makstavat töötutoetust. Ainsad suurused, mis neid tööturul hoiavad, on lootus uut töökohta leida ja riigi makstav ravikindlustus.

Valdavalt on tegu pikaajalise töötusega ja majanduses kehtiva loogika alusel ei vähene meil tööpuudus kohe ka siis, kui muud majandusnäitajad tõusule pööravad. Kui praegu saab veel töötuks jäänu aru, et majanduses on raske ja temal on raske, siis varsti saabub suur arusaamatus. Poliitikute rõkked majanduse pöördest paremuse poole ei saa olema vastavuses võimalusega leida tööd. Ja siin saab olema tuhandetele murdumise koht.

Loomulikult kõik ülalmainitu maksab midagi. Riigi ja kohalike eelarvete kulud ei suureneks rohkem kui paarisaja miljoni krooni võrra aastas. Võit sellest kulutusest oleks aga mitu korda suurem. Ennast korrates - nende kulude tegemata jätmine on raiskamine.

Sisulist probleemi ei oleks ka suuremate kuludega töötuskindlustuses, sest seal oleme ülepeakaela jõudnud jabura olukorrani. Eurole ülemineku huvides ületavad käesoleval aastal töötuskindlustuse tulud kulusid. Ja seda rekordiliselt kõrge tööpuuduse korral. Kõrgem maksemäär hetkel ei kindlusta mitte töötuid, vaid valitsussektori tasakaalu. Kuigi ka eurole üleminek on vajalik, ei ole see ju ühe töötuskindlustuse esmaülesanne.

Ühiskonna suurimaks probleemiks ei ole mitte ajutiselt suureks paisunud tööpuudus, vaid pikaajaline tööpuudus. Tööturu paindlikkust ei iseloomusta ainult töötaja vallandamise kergus ja odavus. Tähtis on, kui kiiresti leiab vabanenud inimene uuesti töö. Siin muutuvad määravaks hariduse ja oskuste kaasaegsus. Eesti peab valmis olema tööpuuduse jätkuvaks (kuigi aeglustuvas tempos) kasvuks hoolimata majanduslanguse peatumisest. Majanduslik loogika ütleb, et koos suvel loodavate ajutiste töökohtadega pöördub olukord tööturul paremaks.

Praegune tegelikkus on üle 100 000 töötu, üle 500 000 inimese, kes on materiaalsetes raskustes, ebastabiilne maksukeskkond, ebakindlus tuleviku ees nii tööandjatel kui töövõtjatel, elanikkonna suur laenukoormus, halb läbisaamine naabritega, usaldamatus riigikogu ja valitsuse vastu.Kas kõik see teeb meid tugevamaks?

Üle ühe kolmandiku kogu rahvastikust ehk iga kolmas eestimaalane on raskustes ja ennustatakse selle arvu kasvu. Praegused meetmed tööturu elavdamiseks pole piisavad. Maksude tõstmised, mis tehakse, süvendavad veelgi olukorda, tööpuudus suureneb, ettevõtted likvideeritakse ja uusi juurde ei tule.

http://www.esten.ee/

Majanduskasv 2010 ja euro

Kuna 2009.a.statistikabaas on väga madal,siis varsti võib juhtuda,et ka 2010. aasta kohta aastalõikes majanduse osas korralik kasv on tulemas.
Arvatavasti see kasv võib olla isegi 4 – 5 % sellest madalast pinnast,kus me majanduse languse ajal olime.
Samas peab arvestama et majanduskasv tuleb väga aeglases tempos ja muidugi sõltuvuses suurtest riikidest.
Majandusprognoosid on olnud ja on reeglina siiski kohvipaksu pealt tehtud ning sinna ei ole midagi parata.
Võib tulla kerge majanduskasv või hoopiski veel mõningane kasvulangus.
Börsiindeks Tallinnas on ammu üle 580 punkti kasvanud.
Kõik see majanduse liikumise suund on seni siiski baseerunud sisetundel.
Tundub et siiski enam sügavamat majanduselangust ei tule.
Kriisi põhi on nii öelda läbi.
Kuid üksikisikule raskemad ajad on alles ees.Tööpuudus veel tükil ajal suureneb ja annab valusalt tunda.
Suur hulk kodusid läheb müüki.
2010.aasta tuleb väga raske,nii et püksirihma tuleb paljudel inimestel ühtelugu pingutada.
Seoses võimaliku euro tulekuga Eestisse 2011.aastal on märkimisväärseid nii plusse kui miinuseid.
Olulisemad aspektid euro kasutusele võtmisega, on seotud just Eesti krooni ja majanduskeskkonna usaldusväärsuse ja stabiilsusega. Eestiga seotud riskidega ning rahaturul võetavate riskitasudega, ehk teiste sõnadega raha hinnaga Eesti jaoks. Just see mõjutab siinse majanduskeskkonna atraktiivsust, investeeringute mahtu, töökohtade arvu, laenuraha hinda ja laenude kättesaadavust, laenude teenindamise võimet, tehingute hinda ning seega Eesti konkurentsivõimet.
Euro kasutusala on kordades suurem, kasutusel olevate eurode hulk arusaadavatel põhjustel samuti. Seega on euro valuutana stabiilsem ja vähem spekulatiivsetele elementidele alluv, seetõttu on euro vähem riskantsem kui Eesti kroon. Eesti kroon on võrreldes euroga vastuvõtlikum ja tundlikum muutustele majanduskeskkonnas, millega kaasneb Eesti krooni teistesse valuutadesse vahetuskursi risk, mis tõstab tehingute turuhindasid. Eestis toodetud toodete ja teenuste konkurentsivõime on madalam kui liidame Eesti krooni konverteerimise kulud teistesse valuutadesse. Eestis euro kasutusele võtmine lihtsustab ja teeb odavamaks kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumise ja suurendab hinnastabiilsust Eestis ja suurendab Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsust tervikuna.Euro kasutuselevõtt elavdab Eesti majandust, muudab Eesti majandust stabiilsemaks ja seetõttu ka odavamaks, konkurentsivõimelisemaks.

Samas peab teadvustama, et euro kasutuselevõtt ei välista Eestis majanduslikke probleeme, või nende tekkimise võimalust. Sellekohase näitena võib tuua praeguses eurokasutusalas riikide Kreeka (riigieelarve puudujääk neli korda lubatust suurem) ja Hispaania (nõrk pangandussektor, suur tööpuudus), Portugali majanduse hetkeolukorra. Euro kasutuselevõtmisega kaasnevad ka negatiivsed mõjud, eriti puudutab see Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsust ja võimet iseseisvalt atraktiivseks muutmist, näitena võib tuua praeguse ettevõtjate ja investorite jaoks atraktiivse Eesti maksusüsteemi (nt. proportsionaalne tulumaks, reinvesteeritud kasumi maksudest vabastus jne.). Tõenäoliselt ei õnnestu Eestil soodsat maksukeskkonda euro kasutusele võttes enam endisena säilitada, vähemalt mitte eurokasutusala poolse toeta. Ka iseseisvat rahandus- ja majanduspoliitikat on peale euro kasutuselevõttu järjest keerukam teostada. Seda näiteks olukorras kus vajame võib-olla hoopis teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui Prantsusmaa või Saksamaa. Me saame küll õiguse kaasa rääkida raha- ja majanduspoliitiliste otsuste kujundamise ja langetamise protsessis, kuid tõenäoliselt jäävad nendes küsimustes domineerima suurriikide huvid. Euro kasutuselevõtuga kaotame seetõttu osast konkurentsieelisest. Konkurentsieelisest, mis baseerub eristumisalusel ja võimest eristumisalust iseseisvalt luua. Loobume euro kasutuselevõtuga vabatahtlikult ka teatud osast kontrollist rahandus- ja majanduspoliitiliste protsesside üle ja võimest siin tekkivaid probleeme iseseisvalt lahendada. Pärast euro kasutusele võtmist, seda umbes aasta jooksul, võivad hinnad ülespoole liikuda ca 20%, seda põhiliselt kaupmeeste kalduvuse tõttu Eesti krooni hindade eurodesse ümberarvestamisel, hinnad ümardada ülesse poole. Peale seda muutuvad igapäevased arveldusprotsessid, käibel oleva euro konverteerimine teistesse valuutadesse, arvepidamine, hinnavõrdluste teostamine jms. lihtsamini teostatavamaks ning seega ka odavamaks.


