Tooksin esile kaks põhjust, miks toetan väga üleminekut eurole. Esiteks stimuleeriks see üleminek Eesti majandust, sest kui me oleme eurotsoonis ja raha on meil euro, on investeerijatel rohkem kindlust oma rahaga Eestisse tulla, võrreldes sellega, kui meil eurot ei ole. Teine oluline põhjus on see, et oleme väikeriik ja meie valuuta mõju teistele riikidele on väike.Siin on isegi 15 aastat osal inimestel ja institutsioonidel olnud päevakorras, et Eesti peaks näiteks krooni devalveerima. Vahepeal olid isegi ajalehed devalveerimisjuttu täis. Praegu on Lätis võib-olla sama olukord. Kui üks riik satub oma valuutaga raskustesse, siis mõjutab see ka teisi riike. Kui saaksime euro, siis saaksime lahti ka devalveerimisjutust, mis kogu aeg üles kerkib. Võib arvata , et kui me ei suuda kahe-kolme aastaga eurole üle minna, siis leidub alati “spetsialiste ja asjatundjaid”, kes inimesi devalveerimise juttudega hirmutavad. Isegi siis, kui Eesti majandusel ja finantssüsteemil läheb hästi. Võib siiski öelda, et pole mingisugust põhjust muret tunda, et Eesti peaks krooni devalveerima. Aga teised ajavad seda juttu ja sa pead kogu aeg arutama, vastama ja argumenteerima, et see jutt on põhjuseta. Need on kaks põhjust, mis võib välja tuua.
Euro võimalikult kiire tulek on siiski hädavajalik ja siin võib tõsta esile veel ühe märksõna - riskid. Praegused Euroopa Liidu liikmesriigid on tegelikult kahes riskikategoorias. Ühed on euroriigid, kelle riskid on oluliselt madalamad, sest nemad ei pea mõtlema valuutariskile. Teiste riskid, kellel eurot ei ole, on palju suuremad, sest nemad peavad mõtlema valuutariskile. Selle peale võiks küsida, miks meie riskid peavad olema suuremad kui soomlaste riskid. Paar nädalat tagasi saatis Euroopa Töösturite Ümarlaud, mille eesotsas on Eestiski hästi tuntud Jorma Ollila, laiali ringkirja, kus on kirjas tõdemus, et kui poleks olnud Euroopa ühisraha eurot, mida praegu kasutavad ligikaudu pooled Euroopa Liidu liikmesriikidest, siis oleks Euroopas praegu tegemist päris mitmete valuutakriisidega. Poliitikutele, nagu maailma ajalugu on näidanud, ei ole käinud näiteks üle jõu isegi valuutanõukogu põhjalaskmine. Ent see selleks. Küsimus ongi tegelikult riskide valikus, riskide kogumis. Selleks et vähendada riske, on meie jaoks kõige tähtsam euro kasutuselevõtmine. Tegelikult ei tähenda euro meile midagi muud, kui ühte teatavat põhja, millest ei ole võimalik läbi vajuda. Eurota me ei tea, kus see põhi on.See, mis praegu Euroopas toimub, peaks panema ka Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kesk-panga väga tõsiselt mõtlema selle üle, mis moel on õige eurotsooni laiendada. Maastrichti kriteeriumid olid väga vajalikud 1990. aastate teisel poolel, et eurot üldse üles ehitada. Kas või selleks, et korrale kutsuda Itaaliat või Hispaaniat, mingil määral ka Prantsusmaad. Maastrichti inflatsioonikriteerium töötas nende riikide puhul, kes oma nominaalselt konvergentsilt olid sellele suhteliselt lähedal. Praegustes oludes, kus Euroopa Liidu rikaste ja vaeste vahe on tunduvalt suurem kui euro sisseviimisel, Maastrichti inflatsioonikriteerium ei toimi. Kas sellest loobuda või tuleks mingid muud lahendused leida, on iseküsimus. Praegune euromudel lähtub tegelikult sõnumist, et saage enne rikkaks, siis saate euro. Kui olete läbinud pika nominaalse konvergentsi tee, siis võite saada endale euro. Nüüd ongi küsimus, kas meil on aega oodata või mitte. Tegelikult on meile euroga seoses antud sõnum samaväärne sõnumiga, mille meile edastasid 1990. aastate algul - veel rublaajal - mitmed tunnustatud eksperdid, öeldes: seadke oma majandus enne korda (rublaga!), eks siis võite oma kroonile üle minna. Olukord on täpselt samasugune. Mis puutub sellesse, kas euro kasutuselevõtul on ka negatiivseid külgi, siis ei paista ühtegi sellist. Paari aasta tagune jutt, mida ka meil levitati, et euro tähendab inflatsiooni kiirendamist, ei pea kindlasti paika. Söandan isegi väita, et euroga oleks inflatsioon olnud viimaseil aastail Eestis madalam kui see, mis on krooniga saadud. See tähendaks seda, et see osa riikidest, kes soovivad eurole üle minna, kuid ei täida inflatsioonikriteeriumi, saavad endale legaalse õiguse kasutada eurot, kuid ei saa osaleda otsustusprotsessides. Tegelikult tähendaks assotsieerunud liikme staatus Eesti jaoks jätkuvalt valuutakomiteed, aga valuutakomiteed mitte enam krooniga, vaid juba euroga. See on ainus vahe. Meid rahuldaks ka valuutakomitee euroga.
