Riik peaks rohkem abistama neid, kes ise hakkama ei saa. Paljud sammud, mida valitsejad praegu astuvad, on hiljaks jäänud. Nad peaksid nüüd tunnistama, et hindasid olukorda valesti. Inimestele tuleb õigust rääkida, mitte aga anda katteta lubadusi. Ja see ei kehti ainult Eesti riigi kohta. Usun, et ka praegu ei tuleks õhutada inimestes liigseid lootusi kiirele paranemisele. Ehkki ma saan aru, et neid on vaja ostma julgustada. Ka euro tulekusse tuleks kainelt suhtuda. See ei lahenda sugugi kõiki probleeme. Esiteks on teiste maade kogemus näidanud, et euro toob kaasa kaupade kallinemise, teiseks ei sõltu eurotsooni sisenemisel meist enam kuigi palju.
Olen tundud ja tunnen praegugi stressi. Ehkki tahaksin hõisata nagu mõned analüütikud, et kriis on läbi, ja rahulikumalt hingata, ei saa ma seda teha.
Tuleb selgelt endale aru anda, et suur hulk meist elab tegelikus vaesuses ja neil on võimatu sellest üksi rabeledes välja tulla.
Töötukassas arvele võetud töötute arv on üle saja tuhande. Neist neljakümnel tuhandel pole õigust saada töötuskindlustushüvitist või riigi makstavat töötutoetust. Ainsad suurused, mis neid tööturul hoiavad, on lootus uut töökohta leida ja riigi makstav ravikindlustus.
Valdavalt on tegu pikaajalise töötusega ja majanduses kehtiva loogika alusel ei vähene meil tööpuudus kohe ka siis, kui muud majandusnäitajad tõusule pööravad. Kui praegu saab veel töötuks jäänu aru, et majanduses on raske ja temal on raske, siis varsti saabub suur arusaamatus. Poliitikute rõkked majanduse pöördest paremuse poole ei saa olema vastavuses võimalusega leida tööd. Ja siin saab olema tuhandetele murdumise koht.
Loomulikult kõik ülalmainitu maksab midagi. Riigi ja kohalike eelarvete kulud ei suureneks rohkem kui paarisaja miljoni krooni võrra aastas. Võit sellest kulutusest oleks aga mitu korda suurem. Ennast korrates - nende kulude tegemata jätmine on raiskamine.
Sisulist probleemi ei oleks ka suuremate kuludega töötuskindlustuses, sest seal oleme ülepeakaela jõudnud jabura olukorrani. Eurole ülemineku huvides ületavad käesoleval aastal töötuskindlustuse tulud kulusid. Ja seda rekordiliselt kõrge tööpuuduse korral. Kõrgem maksemäär hetkel ei kindlusta mitte töötuid, vaid valitsussektori tasakaalu. Kuigi ka eurole üleminek on vajalik, ei ole see ju ühe töötuskindlustuse esmaülesanne.
Ühiskonna suurimaks probleemiks ei ole mitte ajutiselt suureks paisunud tööpuudus, vaid pikaajaline tööpuudus. Tööturu paindlikkust ei iseloomusta ainult töötaja vallandamise kergus ja odavus. Tähtis on, kui kiiresti leiab vabanenud inimene uuesti töö. Siin muutuvad määravaks hariduse ja oskuste kaasaegsus. Eesti peab valmis olema tööpuuduse jätkuvaks (kuigi aeglustuvas tempos) kasvuks hoolimata majanduslanguse peatumisest. Majanduslik loogika ütleb, et koos suvel loodavate ajutiste töökohtadega pöördub olukord tööturul paremaks.
Praegune tegelikkus on üle 100 000 töötu, üle 500 000 inimese, kes on materiaalsetes raskustes, ebastabiilne maksukeskkond, ebakindlus tuleviku ees nii tööandjatel kui töövõtjatel, elanikkonna suur laenukoormus, halb läbisaamine naabritega, usaldamatus riigikogu ja valitsuse vastu.Kas kõik see teeb meid tugevamaks?
Üle ühe kolmandiku kogu rahvastikust ehk iga kolmas eestimaalane on raskustes ja ennustatakse selle arvu kasvu. Praegused meetmed tööturu elavdamiseks pole piisavad. Maksude tõstmised, mis tehakse, süvendavad veelgi olukorda, tööpuudus suureneb, ettevõtted likvideeritakse ja uusi juurde ei tule.
http://www.esten.ee/