http://www.esten.ee/

On oodata tööhõive olukorra halvenemist

Esimesed märgid majanduse taastumise osas on hakanud ilmuma pärast kahte rasket majanduslangusega aastat.
Kriis on olnud tohutu negatiivse mõjuga eurooplastele ning on oluliselt mõjutanud Euroopa avaliku arvamust kõigis eluvaldkondades.
Uuring näitab,et inimestel paraneb küll avalik meeleolu,kuid armid mööduvast majanduskriisist jäävad.
Praegu mured majanduslikku olukorra kohta küll vähenevad,kuid töötus jääb esialgu peamiseks eurooplaste mureks paljudes liikmesriikides.
Kusjuures on karta,et tööhõive olukord mitmes riigis halveneb veelgi.
Majanduslik olukord on probleemiks Kreekas,Lätis,Iirimaal,Hispaanias ja Soomes jt. Tööpuudus on murelapseks Lätis,Iirimaal,Hispaanias,Eestis ja Ühendkuningriigis.
Mitmes Euroopa Liidu riigis on oodata tööhõive olukorra halvenemist järgmise kaheteistkümne kuu jooksul.
Siiski kõikides Euroopa Liidu riikides,välja arvatud Malta ja Küpros on ootused et Euroopa ja maailmamajandus on praegu soodsamas seisus,kui oli see kevadel 2009.a.
Praegu majanduskriisi mõju on veel hästi tunda Kesk – ja Ida – Euroopas.
Et vältida edaspidi sarnase majanduskriisi teket tulevikus,Euroopa Liit peab reformima kogu rahandussüsteemi.
Paljudes liikmesriikides on väljakujunenud prioriteet tugevdada Euroopa järelevalvesüsteemi rahaliste ja finantseerimisasutuste üle.
Praegu on arutamisel kuidas seda teha.
Kuues liikmesriigis sh. Prantsusmaa,Hispaania ja Itaalia seadistatakse esikohale vajadus etendada läbipaistvust hüvitiste,kulude ja riskide üle rahaturgudel.Seda toetavad Kreeka,Prantsusmaa,Eesti,Taani,Hispaania ja Itaalia.
Kahjuks liikmesriikides puudub veel üksmeel kuidas rahandussüsteemi Euroopa Liidus peaks uuendama.


http://www.esten.ee/

Töötud on kõige tugevamalt tabatud kriisist

Sügisel 2007.a. TNS EMORi poolt koostatud avaliku arvamuse kohaselt 79% Eesti kodanikke alates sügisest 2006.a.avaldasid rahulolu oma eluga.
Detsembris 2009.a.Eurobaromeeter avaldas oma järjekordsed uuringud.Kus tõdeti,et alates 2008.a. on olulisi nihkeid Euroopa avaliku arvamuses,et majanduskriis on peamine mootor,mis mõjutas eurooplaste arusaamu ja arvamusi.Tundub et sügisel 2009.a. saabus majanduskriisi tipp,mis tekitas pöördepunkti majanduse käekäigus.
Praegu on tekkinud olukord,kus kus paljudel on tunne,et halb olukord majanduses hakkas taanduma.Kriisi uuringud on näidanud,et majanduskriis suurendas lõhe elatustaseme vahel Põhja – ja Lääne – Euroopa riikides ning Lõuna – ja Ida – Euroopas.Eelkõige töötud on kõige tugevamalt tabatud kriisist.
Peab ütlema,et majanduskriisil oli sügav mõju inimestele.
Praegu on alanud majanduse taastamise protsess.See võtab väga palju aega,enne kui elu Euroopa Liidus,seal hulgas Eestis on taastunud ennekriisiaegsele tasemele.
Eestis,Hispaanias,Lätis,Leedus ja Slovakiaas tegelik töötuse määr on palju suurem kui Euroopa Liidu keskmine.Suure mure tekitab tööpuuduse tõus alates kevadest 2009.a.,millal registreeriti tööpuuduse tõus Leedus ja Bulgaarias.
Majanduslik olukord on endiselt halb Hispaanias,Eestis,Sloveeniaas,Ungaris,Iirimaal ja Lätis.
Nüüd kui G20 ja IMF on andnud vajalikku tõuke majanduskasvule,riikide valitsused ja Euroopa Liit on kutsutud tõhustama võitlust tööpuudusega.


http://www.esten.ee/

Ühisraha on sattunud oma esimesse suuremasse kriisi

Eestis langes majandus sügavamale kui enamikus Euroopa maades. Eelmise aasta majanduslanguseks kujuneb 14,2 protsenti.

Pärast krediidimulli lõhkemist tõmbus Eesti majandus möödunud aastal hinnanguliselt kokku 14 protsendi võrra ning väikest langust prognoositakse ka 2010. aastaks.
Samas vähendasid kulude kärped valitsussektori otsest mõju majanduskasvule.
Majanduskasvu panustab negatiivselt nõrk sisenõudlus. Kõrge tööpuudus vähendab eratarbimist.
Kiire kasvu aastatega võrreldes olulisemalt madalama nõudluse tõttu on tootmisressursid alarakendatud. Seetõttu on investeerimisaktiivsus püsinud madalana.
Statistikaameti kiirhinnangul kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) sesoonselt korrigeerituna mullu neljandas kvartalis võrreldes kolmanda kvartaliga 2,6 protsenti.
Aastases võrdluses kahanes neljanda kvartali SKP 9,4 protsenti, mis märgib sarnaselt eelnevatele kvartalitele languse aeglustumist.
Muidugi on hea, et IV kvartal läks Eesti jaoks nii hästi.
Võrreldes III kvartaliga kasvas sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP IV kvartalis 2,6%.
2,6% on väga hea tulemus. Suurepärane, et Eesti SKP näitas kasvu juba neljandas kvartalis.
Loodame et Eestil hakkab paremini minema, nagu mujal maailmas ning ka Soomes.
IV kvartali majandustulemus avaldab kindlasti positiivset mõju Eesti europüüdlustele.
Kui Eesti täidab euronõuded, siis sel juhul pole mingit põhjust, miks ei peaks Euroopa majandus- ja rahaliit (EMU) Eestit eurotsoonis aktsepteerima.
Praegu Kreeka ümber keerlevad tormid võivad euroga ühinemisprotsessi keerukaks muuta.
Mõned analüütikud on aga ennustanud, et Euroopa võimukandjad võivad Eesti ühinemisega viivitamiseks põhjuseid otsima hakata, kuna ühisraha on sattunud oma esimesse suuremasse kriisi ja ida suunas laienemine võib seetõttu tunduda riskantsevõitu.
Reitinguagentuur Fitch ütles möödunud nädalal, et Maastrichti kriteeriumide täitmine Eesti poolt näib üha tõenäolisem ning lisas, et võrreldes teiste Baltimaadega on Eesti olukord pärast mullust sügavat kriisi parem.
Fitch hoiatas samas, et euro poole püüdlevad riigid peavad lisaks riigirahanduse ja inflatsiooni osas kehtestatud eesmärkide täitmisele tõestama ka oma majanduse jätkusuutlikkust ja elujõulisust.
Eesti osas on reitinguagentuuril kahtlusi, kas eelarveplaanid on pikemas perspektiivis usaldusväärsed, kui kriteeriumi täitmiseks kehtestatud ühekordsete meetmete mõju mööda saab. Inflatsioonimäära stabiilsus võetakse pärast Eesti hiljutist suurt jõnksatust - buumist põhja - kindlasti tugevasti luubi alla.
«On olemas risk, et Euroopa juhid võivad leida Maastrichti kriteeriumidele tõlgenduse, mis võimaldaks Eesti avaldus tagasi lükata,» ütles Fitch.
Pärast seda, kui Kreeka riigirahanduse andmete võltsimisega vahele jäi,kontrollitakse kindlasti piinliku täpsusega üle ka Eesti majandusandmed. Eesti valitsus väidab, et ei ole andmeid sissepääsukriteeriumide täitmise nimel moonutanud.


http://www.esten.ee/

Meie tagasiminek ei ole tulnud ainult maailmamajanduse mõjul

Paljude majandusteadlaste meelest on need muutused kindlasti väga häirivad. Aeg, millal need uued ja realistlikumad lähenemisviisid rahandusele ja makroökonoomikale ükskord suudaksid pakkuda samasugust selgust, täiuslikkust ja puhast ilu, mis iseloomustas neoklassitsistlikku käsitlust selle täiel kujul, ei jõua kätte veel niipea - kui üldse kunagi.

