Ja senikaua, kuni makromajanduspoliitika oli maestro Greenspani kätes ja prii keinsiaanlikku tüüpi stimuleerimisprogrammidest, ei olnud ka magevee-majandusteadlastel suurt midagi, mille üle nuriseda. (Nad ei uskunud, et monetaarpoliitikast midagi kasu oleks, aga ei arvanud ka, et see kahju võiks teha.)
Alles kriis pidi näitama, kui vähe neil kahel koolkonnal ühist on ja kui pangloslikuks oli muutunud isegi uuskeinsiaanlik majandusteadus.
Viimase aja halemeelsetes majandusaruteludes on “seda ei oleks keegi osanud ette näha…” saanud igal võimalikul juhul korratavaks naljakohaks. Just nii öeldakse katastroofide kohta, mida oleks võinud osata ette näha, oleks pidanud ette nägema ja mida tegelikult nägidki ette mõned üksikud majandusteadlased, keda tasuks nähtud vaeva eest välja naerdi.
Võtkem näiteks kinnisvarahindade järsk tõus ja langus. Mõned majandusteadlased, eeskätt Robert Shiller, tundsid tõepoolest mulli ära ja hoiatasid ränkade tagajärgede eest, mida selle lõhkemine kaasa tooks. Ometi jäid võtmetähtsusega poliitikakujundajad ilmselge suhtes pimedaks. 2004. aastal lõi Alan Greenspan juttudele kinnisvaramullist käega: “üleriigiline tõsine hinnamoonutus,” kuulutas ta, “on äärmiselt ebatõenäoline.” Kinnisvarahindade tõus, ütles Ben Bernanke 2005. aastal, “kajastab suurel määral majanduse põhinäitajate tugevust”.
Kuidas neil mull kahe silma vahele jäi? Olgem ausad, intressimäärad olid ebatavaliselt madalad ning see võis hinnatõusu osaliselt seletada. Võib-olla tahtsid Greenspan ja Bernanke ka ülistada Föderaalreservi edukust majanduse väljatoomisel 2001. aasta langusest: mööndus, et see edu tugines suuresti koletu mulli tekitamisele, oleks pidumeeleolu üksjagu rikkunud.
Kuid oli veel midagi: nimelt üldine usk, et mulle lihtsalt ei saagi tekkida. Greenspani kinnitusi üle lugedes rabab aga tõik, et need ei tuginenud tõenditele - need tuginesid aprioorsele väitele, et kinnisvarasektoris lihtsalt ei saa mulle tekkida. Ja finantsteoreetikud olid selles osas veelgi järeleandmatumad. Ühes 2007. aastal antud intervjuus kuulutas efektiivse turu hüpoteesi isa Eugene Fama, et “sõna “mull” ajab mu hulluks”, ja seletas seejärel, mispärast me kinnisvaraturgu võime usaldada: “Kinnisvaraturud on vähem likviidsed, aga maju ostes on inimesed väga ettevaatlikud. Üldjuhul on see suurim investeering, mille nad oma elus teevad, seepärast vaatavad nad väga hoolikalt ringi ja võrdlevad hindu. Pakkumisprotsess on väga detailne.”
Tõepoolest, üldjuhul võrdlevad majaostjad tõesti väga hoolikalt hindu - see tähendab, nad võrdlevad oma võimaliku ostu hinda teiste majade hindadega. Kuid see ei ütle midagi selle kohta, kas majade üldine hinnatase on õigustatud. See on jällegi ketšupimajandusteadus: kuna kahekvardine ketšupipudel maksab kaks korda rohkem kui ühekvardine, kuulutavad finantsteoreetikud, et ketšupi hind on vaieldamatult õige.
Lühidalt, usk efektiivsetesse finantsturgudesse ei lasknud paljudel, kui mitte enamikul majandusteadlastel ajaloo suurima finantsmulli esilekerkimist märgata. Ja eeskätt oli efektiivse turu teooria mänginud märkimisväärset rolli juba selle mulli tekitamisel.
Nüüd, kus see diagnoosimata jäänud mull on lõhkenud, on turvaliseks peetud varade tegelik riskantsus paljastatud ja finantssüsteem oma haprust näidanud. Ühendriikide majapidamised on näha saanud, kuidas 13 triljonit dollarit jõukust vastu taevast lendas. Kaotatud on enam kui kuus miljonit töökohta, ja tööpuuduse määr näikse olevat teel oma kõrgeima taseme poole pärast 1940. aastat. Millist juhatust siis moodne majandusteadus meile me praeguses olukorras pakub? Ja kas me peaksime seda usaldama?
Aastail 1985-2007 valdas makromajandusteadust petlik rahu. Sool- ja magevee-erakondade vaated ei olnud tegelikult lähenenud. Kuid need oli Suure Mõõdukuse aastad - pikem periood, mil inflatsioon oli vaoshoitud ning langused suhteliselt leebed. Soolvee-majandusteadlased uskusid, et Föderaalreserv valitseb olukorda. Magevee-majandusteadlased ei uskunud, et Föderaalreservi tegevusest eriti kasu oleks, kuid olid nõus laskma asjadel vanaviisi edasi minna.
Kriis aga tegi sellele võltsrahule lõpu. Äkitselt neist kitsastest, tehnokraatlikest tegutsemisviisidest, mida mõlemad pooled olid nõus tunnustama, enam ei aidanud - ja vajadus laiema majanduspoliitika järele tõi vanad erimeelsused uuesti esile raevukamalt kui kunagi varem.
Miks siis neist kitsastest tehnokraatlikest tegutsemisviisidest ei piisanud? Vastuse võib võtta kokku ühe sõnaga: null.
Hariliku languse korral hakkab Föderaalreserv pankadelt kokku ostma riigivõlakirju - lühiajalist riigilaenu. See viib riigilaenu intressid alla; kõrgemat kasumäära taotlevad investorid lähevad üle muude varade ostmisele, viies alla teisedki intressimäärad, ja tavajuhul kutsuvad need madalamad intressimäärad esile majanduse uue elavnemise. 1990. aastal alanud langusest sai Föderaalreserv jagu, alandades lühiajalisi intressimääru üheksalt protsendilt kolmele. 2001. aastal alanud languse peatas ta, viies intressid 6,5 protsendi pealt ühele protsendile. Ja praeguse langusega üritas ta toime tulla, alandades intresse 5,25 protsendilt nullile.
Kuid nagu ilmnes, ei ole nullgi küllalt madal, et praegusele langusele lõppu teha. Ja allapoole nulli ei saa Föderaalreserv intresse suruda, sest nullilähedaste intressimäärade juures hakkavad investorid raha laenuks andmise asemel lihtsalt koguma. Nii juhtuski, et 2008. aasta lõpul, kui intressimäärad olid põhimõtteliselt langenud “nulli alampiirile”, nagu makromajandusteadlased ütlevad, ja majanduslangus sellegipoolest aina süvenes, oli konventsionaalne monetaarpoliitika igasuguse mõjujõu kaotanud.
http://www.esten.ee/
