Eilses Postimehes avaldatud Mainori Kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktori Andres Arrak’u artiklis kasutatud pealkiri: “Mis ei tapa,teeb tugevaks!” on ebatäpne.Saksa filosoof Friedrich Nietzsche on öelnud «Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks».Ka see on kahtlase väärtusega loosung. Teame, et filosoof ise muutus elu lõpus kibestunud inimeseks, kes kõike ja kõiki eitas.
Kes on see tark, kes oskab öelda, mis tapab või mis ei tapa? Kergem on leida vastust küsimusele, kes tapab. Huvitav, kas siin võiks Nietzschet parafraseerides väita, et kõik, kes ei tapa, teevad tugevamaks? Kes annab peksa, teeb tugevamaks; kes sõimab, solvab või emotsionaalselt terroriseerib, teeb tugevamaks. See on ju lausa deemonlik loogika.
Praeguses majanduslikus situatsioonis võib siin pakkuda teist versiooni. Kõik, mis ei tapa, teeb füüsiliselt, vaimselt või sotsiaalselt nõrgaks. Selliseid nõrku on Eestis kõik kohad täis. Nad ei ela ega sure, vaid on elavalt surnud. Üheski haiglas pole neile aega ega ruumi, rääkimata invaliidsusrahast.
Praegune tegelikkus on üle 100 000 töötu, üle 500 000 inimese, kes on materiaalsetes raskustes, ebastabiilne maksukeskkond, ebakindlus tuleviku ees nii tööandjatel kui töövõtjatel, elanikkonna suur laenukoormus, halb läbisaamine naabritega, usaldamatus riigikogu ja valitsuse vastu.Kas kõik see teeb meid tugevamaks?
Üle ühe kolmandiku kogu rahvastikust ehk iga kolmas eestimaalane on raskustes ja ennustatakse selle arvu kasvu. Praegused meetmed tööturu elavdamiseks pole piisavad. Maksude tõstmised, mis tehakse, süvendavad veelgi olukorda, tööpuudus suureneb, ettevõtted likvideeritakse ja uusi juurde ei tule. Kas kõik see teeb meid tugevamaks?
Maksumaksjate vähenemine paneb suurema koormuse nende õlule, kes veel makse maksavad. Väheneb siseturu nõudlus ja lõpuks vajavad allesjäänud maksumaksjad abi. Kas kõik see teeb meid tugevamaks?