Mõningatele majandusteadlastele annab see kahtlemata põhjust neoklassitsistlikust teooriast kinni hoida, hoolimata selle täielikust võimetusest käsitada sügavaimat majanduskriisi, millesarnast pole nähtud kolme inimpõlve jooksul. Kummatigi näib praegu olevat paras aeg meenutada H. L. Menckeni sõnu: “Igale inimlikule probleemile leidub alati lihtne lahendus - puhas, veenev ja väär.”

Mis puudutab languste ja surutiste liigagi inimlikku probleemi, siis peavad majandusteadlased loobuma ühest puhtast, kuid väärast lahendusest: eeldusest, et kõik inimesed on ratsionaalsed ja et turud toimivad perfektselt. Uus nägemus, mis hakkab heiastuma sedamööda, kuidas majandusteadus oma aluseid ümber hindab, ei pruugi olla sugugi nii selge; kindlasti ei saa see olema puhas; aga võib loota, et tal on üks eelis: ta on vähemalt osaliselt õige.

Eesti kontekstis võib öelda,et meie tagasiminek ei ole tulnud ainult maailmamajanduse mõjul, vaid suures osas Eesti enda juhtimisvigade tõttu. See kriis ei ole lühike, nagu räägitakse, vaid mitme aasta pikkune. Kuna Eestis praegu äri ajada ei saa, tuleb langetada radikaalseid otsuseid. Ansip on ju öelnud, et ärimehed tegelgu oma riskide juhtimisega ise, tema teeb aga poliitikat. Ärimehed peavadki praegu ennekõike hindama Eesti maariski ja kui Eesti maarisk ei lase siin tegutseda, siis tuleb ära minna. Ja kui siin tagasiminek veel süveneb, siis pikema kriisi korral on õigem ettevõtted maha müüa.

http://www.esten.ee/

Majandusteadus kui eriala jäi hätta

Majandusteadus kui eriala jäi hätta sellepärast, et majandusteadlased lasid end ära võluda perfektse, hõõrdevaba turusüsteemi nägemusest. Et oma mainet taastada, peab ta õppima leppima vähem lummava nägemusega - nägemusega sellisest turumajandusest, millel on küll palju voorusi, kuid milles tuleb ette ka defekte ja hõõrdumist. Hea uudis on see, et me ei pea alustama nullist. Isegi täiuslike turgude majandusteaduse õitseajal uuriti tublisti ka viise, kuidas reaalne majandus teoreetilisest ideaalist kõrvale kaldub. Ja edaspidi ilmselt nihkubki - õigupoolest ongi juba nihkumas - defekte ja hõõrdumist tunnistav majandusteadus majandusanalüüsi äärealadelt selle keskmesse.


Juba praegu leidub üks üsna kaugele arenenud näide säärasest majandusteadusest, mida ma silmas pean: biheivioristliku rahanduse nime all tuntud mõttekoolkond. Selle lähenemisviisi rakendajad rõhutavad kaht punkti. Esiteks ei sarnane paljud reaalses maailmas tegutsevad investorid kuigivõrd efektiivsete turgude teooria külmade kalkuleerijatega: nad alluvad liigagi hästi karjavaimule, irratsionaalse vaimustuse ja alusetu paanika hoogudele. Teiseks tõdevad tihti needki, kes püüavad oma otsustes tugineda külmale arvestusele, et see on võimatu, et usalduse, usutavuse ja piiratud tagatisega seonduvad probleemid sunnivad neid karjaga kaasa jooksma.

Mis puudutab esimest punkti: juba efektiivse turu hüpoteesi õitseaegadel tundus ilmne, et reaalse maailma investorid ei ole nii ratsionaalsed, nagu valitsevad mudelid eeldasid. Larry Summers alustas kord üht rahandusteemalist ettekannet, kuulutades: “IDIOOTE LEIDUB. Vaadake ainult ringi.” Aga mis liiki idiootidest (akadeemilise kirjanduse eelistermin on tegelikult “mürakauplejad”) me õieti räägime? Biheivioristliku majandusteaduse nime all tuntud laiemast voolust ideid ammutades üritab biheivioristlik rahandus sellele küsimusele vastata sel teel, et suhestab investorite silmanähtava irratsionaalsuse inimmõtlemise tuntud kalduvustega, nagu kalduvus muretseda väikeste kaotuste pärast rohkem kui väikeste tulude pärast, või kalduvus teha väikeste valimite põhjal tuleviku kohta liiga kergekäelisi oletusi (näiteks eeldada, et kuna kinnisvarahinnad viimase paari aasta jooksul on tõusnud, siis tõusevad need edaspidigi).

Kuni kriisini heitsid Eugene Fama taolised efektiivse turu eestkõnelejad biheivioristliku rahanduse poolt esitatud tõendusmaterjali kõrvale kui “kurioosumite kogu”, millel puudub tegelik tähtsus. Nüüd, mil tohutu mulli lõhkemine - mulli, mida sellised biheivioristlikud majandusteadlased nagu Robert Shiller (Yale) olid õigesti diagnoosinud, seostades seda minevikus ette tulnud “irratsionaalse vaimustuse” episoodidega - on maailma majanduse põlvili surunud, on niisugust suhtumist märksa keerukam kaitsta.

Mis puudutab teist punkti: oletagem, et idioote tõepoolest leidub. Kui olulised nad on? Mitte eriti, väitis Milton Friedman ühes oma mõjukas artiklis aastast 1953: targad investorid teevad raha, ostes siis, kui idioodid müüvad, ja müües siis, kui idioodid ostavad, ning stabiliseerivad sellega turgu. Kuid biheivioristlik rahandus väidab, et Friedman eksis ja et finantsturud on mõnikord äärmiselt ebastabiilsed; ja just praegu tundub raske seda väidet vaidlustada.

Arvatavasti kõige mõjukama sellealase artikli avaldasid 1997. aastal Andrei Sheifer (Harvard) ja Robert Vishny (Chicago), kus sisuliselt formaliseeritakse vana ütlus, et “turg võib käituda irratsionaalselt kauem, kui teil raha jätkub”. Nagu nad osutasid, on arbitra˛ööridel - inimestel, kes eeldatavasti ostavad odavalt ja müüvad kallilt - oma töö tegemiseks tarvis kapitali. Ja varade hinna ränk langus, isegi kui see ei ole majanduse põhinäitajatega põhjendatud, kipub seda kapitali ammendama. Selle tulemusel surutakse tark raha turult välja ja hinnad võivad sattuda langusspiraali.

Praeguse finantskriisi levik mõjus peaaegu nagu näitlik õppetund rahandusliku ebastabiilsusega seotud ohtudest. Ja rahandusliku ebastabiilsuse mudelite aluseks olevad ideed on osutunud majanduspoliitika seisukohalt ülimalt asjakohasteks: keskendumine finantsinstitutsioonide ammendunud kapitalile aitas suunata Lehman Brothersi krahhi järel rakendatud põhimõttelisi meetmeid, ja näib (hoidkem pöialt), et selline tegevus hoidis edukalt ära rahanduse veelgi ulatuslikuma kollapsi.

Kuidas on kõige selle juures lood makromajandusteadusega? Hiljutised sündmused on üsna otsustavalt kummutanud kujutelma, nagu oleksid majanduslangused optimaalne reageering kõikumistele tehnilise progressi kiiruses; ainus usutav lähenemine saab olla mingi enam või vähem keinsiaanlik käsitlus. Aga standardsed uuskeinsiaanlikud mudelid ei jätnud ruumi sedalaadi kriisidele, nagu meil praegu toimub, sest üldjuhul aktsepteerisid nad efektiivse turu teooria kohast käsitust finantssektorist.

Oli mõningaid erandeid. Üks töösuund, mille algatas ei keegi muu kui Ben Bernanke koostöös Mark Gertleriga New Yorgi ülikoolist, rõhutas, kuidas piisava tagatise puudumine võib pärssida ettevõtete võimalusi raha hankida ja investeerimisvõimalusi ära kasutada. Teine sellega lähedane suund, millele põhiliselt panid aluse mu Princetoni kolleeg Nobuhiro Kiyotaki ja John Moore Londoni Majandusülikoolist, näitas, et kinnisvara sarnaste varade hinnad võivad sattuda isevõimenduvatesse langustesse, mis omakorda kisuvad langusse kogu majanduse tervikuna. Kuid seniajani ei ole düsfunktsionaalse rahanduse mõju isegi keinsiaanlikus majandusteaduses seisnud kesksel kohal. Selge on, et see olukord peab muutuma.

