Väikese mõjuga valuutad on probleem, nagu kinnitab ka naaberriigi Rootsi kogemus. Seal tehti mõni aasta tagasi referendum, kus rahvas ei soovinud eurot kasutusele võtta. Rootsi rahvas toetab praegu üha rohkem ja rohkem euro sisseviimist tolle ajaga võrreldes, kui oli referendum. Miks? Põhjus on see, et Rootsi valuuta ujub euroga võrreldes. Rootsi kroon ei ole euroga seotud kindla kursi alusel nagu Eesti kroon. Suvega võrreldes on Rootsi valuuta rohkem kui 10% euro suhtes odavnenud, seda tunneb iga inimene Rootsis. Eksportkaubad on rootslastel umbes 10% kallimaks läinud. See on üks näide, et isegi meist suuremates riikides, kes kunagi otsustasid euroga mitte ühineda, kasvab tänapäeval toetus euroga ühinemisele.
Kui rääkida reaalmajanduse inimestega, tundub , et esimest korda pärast 1990. aasta algust on Eestil tekkinud riigirisk. See on väga suur probleem, sest kapitalita pole arengut. Kui vaadata praegust kriisi ja seda, kuidas sellest välja tulla, on meil arenguks vaja kapitali. Samal ajal on selge, et praegu kapitali Baltikumi ei tule. Turud on võtnud selgelt hoiaku, et ühel hetkel on siin raha devalveerimine paratamatu ja miks sinna minna enne, kui see samm on tehtud. Või kui tullaksegi, siis kirjutatakse see kapitalihinna sisse. Tegelikult kujundavad meie kohta arvamust Financial Times ja Economist ning keegi ei vaata Baltikumi 7-miljonilist turgu, veel vähem Eesti 1,3-miljonilist turgu fundamentaal-tegurite põhiselt. On müüdid ja siiani toitis meid kapitaliga see müüt, mis 1990. aastatel tekkis - kiire privatiseerimine, proportsionaalne tulumaks, reinvesteeritud tulu nullmäär. See oli väga positiivne müüt ja avas meile akna, kuid nüüdseks on aken kinni pandud. Miks ma pidada eurot eriti oluliseks, on ühelt poolt riskide pool, teiselt poolt ka see, et meil on vaja ennast välja rebida negatiivsete sõnumite voost. Seetõttu euro võiks olla peaaegu ainus märk, mille tähendus kõlaks kaugemale ja mis võiks murda tekkinud negatiivse emotsiooni. Sellest tulenevalt võib arvata, et mida kiiremini, seda parem loogika on ainupädev. Teine pool on reaalsete riskide pool. Oleme situatsioonis, et kui me 2011 ei suuda Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmeks saada, siis ei ole meil mõtet enam rääkida unilateraalsest eurostumisest kui administratiivsest otsusest, vaid siis toimub see iseeneslikult, nii nagu 1990. aastate algul hakkasid inimesed ise oma valuutariske maandama. Rahvas hakkab ka nüüd oma valuutariske ise maandama ehk inimesed lihtsalt võtavad euro kasutusele: nad hakkavad oma sääste hoidma eurodes ja samuti oma tehinguid tegema eurodes. Kuigi praegu käsib seadus maksta palka kroonides, võib juhtuda, et see nõue muutub lõpuks formaalsuseks.2011.a. on mõneti nagu murdepunkt. Kui siis eurot ei tule, hakkavad inimesed ise tegutsema. Võib öelda, et meil puudub praegu rahanduspoliitiliselt mingi oht devalvatsiooniks, nagu räägitakse. Seda ohtu ei ole. Suurim risk on jätkuvalt administratiivne. Juba 2004.a. ütlesid lõunapoolsed liikmesriigid: mehed, vaadake, milline on teil jooksevkonto, te peate midagi tegema, devalveerige. Me ei tohi jällegi üle hinnata võimalust, et keegi viitsib meie reaalsesse majandusse niipalju süüvida, et adekvaatseid järeldusi teha. Seda tegelikult ei ole. Eesti huvi on eriti praeguse kriisi valguses väga selgelt föderaliseerunud Euroopa. Ja selle selgelt föderaliseerunud Euroopa üks nurgakive on tegelikult ühine rahapoliitika, mida saab siiski kõige efektiivsemalt teha ühte vääringut kasutades. Samuti võib arvata, et juba optimaalse valuutapiirkonna teooriast tulenevalt ei ole meil lõputult võimalik krooniga edasi minna. Kui me ei tee administratiivselt otsuseid, teevad majandusagendid need otsused meie eest ise ära.
Rootsi ekspordi krediteerijad arutavad, kas rahastada Eestisse tehtavaid eksporditehinguid või mitte.See näitab, et asi ei ole abstraktne, vaid tegemist on tõsise probleemiga. Eesti maine on igasuguste pealkirjade tõttu ajalehes pandud ühte potti kõigi teiste kriisikahtlaste riikidega ja keegi ei sorteeri sealt välja, et Eesti on eriline või parem. See on väga tõsine hoiatus.
Kahjuks on nii, et investorid ei vaevu mõtlema, milline on Eesti rahasüsteem. Kui loetakse, et meil on 15 protsenti jooksevkonto defitsiiti ja 10 protsenti inflatsiooni, siis oleme riik, mis on õpitarkuste järgi valuutariski piirkonnas. Küsimus on selles, miks peame elama valuutariski tähe all ja Soome on sellest vabastatud, mis sest et solidaarsusprintsiip on Euroopa Liidu peamisi alustalasid.Võib siiski tuua ühe negatiivse mõju, mida euro kasutamine võiks Eestile tähendada. Negatiivne võiks olla see, et majanduslanguses, mis maailmas on, kasutatakse vahel Keynesi majandusteooriat. Riik hakkab suunama majandusse täiendavat raha. Seda näeme praegu Inglismaal, kui riik otsustas alandada käibemaksu 17,5 protsendilt 15 protsendile. Kohe järgnes opositsiooni kriitika: kes sellise muudatuse kinni maksab? Eelarve defitsiit on paratamatu. Kui Eesti tahab euro kasutusele võtta, on Eesti valitsusel piiratud võimalused selliseid meetmeid kasutada nagu Inglismaal. Eesti ei saa endale lubada ülemäärast eelarve defitsiiti. Kui seame oma riigile prioriteediks euro kasutuselevõtu, peame suutma ohjata eelarve defitsiiti ja hoidma seda kindlasti väiksemana kolmest protsendist.
