Google Back Link Checker Economics Blogs - Blog Catalog Blog Directory AA Ehitusekspert: 16 detsember 2009

Lehevaatamisi kokku

Tere

Tere tulemast!

Blogi otsing

kolmapäev, 16. detsember 2009

peaeesmärk on majanduskasvu taastamine


**Ehitusekspertiis **


vastuvõetud 2010. aasta eelarveprojekt summas 139 miljardit eurot. Järgmise aasta kulutuste peaeesmärk on majanduskasvu taastamine ning ettepaneku kohaselt suunatakse põhiosa (45%) vahenditest kasvu- ja tööhõivemeetmetesse, mille eelarve suureneb üle 3,2% võrra ning millega soovitakse toetada konkurentsivõime taastamist kogu ELis. Suuremate teadus- ja energeetikaprogrammide vahendid kasvavad rohkem kui 12% võrra ning raha saab juurde ka ühtekuuluvuspoliitika, mille raames läheb EL 12 riikidele 52% ühtekuuluvusfondi ja struktuurifondide vahenditest. Suurenevad kõik eelarverubriigid ning kulukohustuste assigneeringute kogusummaks on ette nähtud 138,6 miljardit eurot (1,18% kogurahvatulust) ning maksete assigneeringute kogusummaks 122,3 miljardit eurot (1,04% kogurahvatulust).Nii et ELi 2010. aasta eelarve põhieesmärk on majanduse elavdamine.

Eesti valitsusliidu hinnangud 2010. aasta Eesti eelarvele on ülimalt lootusrikkad, kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab sammu eurotsoonile lähemale, on siiski põhjust muretseda - eelarves puudub majandusarengu elavdamiseks programm.
Ekspeaminister Tiit Vähi ütles,et venelaste sõimamine, sisevaenlaste otsimine, usk, et euro lahendab kõik, on asendustegevused, probleem on nõudluse puudumine.
Valitsusel on vaid usk, et euro lahendab kõik me mured.
Negatiivne informatsioon toodab negatiivset informatsiooni. Poliitikud juhivad riiki, aga inimesed valivad poliitikuid ja poliitikud peavad arvestama inimeste arvamusega.Aga kas see ka nii on?

Sellises majandusolukorras, kuhu maailm praegu on jõudnud, on kõige suurem vastutus riikide valitsustel.Ka Eesti valitsusel. Riikide valitsused peavad tegema raskeid otsuseid kohapeal ja nende eest ka rahva ees vastutama. Muidugi see sõltub ka riigi suurusest, sest mida väiksem riik, seda tähtsamad on rahvusvahelised organisatsioonid. Seda näeme ka praegu. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on oluline institutsioon just väikeste riikide jaoks näitamaks, et maailmas leidub mingi organisatsioon, kes tuleb ja aitab. Kui palju see tegelikult aitab, on juba teine tasand, aga väikestele riikidele on selline organisatsioon nagu IMF ikkagi oluline. See loodigi selleks, et stabiliseerida olukorda maailma rahandussüsteemides. Kuigi tuleb tunnistada, et ka IMF-is on 27% häältest Ameerika Ühendriikidel ja seal on suurte riikide hääl ikka hästi tugev. Mida väiksem riik, seda olulisem on talle see fond.Lisaksin siia juurde, et Euroopa Liidul, mis on mõneti ka rahvusvaheline organisatsioon, on selles kriisis ja selles uues tasakaalus, mis tekib maailmas pärast seda kriisi, tegelikult fenomenaalne võimalus olla eestkõneleja. Näinud viimased 15-20 aastat globaliseerumist, väga kiiret globaliseerumist, sellest kriisist tuleme välja mõneti rohkem multipolaarse maailmaga, mis aga baseerub seejuures riikide blokkidel ja regionaalsetel katusorganisatsioonidel. Võimu ümberjagamine sellistes globaalsetes organisatsioonides nagu IMF, eelkõige India ja Hiina kasuks, ei lähe lihtsalt, sest on reegel, et võimu ei anta, vaid võetakse. Tegelikult on küsimus selles, kas kriis läheb lõpuks nii sügavale, et määrab ise nendele organisatsioonidele mõneti uued reeglid. Seda kaugemas perspektiivis. Lühemas vaates on IMF-i olemasolu kindlasti väga hea. Organisatsioon, kus ka väikestel riikidel, kes ise ei suuda oma ressurssidega toimuvale adekvaatset vastust anda, on mingi back up’i variant. Selles mõttes on ta kindlasti omal kohal, kuigi, olgem ausad, ka IMF-i vahendid on üsna piiratud. Võib-olla uus kord on selline, et need riigid, kes suudavad panustada IMF-i rohkem raha, dikteerivad ka uue korra.