Nii et vaat mida majandusteadlased minu meelest nüüd tegema peavad. Esiteks peavad nad vaatama näkku ebamugavale reaalsusele, kus finantsturud ei ole kaugeltki täiuslikud, vaid võivad langeda erakordsete pettekujutelmade ja rahvahulkade hullustuse ohvriks. Teiseks peavad nad tunnistama - ja neile, kes Keynesist kuuldes itsitama ja sosistama hakkasid, on see kahtlemata väga raske -, et keinsiaanlik majandusteadus on ikka veel parim olemasolev teoreetiline raamistik majanduslanguste ja -surutiste mõistmiseks. Kolmandaks peavad nad andma oma parima, et hõlmata makroökonoomikasse rahanduse reaalne käitumine.
Järgneb.

http://www.esten.ee/

Käesolev on teine kord, kus Ameerika on silmitsi nulli alampiiriga

Mis siis nüüd saab? Käesolev on teine kord, kus Ameerika on silmitsi nulli alampiiriga, kusjuures eelmine kord juhtus see Suure surutise ajal. Ja just tähelepanek, et intressimääradel on oma alampiir, oli see, mis ajendas Keynesi propageerima valitsuse kulutuste suurendamist: kui monetaarpoliitika jääb teovõimetuks ja erasektorit ei ole võimalik veenda rohkem kulutama, siis peab avalik sektor majanduse toetamise rolli enda kanda võtma. Fiskaalstiimul on keinsiaanlik vastus sedalaadi surutise-tüüpi majanduslikule olukorrale, milles me praegu viibime.

Niisugune on keinsiaanlik mõtteviis, mis juhib Obama administratsiooni majanduspoliitikat - ja magevee-majandusteadlased on raevunud. Ümmarguselt 25 aastat olid nad sallinud Föderaalreservi katseid majandust juhtida, kuid keinsiaanliku mõtte täieulatuslik taassünd on midagi hoopis muud. 1980. aastal kirjutas Lucas (Chicago ülikool), et keinsiaanlik majandusteadus on nii naeruväärne, et “teadusseminaridel ei võta inimesed keinsiaanlikku teoretiseerimist enam tõsiselt: publik hakkab sosistama ja isekeskis itsitama”. Tunnistada nüüd, et Keynesil oli üldjoontes ikkagi õigus, oleks liiga alandav.

Ja nii kuulutas Cochrane (Chicago ülikool), nördinud ideest, et käesolevat langust võiksid leevendada valitsuse kulutused: “1960. aastatest saadik ei ole enam keegi kusagil kraadiõppuritele midagi sellist lugenudki. Need [keinsiaanlikud ideed] on muinasjutud, mille ekslikkus on tõestatud. Rasketel aegadel on väga lohutav pöörduda tagasi muinasjuttude juurde, mida me lapseeas kuulsime; aga see ei tee neid veel vähem ekslikuks.” (Sool- ja magevee-koolkondade vahelise lõhe sügavusest annab märku Cochrane’i võimetus uskuda, et “keegi kusagil” veel õpetaks ideid, mida tegelikult õpetatakse säärastes ülikoolides nagu Princeton, M.I.T. ja Harvard.)

Samal ajal olid soolvee-majandusteadlased, kes olid end lohutanud arvamusega, nagu hakkaks makroökonoomika suur veelahe tasanduma, vapustatud tõdemusest, et magevee-koolkond ei olnud neid üldse kuulanudki. Stimuleerimiskava vastu häält tõstvad magevee-majandusteadlased ei mõjunud õpetlastena, kes oleksid Keynesi argumendid läbi mõelnud ja leidnud need siis puudulikud olevat. Pigem mõjusid nad inimestena, kellel pole keinsiaanliku majandusteaduse sisust õrna aimugi ja kes äratavad ellu 1930. aasta eelseid eksiarvamusi, uskudes end ütlevat midagi sügavamõttelist ja uudset.

Ja Keynes ei olnud ainuke, kelle ideed näisid olevat unustatud. Nagu märkis Brad DeLong (California ülikool Berkeleys) Chicago koolkonna “intellektuaalse kollapsi” üle kurtes, on selle koolkonna praegune hoiak jõudnud nii kaugele, et täielikult on kõrvale heidetud Milton Friedmanigi ideed. Friedman uskus, et majanduse stabiliseerimiseks tuleks tegutseda pigem Föderaalreservi kaudu kui kasutada selleks valitsuse kulutusi, kuid ta ei väitnud kunagi, nagu ei võiks valitsuse kulutuste suurendamine ühelgi juhul tööhõivet tõsta. Kui lugeda üle Friedmani ideede kokkuvõtet aastast 1970, “A Theoretical Framework for Monetary Analysis” (Monetaaranalüüsi teoreetiline raamistik), on rabav näha, kui keinsiaanlikult see tegelikult kõlab.

Ja kindlasti ei võtnud Friedman kunagi tõsiselt ideed, et massiline tööpuudus kajastab tööliste tahtlikku tööpanuse vähendamist või et langused on tegelikult majandusele kasulikud. Ometi on praegune magevee-majandusteadlaste põlvkond käinud välja mõlemad väited. Nii pakub Casey Mulligan Chicagost välja mõtte, et tööpuudus on nii kõrge sellepärast, et paljud töötajad eelistavad mitte tööle minna: “Töötajatele pakutakse rahalist motivatsiooni, mis õhutab neid mitte töötama… langevat tööhõivet aitab seletada pigem tööjõu pakkumise (inimeste töötamisvalmiduse) vähenemine kui nõudlus tööjõu järele (töötajate arv, keda tööandjad peavad palkama).” Konkreetsemalt on Mulligan mõista andnud, et töölised eelistavad töötuks jääda, kuna see suurendab nende väljavaateid saada hüpoteegivabastust. Ja Cochrane kuulutab, et kõrge tööpuudus on tegelikult hea: “Meil on langust lausa vaja. Inimestel, kes terve elu Nevadas naelu toksivad, on vaja mingit muud tegevust.”

Mina isiklikult arvan, et see on jabur. Miks peaks tislerite Nevadast liikvelesaamiseks olema vaja massilist tööpuudust kogu riigis? Kas keegi saab tõsiselt kinnitada, et me oleme kaotanud 6,7 miljonit töökohta sellepärast, et neid ameeriklasi, kes töötada tahavad, on vähemaks jäänud? Kuid magevee-majandusteadlased pidid paratamatult sellesse ummikusse lõksu jääma: kui alustatakse eeldusest, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja turud täiuslikult efektiivsed, siis peabki jõudma järelduseni, et tööpuudus on vabatahtlik ja majanduslangused soovitavad.

Ent kui see kriis ongi tõuganud magevee-koolkonna absurdsete seisukohtadeni, on see sundinud eneseanalüüsile ka soolvee-majandusteadlasi. Nende teoreetiline raamistik lubab, erinevalt Chicago koolkonna omast, niihästi soovimatut tööpuudust võimalikuks pidada kui ka seda kahjulikuks hinnata. Kuid need uuskeinsiaanlikud mudelid, mis on õppekavades ja teadustöös domineerivaks tõusnud, eeldavad samuti, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja finantsturud täiuslikult efektiivsed. Et midagigi praeguse majanduslanguse taolist oma mudelitesse ära mahutada, on uuskeinsiaanid sunnitud sisse tooma omamoodi korrektsioonifaktor [fudge factor], mis selgemalt määratlemata põhjustel ajutiselt erasektori kulutusi alla tõmbab. (Just nii olen ma ise oma töös mõnel pool teinud.) Ja kui meie analüüs oma praegusest olukorrast tugineb säärasele korrektsioonifaktorile, mil määral me võime siis usaldada nende mudelite ennustusi selle kohta, kuhu me jõuda võime?

