Alles hiljuti,oma 2008. aasta artiklis “The State of Macro” (“Makro seisund” - mõeldes “makro” all makroökonoomikat, majanduse üldnähtuste, k.a majanduslanguste uurimist), kuulutas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Olivier Blanchard, kes praegu on Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist, et “makro seisund on hea”.
Ja reaalseski maailmas uskusid majandus teadlased ohje kindlalt peos hoidvat: “surutiste ennetamise keskne probleem on lahendatud,” kuulutas Robert Lucas Chicago ülikoolist oma 2003. aasta presidendikõnes Ameerika Majandusteadlaste Assotsiatsioonis. 2004. aastal ülistas endine Princetoni ülikooli professor Ben Bernanke, kes praegu töötab Föderaalreservi juhatuse esimehena, eelnenud kahe aastakümne majandustegevuse Suurt Mõõdukust, mille ta osaliselt kirjutas paranenud majanduspoliitika arvele.
Läinud aastal varises see kõik kokku.
Andres Arrak üleeilses Postimehes tunnistas,et põhjuseks asjaolu, et vaatamata lugematutele kaitstud doktoritöödele ja paljudele omistatud Nobeli majanduspreemiatele on makroökonoomika endiselt suuresti tagantjärele teadus. Ja majandus teadlased tagantjärele targad. Aegread on pikad ja esimese rahvusliku statistikaameti kodumaal USAs mõõdetakse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) dünaamikat üsna täpselt juba alates 19. sajandi lõpust. Siiski ei oska majandus teadlased siiani ennustada ei majanduslanguste algust ega lõppu, samuti languse kestust.
Vähe oli neid majandus teadlasi, kes oleksid meie praegust kriisi ette näinud, kuid ennustus võimetus oli veel kõige väiksem selle valdkonna hädadest. Olulisem oli kogu professiooni pimedus katastroofiliste kokkuvarisemiste võimalikkusegi suhtes turumajanduses. Kuldsetel aastatel olid finantsökonomistid hakanud uskuma, et turud on loomult stabiilsed – et aktsiaid ja muid varasid tõepoolest hinnataksegi alati täpselt õigesti. Miski valitsevates mudelites ei lubanud oletada säärase kokkuvarisemise võimalikkust, mis eelmisel aastal toimus. Makromajandusteadlaste seas leidus küll erinevaid vaateid. Kuid peamine erimeelsus lahutas neid, kes veendunult väitsid, et vabaturumajandus ei saa iialgi eksi minna, ja neid, kes uskusid, et aeg-ajalt võib majandus õigelt teelt hälbida, kuid kõikvõimas Föderaalreserv suudab ja oskab alati korrigeerida kõiki suuremaid kõrvalekaldumisi jõukuse teelt. Kumbki leer ei olnud valmis toime tulema majandusega, mis isegi hoolimata Föderaalreservi suurimatest pingutustest rööbastelt välja jookseb.
Ja kriisi kannul lõhestavad majandus teadust suuremad praod kui kunagi varem. Lucas Chicago ülikoolist väidab, et Obama valitsuse majanduse elavdamise kavad on “petu-ökonoomika”, ja tema Chicago kolleegi John Cochrane’i sõnul põhinevad need end diskrediteerinud “muinasjuttudel”. Vastuseks kirjutab Brad DeLong Berkeley ülikoolist Chicago koolkonna “intellektuaalsest kollapsist”, ja mina ise olen kirjutanud, et Chicago majandus teadlaste kommentaarid on makroökonoomika pimeda keskaja saadus, mille vältel on vaevaga kättevõidetud teadmised ära unustatud.
Mis on majandus teadusega juhtunud? Ja mis temast edasi saab?
Arvatavasti läksid majandus teadlased omadega nii rappa sellepärast, et nagu üks mees pidasid nad muljetavaldavasse matemaatikasse rüütatud Ilu eksikombel Tõeks.
Kuni 1930. aastate Suure surutiseni klammerdus enamik majandus teadlasi nägemuse külge kapitalismist kui täiuslikust või peaaegu täiuslikust süsteemist. Massilise tööpuuduse valgel ei olnud seda nägemust enam võimalik elus hoida, aga sedamööda, kuidas mälestus Suurest surutisest kahvatus, armusid majandus teadlased uuesti oma vanasse, idealiseeritud nägemusse majandusest, milles ratsionaalsed indiviidid ajavad omavahel asju täiuslikel turgudel – ainult et seekord oli see nägemus peenikeste võrranditega üles vurhvitud. Osalt kahtlemata johtus see uuesti hõõgvele puhkenud armastus idealiseeritud turu vastu muutunud poliitilistest tuultest, osalt aga rahalistest ergutusvahenditest. Kuid ehkki loomepuhkused Hooveri instituudis ja tööpakkumised Wall Streetil ei ole asjad, mida kergel käel ära põlata, oli majandusteaduse kui professiooni läbikukkumise peapõhjuseks iha kõikehõlmava, intellektuaalselt elegantse käsitusviisi järele, mis üksiti annaks majandus teadlastele ka võimaluse edvistada oma matemaatilise võimekusega.
Õnnetuseks hakkas enamik majandusteadlasi selle romantiseeritud ja saneeritud majandusnägemuse ajel eirama kõiki neid asjaolusid, mis viltu võivad minna. Nad muutusid pimedaks inimliku ratsionaalsuse piiratuse suhtes, mis tihti mullide ja krahhideni viib; probleemide suhtes, mis tekivad omapead amokki jooksvate institutsioonidega; turgude – eriti finantsturgude – ebatäiuslikkuse suhtes, mis võib majanduse toime mehhanismis esile kutsuda äkilisi, ennustamatuid krahhe; ja ohtude suhtes, mis kerkivad esile siis, kui järelevalvajad ise järelevalvesse ei usu.