Viimastel kuudel on IMF-i ja Maailmapanka suhteliselt vähe kuulda olnud, kuigi peaks praeguses olukorras nende ja teiste sääraste organisatsioonide ülesanne olema just pingete mahavõtmine ja rahustamine. IMF-i presidendid ja Maailmapanga presidendid ei pea lugema valijate hääli. Valijate hääli loevad poliitikud ja valitsused. Ja selline häältelugemine võib tähendada seda, et riikide ja mõningate valitsuste tasanditel probleeme ei lahendata, vaid hoopis teravdatakse. Viimasest tulebki IMF-i funktsioon olla rahustav ja tasakaalustav jõud maailmas. See on ka Euroopa Liidu võimalus.
Õige aeg magati lihtsalt maha
Praegu on küsimus, kuidas korraldada tegevust ümber tingimustes, kus raha on läinud kõvasti kallimaks.
See, mida me oleme näinud Eestis headel aegadel, on mõttelaiskus. Ega stagnatsioon ole olnud ainult mõne riigi või poliitilise või administratiivse juhtimise probleem viimastel aastatel. Samamoodi on see olnud ärisektori probleem. Selge on see, et me ei peagi majandust restruktureerima, majandus restruktureerub ise. Küsimus on ainult selles, kas ta teeb seda Eestis pankrottide kaudu, mis on kõige negatiivsem stsenaarium. Sellel teel me olemegi: Eesti majandus restruktureerub küll, aga teeb seda pankrottide kaudu. Mis tähendab seda, et järgmistel aastatel, eelkõige tuleval aastal näeme, et varad jaotuvad ümber. Ühelt poolt kindlasti passiivsematelt majandusagentidelt aktiivsemate kasuks, teiselt poolt nende kasuks, kellel on kapitali, et arengusse investeerida. Mis võib olla selle negatiivne tagajärg? Ühelt poolt kindlasti tööpuudus koos sellega kaasnevate sotsiaalsete probleemidega.Teisalt kui majandus restruktureerub pankrottide kaudu, viib praegune kriis lõpuni selle, et Eesti ühiskonnast saab nn töövõtjate ja filiaalide ühiskond. Ideaal on omanike ühiskond. Kuna varad hinnatakse järgmisel aastal oluliselt alla nende pikaajalisest väärtusest, siis on küsimus, kas ja kes need varad üles ostab. Või tuleb rahvuslik kapital, kes ei ole viimased poolteist aastat Eestisse investeerinud, välja arvatud kinnisvara, piltlikult öeldes koju tagasi. Sellepärast on konflikt valitsuse ja kapitali vahel järgmisel aastal, kui majandus hakkab restruktureeruma, väga ohtlik, sest praegu ei ole rahvuslik kapital emotsionaalselt valmis Eestisse investeerima.Rahvuslik leppimine valitsuse ja kapitali vahel majanduse restruktureerimise protsessis oleks eriti oluline. Kui meie enda kapitali omanikud oleksid valmis raha siia panema, oleks see järgmisse aastasse vaadates nii arengu kui ka omanike ühiskonna seisukohalt ääretult tähtis.