Ühe sõnaga, makro seisukord ei ole hea. Ja kuhu siis majandusteadus siit edasi läheb?
http://www.esten.ee/

Diagnoosimata jäänud mull on lõhkenud

Ja senikaua, kuni makromajanduspoliitika oli maestro Greenspani kätes ja prii keinsiaanlikku tüüpi stimuleerimisprogrammidest, ei olnud ka magevee-majandusteadlastel suurt midagi, mille üle nuriseda. (Nad ei uskunud, et monetaarpoliitikast midagi kasu oleks, aga ei arvanud ka, et see kahju võiks teha.)
Alles kriis pidi näitama, kui vähe neil kahel koolkonnal ühist on ja kui pangloslikuks oli muutunud isegi uuskeinsiaanlik majandusteadus.
Viimase aja halemeelsetes majandusaruteludes on “seda ei oleks keegi osanud ette näha…” saanud igal võimalikul juhul korratavaks naljakohaks. Just nii öeldakse katastroofide kohta, mida oleks võinud osata ette näha, oleks pidanud ette nägema ja mida tegelikult nägidki ette mõned üksikud majandusteadlased, keda tasuks nähtud vaeva eest välja naerdi.
Võtkem näiteks kinnisvarahindade järsk tõus ja langus. Mõned majandusteadlased, eeskätt Robert Shiller, tundsid tõepoolest mulli ära ja hoiatasid ränkade tagajärgede eest, mida selle lõhkemine kaasa tooks. Ometi jäid võtmetähtsusega poliitikakujundajad ilmselge suhtes pimedaks. 2004. aastal lõi Alan Greenspan juttudele kinnisvaramullist käega: “üleriigiline tõsine hinnamoonutus,” kuulutas ta, “on äärmiselt ebatõenäoline.” Kinnisvarahindade tõus, ütles Ben Bernanke 2005. aastal, “kajastab suurel määral majanduse põhinäitajate tugevust”.
Kuidas neil mull kahe silma vahele jäi? Olgem ausad, intressimäärad olid ebatavaliselt madalad ning see võis hinnatõusu osaliselt seletada. Võib-olla tahtsid Greenspan ja Bernanke ka ülistada Föderaalreservi edukust majanduse väljatoomisel 2001. aasta langusest: mööndus, et see edu tugines suuresti koletu mulli tekitamisele, oleks pidumeeleolu üksjagu rikkunud.
Kuid oli veel midagi: nimelt üldine usk, et mulle lihtsalt ei saagi tekkida. Greenspani kinnitusi üle lugedes rabab aga tõik, et need ei tuginenud tõenditele - need tuginesid aprioorsele väitele, et kinnisvarasektoris lihtsalt ei saa mulle tekkida. Ja finantsteoreetikud olid selles osas veelgi järeleandmatumad. Ühes 2007. aastal antud intervjuus kuulutas efektiivse turu hüpoteesi isa Eugene Fama, et “sõna “mull” ajab mu hulluks”, ja seletas seejärel, mispärast me kinnisvaraturgu võime usaldada: “Kinnisvaraturud on vähem likviidsed, aga maju ostes on inimesed väga ettevaatlikud. Üldjuhul on see suurim investeering, mille nad oma elus teevad, seepärast vaatavad nad väga hoolikalt ringi ja võrdlevad hindu. Pakkumisprotsess on väga detailne.”
Tõepoolest, üldjuhul võrdlevad majaostjad tõesti väga hoolikalt hindu - see tähendab, nad võrdlevad oma võimaliku ostu hinda teiste majade hindadega. Kuid see ei ütle midagi selle kohta, kas majade üldine hinnatase on õigustatud. See on jällegi ketšupimajandusteadus: kuna kahekvardine ketšupipudel maksab kaks korda rohkem kui ühekvardine, kuulutavad finantsteoreetikud, et ketšupi hind on vaieldamatult õige.
Lühidalt, usk efektiivsetesse finantsturgudesse ei lasknud paljudel, kui mitte enamikul majandusteadlastel ajaloo suurima finantsmulli esilekerkimist märgata. Ja eeskätt oli efektiivse turu teooria mänginud märkimisväärset rolli juba selle mulli tekitamisel.
Nüüd, kus see diagnoosimata jäänud mull on lõhkenud, on turvaliseks peetud varade tegelik riskantsus paljastatud ja finantssüsteem oma haprust näidanud. Ühendriikide majapidamised on näha saanud, kuidas 13 triljonit dollarit jõukust vastu taevast lendas. Kaotatud on enam kui kuus miljonit töökohta, ja tööpuuduse määr näikse olevat teel oma kõrgeima taseme poole pärast 1940. aastat. Millist juhatust siis moodne majandusteadus meile me praeguses olukorras pakub? Ja kas me peaksime seda usaldama?
Aastail 1985-2007 valdas makromajandusteadust petlik rahu. Sool- ja magevee-erakondade vaated ei olnud tegelikult lähenenud. Kuid need oli Suure Mõõdukuse aastad - pikem periood, mil inflatsioon oli vaoshoitud ning langused suhteliselt leebed. Soolvee-majandusteadlased uskusid, et Föderaalreserv valitseb olukorda. Magevee-majandusteadlased ei uskunud, et Föderaalreservi tegevusest eriti kasu oleks, kuid olid nõus laskma asjadel vanaviisi edasi minna.
Kriis aga tegi sellele võltsrahule lõpu. Äkitselt neist kitsastest, tehnokraatlikest tegutsemisviisidest, mida mõlemad pooled olid nõus tunnustama, enam ei aidanud - ja vajadus laiema majanduspoliitika järele tõi vanad erimeelsused uuesti esile raevukamalt kui kunagi varem.
Miks siis neist kitsastest tehnokraatlikest tegutsemisviisidest ei piisanud? Vastuse võib võtta kokku ühe sõnaga: null.
Hariliku languse korral hakkab Föderaalreserv pankadelt kokku ostma riigivõlakirju - lühiajalist riigilaenu. See viib riigilaenu intressid alla; kõrgemat kasumäära taotlevad investorid lähevad üle muude varade ostmisele, viies alla teisedki intressimäärad, ja tavajuhul kutsuvad need madalamad intressimäärad esile majanduse uue elavnemise. 1990. aastal alanud langusest sai Föderaalreserv jagu, alandades lühiajalisi intressimääru üheksalt protsendilt kolmele. 2001. aastal alanud languse peatas ta, viies intressid 6,5 protsendi pealt ühele protsendile. Ja praeguse langusega üritas ta toime tulla, alandades intresse 5,25 protsendilt nullile.
Kuid nagu ilmnes, ei ole nullgi küllalt madal, et praegusele langusele lõppu teha. Ja allapoole nulli ei saa Föderaalreserv intresse suruda, sest nullilähedaste intressimäärade juures hakkavad investorid raha laenuks andmise asemel lihtsalt koguma. Nii juhtuski, et 2008. aasta lõpul, kui intressimäärad olid põhimõtteliselt langenud “nulli alampiirile”, nagu makromajandusteadlased ütlevad, ja majanduslangus sellegipoolest aina süvenes, oli konventsionaalne monetaarpoliitika igasuguse mõjujõu kaotanud.


http://www.esten.ee/

Surutiste vältimiseks ei ole vaja muud kui taibukamat Föderaalreservi

Soolvee-majandusteadlased samal ajal põiklesid. Kui magevee-majandusteadlased olid puristid, siis nemad olid pragmaatikud. Mööndes küll, et keinsiaanlikku, nõudluse poole pealt lähenevat käsitust majanduslangusest on neoklassitsistliku teooriaga raske lepitada, pidasid sellised majandusteadlased nagu N. Gregory Mankiw Harvardist, Olivier Blanchard Massachusettsi Tehnikaülikoolist ja David Romer California ülikoolist Berkeleys siiski tõendeid selle kohta, et langused on nõudlusest tingitud, liiga veenvaks, et neid kõrvale heita. Niisiis olid nad valmis kalduma kõrvale täiuslike turgude või täiusliku ratsionaalsuse eeldusest või mõlemast, tuues mängu piisavalt ebatäiuslikkust, et teha ruumi enam või vähem keinsiaanlikule langusekäsitusele. Ja endiselt olid soolvee-majandusteadlased seisukohal, et aktiivsed majanduspoliitilised tegevuskavad on langustevastases võitluses soovitavad.

Kuid ka uuskeinsiaanlikud majandusteadlased, nagu nad end nimetasid, ei olnud ratsionaalsete indiviidide ja täiuslike turgude võlu suhtes immuunsed. Nad püüdsid oma kõrvalekaldeid neoklassitsistlikust ortodoksiast piirata nii palju kui võimalik. See tähendas, et valitsevates mudelites ei olnud ruumi säärastele nähtustele nagu mullid ja pangandussüsteemi kokkuvarisemised. Asjaolu, et reaalses maailmas selliseid asju endiselt juhtus - aastail 1997-1998 toimus suures osas Aasiast kohutav finants- ja makromajanduskriis, aastal 2002 langes surutisega võrreldavasse kriisi Argentiina -, uuskeinsiaanliku mõtte peavoolus kajastamist ei leidnud.

Sellegipoolest võinuks arvata, et mage- ja soolvee -majandusteadlaste maailmavaatelised erinevused põhjustavad nende vahel pidevaid lahkhelisid majanduspoliitika küsimustes. Mõnevõrra üllatavalt aga vaidlesid need koolkonnad ajavahemikus umbkaudu 1985-2007 peamiselt teooria üle, mitte selle üle, kuidas tuleks tegutseda. Põhjuseks oli minu meelest see, et erinevalt algsetest keinsiaanidest ei pidanud uuskeinsiaanid fiskaalpoliitikat - muudatusi valitsuskuludes või maksudes - languste vastu võitlemisel vajalikuks. Nad uskusid, et Föderaalreservi tehnokraatide rakendatav monetaarpoliitika võib anda kogu vajaliku abi, mida majandus võib vajada. Milton Friedmani 90. sünnipäeva tähistamisel kuulutas Ben Bernanke, endine enam-vähem uuskeinsiaanlik professor Princetoni ülikoolis ja selle aja peale juba Föderaalreservi juhatuse liige, Suure surutise kohta: “Teil on õigus. Me ise tekitasime selle. Meil on väga kahju. Kuid tänu teile seda enam ei juhtu.” Selge sõnum oli, et surutiste vältimiseks ei ole vaja muud kui taibukamat Föderaalreservi.

http://www.esten.ee/

üleüldist nõudluse kadumist ei saa juhtuda - ja seega ei juhtugi.

Ühesõnaga - see kooperatiiv läks langusesse…

Hüva, mida te sellest loost arvate? Ärge rutake seda kui rumalat ja triviaalset maha kandma: sestsaadik, kui Adam Smith nägi majandusliku progressi juuri nõelavabrikus, on majandusteadlased ikka kasutanud väikesemõõdulisi näiteid, heitmaks valgust suurtele küsimustele, ja õigusega. Küsimus on selles, kas konkreetne näide, kus languse kutsub esile nõudluse puudumine - lapsehoidmise järele ei ole piisavalt suurt nõudlust, et kõigile tahtjatele tööd anda -, tabab selle tuuma, mis languse puhul tegelikult aset leiab.

Nelikümmend aastat tagasi oleks enamik majandusteadlasi selle tõlgendusega nõustunud. Kuid sestpeale on majandusteadus jagunenud kaheks suureks leeriks: “soolvee”-majandusteadlased (peamiselt Ühendriikide rannikuäärsetes ülikoolides), kes jagavad enam-vähem keinsiaanlikku arusaama sellest, kuidas langused tekivad, ja “magevee”-majandusteadlased (peamiselt sisemaa ülikoolides), kes peavad seda arusaama lolluseks.

Magevee-majandusteadlased on põhijoontes neoklassitsistlikud puristid. Nad usuvad, et igasugune majandusanalüüs, mis üldse midagi väärt on, algab eeldusest, et inimesed on ratsionaalsed ja turud toimivad - eeldusest, millega lapsehoidmiskooperatiivi lugu läheb vastuollu. Nende arusaamist mööda ei ole võimalik, et piisav nõudlus üldse puuduks, sest hinnad liiguvad alati nii, et nõudlust ja pakkumist kokku viia. Kui inimesed tahavad rohkem lapsehoidmiskuponge, siis kupongide väärtus tõuseb, nii et nende eest võib saada poole tunni asemel näiteks 40 minutit lapsehoidmisteenust - või, mis teeb sama välja, ühe tunni lapsehoidmisteenuse hind langeb kahelt kupongilt poolteisele. Ja probleem olekski lahendatud: ringluses olevate kupongide ostujõud oleks tõusnud, nii et inimesed ei tunneks enam vajadust neid rohkem varuks koguda, ja langus jääks tulemata.

Ent kas ei paistagi langused just perioodidena, mil lihtsalt ei ole küllalt nõudlust, et anda tööd kõigile, kes töötada sooviksid? Väline mulje võib petta, ütlevad magevee-teoreetikud.

Pädev majandusteadus ütleb nende meelest seda, et üleüldist nõudluse kadumist ei saa juhtuda - ja seega ei juhtugi. Keinsiaanlik majandusteadus “on osutunud ekslikuks”, ütleb Cochrane Chicago ülikoolist.

Ometigi langused juhtuvad. Miks? 1970. aastatel väitis juhtiv magevee-makroökonomist, Nobeli preemia laureaat Robert Lucas, et majanduslangusi kutsub esile ajutine segadus: töötajatel ja firmadel on raskusi inflatsioonist või deflatsioonist põhjustatud üldiste hinnatasememuutuste eristamisega muutustest nende endi konkreetses ärikonjunktuuris. Ja Lucas hoiatas, et igasugused katsed äritsükli vastu võidelda töötaksid iseendale vastu: aktivistlikud tegevuskavad, arutles ta, kõigest suurendaksid segadust.

1980. aastateks olid aga paljud magevee-majandusteadlased möönduse, et langustes võiks olla midagi halba, kõrvale heitnud isegi sel tugevasti kitsendatud kujul. Selle asemel väitsid liikumise uued juhid eesotsas Edward Prescottiga, kes töötas tol ajal Minnesota ülikoolis (näete ise, kust see “magevee”-nimi pärineb), et hindade kõikumisel ja nõudluse muutumisel ei ole tegelikult äritsükliga midagi pistmist. Pigemini peegeldab äritsükkel kõikumisi tehnilise progressi määras, mida võimendab töötajate ratsionaalne reageering, kes töötavad vabatahtlikult rohkem, kui keskkond on soodne, ja vähem, kui see on ebasoodne. Tööpuudus on töötajate teadlik otsus puhkust võtta.

Niimoodi ilustamatult esitatuna kõlab see teooria tobedalt - oli’s Suur surutis tegelikult hoopis Suur puhkus? Ja kui aus olla, siis minu arust see ongi rumal. Kuid Prescotti “tõelise äritsükli” teooria põhieeldus oli kätketud leidlikult konstrueeritud matemaatilistesse mudelitesse, mida suhestati reaalsete andmetega keerukate statistiliste tehnikate abil, ja see teooria tõusis makroökonoomika õpetamisel valitsevaks paljudes ülikooliteaduskondades. Selle mõjukust kajastab Prescotti 2004. aastal - kahasse Finn Kydlandiga Carnegie Melloni ülikoolist - pälvitud Nobeli preemia.
http://www.esten.ee/

1930. aasta suur langus

Mida peaksid poliitikategijad ette võtma? Õnnetuseks oli makroökonoomika, mis pidanuks pakkuma selget juhatust, kuidas vabalanguses oleva majandusega toime tulla, omakorda rivist väljas.

“Me oleme sattunud kolossaalsesse sasipuntrasse, olles teinud ränki vigu peene masinavärgi juhtimisel, mille toimemehhanisme me ei mõista. Selle tulemusel võivad meie võimalused jõukust saavutada mõneks ajaks - võib-olla pikaks ajaks - vett vedama minna.” Nii kirjutas John Maynard Keynes essees pealkirjaga “1930. aasta suur langus”, kus ta üritas seletada tollal maailma haaranud katastroofi. Ja maailma jõukusevõimalused läksid tõepoolest pikaks ajaks vett vedama - oli tarvis Teist maailmasõda, et Suurele surutisele viimaks lõplik punkt panna.

Miks mõjus Keynesi tõlgendus Suure surutise “kolossaalsest sasipuntrast” alguses nii veenvalt? Ja miks jagunes majandusteadus umbkaudu 1975. aasta paiku Keynesi vaadete hindamisel kahte vastandlikku leeri?

Mulle meeldib selgitada Keynesi majandusteooria olemust tõestisündinud loo abil, mis üksiti sobib ka mõistujutuks, väiksemõõdulise versiooniga neist sasipundardest, mis võivad kahjustada tervete riikide majandust. Vaadelgem Kapitooliumi künka lapsehoidmiskooperatiivi töid ja vaevu.

See kooperatiiv, mille probleeme kirjeldas 1977. aastal ühes artiklisThe Journal of Money, Credit and Banking, kujutas endast umbes 150st noorest abielupaarist koosnevat ühistut, mille liikmed olid kokku leppinud olla abiks üksteise laste hoidmisel, kui vanemad tahavad õhtul välja minna. Tagamaks, et iga paar oma õiglase osa lapsehoidmistööst ausalt ära teeb, võttis kooperatiiv kasutusele omamoodi maksutähed: paksust paberist kupongid, millest igaüks andis omanikule õiguse saada pool tundi lapsehoidmisteenust. Alguses said liikmed kooperatiivi astumisel 20 kupongi, ja grupist lahkudes pidid nad sama palju kuponge tagasi andma.

Õnnetuseks ilmnes, et keskmiselt tahtsid kooperatiivi liikmed hoida varuks rohkem kui 20 kupongi - võib-olla juhuks, kui nad peaksid tahtma mitu korda järjest välja minna. Selle tulemusel oli suhteliselt vähe neid, kes olid valmis oma maksutähti kulutama ja välja minema, samas kui paljud tahtsid ise lapsi hoida, et oma varandust suurendada. Et aga lapsehoidmisvõimalusi tekib ainult siis, kui keegi õhtul välja läheb, tähendas see, et lapsehoidmistööd oli raske saada, mistõttu kooperatiivi liikmed veelgi vähem tahtsid õhtul välja minna, mistõttu lapsehoidmistööd oli veelgi raskem saada…
http://www.esten.ee/

Reaalmaailma turgude kokkuvarisemine

Õigluse nimel peab ütlema, et finantsteoreetikud ei aktsepteerinud efektiivse turu hüpoteesi mitte ainult sellepärast, et see oli elegantne, mugav ja tulus. Nad tõid esile ka suurel hulgal statistilist tõendusmaterjali, mis esialgu paistis teooriat tugevasti toetavat. Kuid see tõendusmaterjal oli veidralt ühekülgne. Harva esitasid finantsökonomistid pealtnäha enesestmõistetava (ehkki mitte nii lihtsasti vastatava) küsimuse, kas varade hinnad on mõistlikud ka arvestades reaalelu põhinäitajatega, nagu näiteks töötasu. Selle asemel küsisid nad ainult, kas varade hinnad on mõistlikud arvestades teiste varade hindadega. Larry Summers, praeguse Obama valitsuse peamine majandusnõunik, pilkas kord rahandusprofessoreid mõistujutuga “ketšupiökonomistidest”, kes “on tõestanud, et kahekvardiseid ketšupipudeleid müüakse eranditult alati kaks korda kallima hinnaga kui ühekvardiseid ketšupipudeleid”, ning järeldavad sellest, et ketšupiturg toimib igati tõhusalt.

Kuid ei see pila ega ka viisakam kriitika säärastelt majandusteadlastelt nagu Robert Shiller Yale’i ülikoolist andnud erilisi tulemusi. Finantsteoreetikud uskusid ikka, et põhijoontes on nende mudelid õiged, ja sama arvasid ka paljud inimesed, kes langetasid otsuseid reaalses maailmas. Mitte just tähtsusetuim neist ei olnud Alan Greenspan, toonane Föderaalreservi juhataja ning rahanduse dereguleerimise pikaajaline toetaja, kes keeldus kuulda võtmast üleskutseid rämpslaenude piiramiseks või tegelemast üha paisuva kinnisvaramulliga, ning seda suuresti usu toel, et moodne finantsökonoomika hoiab kõik enda kontrolli all. Kõnekas hetk tuli ette konverentsil, mis 2005. aastal korraldati Greenspani auks tema Föderaalreservi esimehe ametiaja lõpu puhul. Üks vapper sõnavõtja Raghuram Rajan (üllataval kombel Chicago ülikoolist) hoiatas oma ettekandes, et rahandussüsteem on hakanud riskima määral, mis võib osutuda juba ohtlikuks. Ta sai pilgata peaaegu kõigilt osalistelt - kaasa arvatud, olgu muuseas öeldud, Larry Summers, kes lükkas ta hoiatused tagasi kui “ekslikud”.

Läinud aasta oktoobris aga möönis Greenspan, et on “šokeeritud ja ei usu oma silmi”, sest “kogu intellektuaalne ehitis” on “kokku varisenud”. Et see intellektuaalse ehitise varing tähendas ka reaalmaailma turgude kokkuvarisemist, oli tagajärjeks tõsine majanduslangus - paljude näitajate järgi otsustades kõige tõsisem pärast Suurt surutist.

http://www.esten.ee/

Efektiivse turu hüpotees

1930. aastatel ei olnud finantsturud arusaadavail põhjustel just suure au sees. Majandusteadlane Keynes võrdles neid “ajalehekonkurssidega, kus võistlejad peavad saja foto seast välja valima kuus kõige ilusamat nägu, kusjuures auhinna saab see võistleja, kes tabab kõige täpsemalt ära kõigi võistlejate keskmise valiku; nii et võistlejal ei tule valida mitte neid nägusid, mida ta ise kõige ilusamaks peab, vaid neid, mis tema arvates võiksid kõige suurema tõenäosusega püüda teiste võistlejate pilku”.

Ja Keynesi meelest oli väga halb mõte lubada säärastel turgudel, kus spekulandid sisustavad oma aega üksteise hinnapakkumiste pealepassimisega, dikteerida olulisi äriotsuseid: “Kui mingi riigi kapitaliarendus muutub kasiinotegevuse kõrvalsaaduseks, siis on tõenäoline, et see töö saab halvasti tehtud.”

1970. aastate paiku või nii paistis aga, nagu oleks finantsturgude uurimise üle võtnud Voltaire’i doktor Pangloss, kes kinnitas, et me elame parimas kõigist võimalikest maailmadest. Arutlused investorite irratsionaalsuse, mullide, destruktiivse spekuleerimise teemadel olid akadeemilisest diskursusest sama hästi kui kadunud. Rahanduse alal domineeris “efektiivse turu hüpotees”, millega oli lagedale tulnud Eugene Fama Chicago ülikoolist ja mis väidab, et finantsturud määravad varade hinna täpselt nende tõelisele väärtusele vastavalt, arvestades kogu kättesaadava informatsiooniga. (Näiteks mingi firma aktsia hind peegeldab alati täpselt vastava firma väärtust, arvestades kättesaadava informatsiooniga selle firma kasumist, ärilistest väljavaadetest jne.) Ja 1980. aastatel väitsid finantsökonomistid eesotsas Michael Jenseniga Harvard Business Schoolist juba, et kuivõrd finantsturud hinnad alati õigesti paika panevad, on oma aktsiahindade maksimeerimine parim, mida korporatsioonide juhid teha võivad - ja seda mitte ainult iseenda, vaid kogu majanduse hüvanguks. Teisisõnu: finantsökonomistid uskusid, et riigi kapitaliarendus tulekski anda “kasiino” hoolde, nagu Keynes seda oli nimetanud.

Raske oleks väita, et see muutus rahandusteaduses oli tingitud sündmustest enestest. Tõsi, mälestus 1929. aastast jäi ajapikku tagaplaanile, kuid endiselt tuli turul ette tõusule spekuleerivaid perioode ühes laialt levivate lugudega spekuleerimisliialdustest ning seejärel langusele spekuleerimise perioode. Aastail 1973-1974 langes aktsiate väärtus näiteks 48 protsendi võrra. Ja 1987. aasta börsikrahh, mille käigus Dow indeks kukkus üheainsa päevaga ilma mingi selge põhjuseta 23 protsendi võrra, oleks pidanud tekitama vähemalt mõningaid kahtlusi turu ratsionaalsuses.

Kummatigi ei suutnud need sündmused, milles Keynes oleks näinud tõendit turgude ebausaldusväärsusest, kuigivõrd pidurdada ilusa idee hoogu. Teoreetiline mudel, mille finantsökonomistid välja töötasid eelduse pinnalt, et iga investor vaeb ratsionaalselt riski ja tulu - niinimetatud finantsvarade hindamise mudel ehk CAPM [Capital Asset Pricing Model] - on imeliselt elegantne. Ja kui selle lähte-eeldused omaks võtta, siis ka äärmiselt kasulik. CAPM mitte üksnes ei õpeta, kuidas oma aktsiaportfelli valida, vaid - mis finantsmajanduse seisukohalt veelgi olulisem - see ütleb ka, kuidas hinnata finantsderivatiive, nõudeid nõuetele. Uue teooria elegants ja näiv kasulikkus tõi selle loojatele rea Nobeli auhindu; ja paljudele teooria vilunud käsitsejatele langes osaks ka maisemaid tasusid: relvastatud oma uute mudelite ja hirmuäratavalt hea matemaatikaoskusega - CAPM-i keerukamad rakendused nõuavad füüsiku tasemel arvutusi -, võisid leebete maneeridega ärikooliõppejõud saada ja saidki Wall Streeti ajuhiiglasteks, kes teenisid välja ka Wall Streeti palganumbreid.
http://www.esten.ee/

Valitsus peaks oma aktiivsust suurendama

Oluline on aru saada, et Keynes tegi märksa enamat mõne julge väite väljahõikamisest. “Üldteooria” on teos täis tihedat süvaanalüüsi - analüüsi, mis veenis oma aja parimaid noori majandusteadlasi. Ometi on majandusteaduse ajalugu viimase poolsajandi vältel suuresti kujutanud endast keinsiaanlusest taganemise ja neoklassitsismi juurde tagasipöördumise lugu. Alguses juhtis neoklassitsistliku teooria taassündi Milton Friedman Chicago ülikoolist, kes juba 1953. aastal kuulutas, et majanduse tegeliku toimimise kirjeldamisel töötab neoklassitsistlik majandusteadus piisavalt hästi, et olla “niihästi äärmiselt viljakas kui ka väga usaldusväärne”. Aga kuidas jääb surutistega?

Friedmani vasturünnak Keynesile algas monetarismi nime all tuntud doktriiniga. Monetaristid põhimõtteliselt ei vaidlustanud seisukohta, et turumajandus vajab teadlikku stabiliseerimist. “Tänapäeval oleme me kõik keinsiaanid,” ütles Friedman kord, väites küll hiljem, et teda olevat tsiteeritud väljaspool konteksti. Kummatigi väitsid monetaristid, et surutiste vältimiseks piisab valitsuse sekkumisest väga piiratud ja kammitsetud vormis - nimelt keskpankade juhendamisest, et need hoiaksid riigi rahavarud, ringluses oleva sularahahulga ja pangahoiused ühtlaselt kasvamas. Kuulus on Friedmani ja tema kaastöölise Anna Schwartzi väide, et oleks Föderaalreserv oma tööd korralikult teinud, siis poleks Suurt surutist toimunud. Hiljem väitles Friedman veenvalt selle vastu, et valitsus teeks mis tahes tahtlikke pingutusi tööpuuduse vähendamiseks allapoole selle “loomulikku” taset (milleks praegu peetakse Ühendriikides umbes 4,8 protsenti): ülemäärane stimuleerimispoliitika, ennustas ta, kutsub esile inflatsiooni ühes kõrge tööpuudusega - ennustus, mida kinnitas 1970. aastate stagflatsioon, suurendades nõnda tugevasti Keynesi-vastase liikumise usaldusväärsust.

Viimaks aga läks Keynesi-vastane kontrrevolutsioon tublisti kaugemale Friedmanigi seisukohtadest, mis tema järelkäijate väidete kõrval hakkasid paistma suhteliselt mõõdukaina. Finantsökonomistide seas asendas Keynesi põlglikku käsitust finantsturgudest kui “kasiinost” “efektiivse turu” teooria, mis kinnitas, et kättesaadava informatsiooni põhjal määravad finantsturud varade hinna alati õigesti. Samal ajal heitsid paljud makroökonomistid Keynesi majanduslanguste käsitamise raamistiku hoopis kõrvale. Mõned naasid Schumpeteri ja teiste Suure surutise apologeetide juurde, vaadeldes surutisi healoomulise nähtusena, osana majanduse kohandumisest muutustega. Ja isegi need, kes päris nii kaugele minna ei tahtnud, väitsid, et igasugune katse majanduslangusega võidelda teeks rohkem halba kui head.

Mitte kõik makromajandusteadlased ei soovinud seda teed minna: paljudest said uuskeinsiaanid, nagu nad end nimetasid, kes uskusid endiselt valitsuse aktiivsesse rolli. Ometi jagasid nemadki enamasti kujutelma, et investorid ja tarbijad on ratsionaalsed ning et üldiselt paneb turg asjad õigesti paika.

Muidugi oli neist suundumustest ka erandeid: üksikud majandusteadlased vaidlustasid ratsionaalse käitumise eelduse, seadsid küsimärgi alla usu, nagu võiks finantsturge usaldada, ja osutasid laastavate majanduslike tagajärgedega finantskriiside pikale ajaloole. Kuid nemad ujusid vastuvoolu, suutmata saavutada erilist edu võitluses kõikeläbiva ja - tagantjärele tarkuses - rumala rahuloluga.

http://www.esten.ee/

Kas turusüsteemi tuleb uskuda?

Palju raskem on öelda, kuhu majandusteadus siit edasi läheb. Mis aga peaaegu kindel, on see, et majandusteadlased peavad õppima harjuma teatava segadusega. See tähendab, et neil tuleb möönda irratsionaalse ja sageli ettearvamatu käitumise tähtsust, julgelt näkku vaadata turgude tihti idiosünkraatilisele ebatäiuslikkusele ning tunnistada, et elegantsest “kõikehõlmavast majandusteooriast” ollakse veel väga kaugel. Praktilises plaanis tähendab see ettevaatlikumaid majanduspoliitilisi nõuandeid - ja vähem varmast valmisolekut lammutada maha majanduslikke turvameetmeid usus, et turud lahendavad ise kõik probleemid.
Majandusteaduse kui distsipliini loomise au omistatakse tavaliselt Adam Smithile, kes avaldas 1776. aastal “Uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”. Järgnenud 160 aasta jooksul töötati välja ulatuslik majandusteooria korpus, mille keskne sõnum kõlas: usalda turgu. Jah, majandusteadlased möönsid, et teatud juhtudel võivad turud alt vedada, kusjuures olulisim neist juhtudest seostus niinimetatud välismõjudega - kulutustega, mida inimesed teistele peale sunnivad, ilma ise neid kinni maksmata, näiteks liikluse ülekoormus või keskkonna saastamine. Kuid “neoklassikalise” majandusteaduse (mis sai nime 19. sajandi lõpu teoreetikute järgi, kes viimistlesid oma “klassikaliste” eelkäijate käsitlust) põhiliseks eelduseks oli, et turusüsteemi tuleb uskuda.
Selle usu hävitas Suur surutis. Tegelikult kinnitasid mõningad majandusteadlased isegi täieliku kollapsiga silmitsi seistes veel, et ükskõik mis ka turumajanduses juhtuks, see peab õige olema: “Surutised ei ole lihtsalt kurjast,” kuulutas Joseph Schumpeter aastal 1934 - 1934! Nad annavad, lisas ta, “vormi sellele, mis peab tehtud saama”. Kuid suur osa - ja lõpuks enamik - majandusteadlasi pöördus John Maynard Keynesi tähelepanekute poole, et leida ühtaegu nii seletust toimunule kui ka lahendust tulevaste surutiste puhuks.

Hoolimata kõigest, mida te vahest kuulnud olete, ei tahtnud Keynes, et majandust juhiks valitsus. Oma 1936. aastal ilmunud meistriteoses “The General Theory of Employment, Interest and Money” (Tööhõive, intressi ja raha üldteooria) nimetas ta oma analüüsi “järelduste poolest mõõdukalt konservatiivseks”. Ta tahtis kapitalismi parandada, mitte millegi muu vastu välja vahetada. Ent ta heitis tõepoolest väljakutse kujutelmale, nagu võiks vabaturumajandus funktsioneerida ilma järelevalveta, ning väljendas erilist põlgust finantsturgude vastu, kus tema meelest valitses lühiajalistele arvestustele rajatud spekuleerimine ega pööratud kuigivõrd tähelepanu majanduse põhinäitajatele. Ja ta kutsus valitsust aktiivselt sekkuma - raha juurde trükkima ning vajaduse korral ohtralt ühiskondlikele töödele kulutama - et majanduslanguste ajal võidelda tööpuudusega.
Andrus Ansipi valitsus läheb praegu teist teed.Ta kiidab pidevalt riigi olematu head käiku,Ja seda ajal mil kõik meie riigis kahaneb ning maksud ja aktsiisid aina tõusevad pärssides sedasi majanduse käekäiku.Valitsust on pimestanud kinnisidee,et euro tulekul kõik laabub iseenesest ja saabub majanduse õitseng.Kuid kahjuks see nii ei ole.Euro ei ole võluvits.Majanduse turgutamiseks tuleks valitsusel teha olulised sammud näiteks Soome või Saksamaa eeskujul,kus eksport ja sisetarbimine kasvab ning riikide põhinäitajad paranevad jõudsalt.

http://www.esten.ee/