1930. aastatel ei olnud finantsturud arusaadavail põhjustel just suure au sees. Majandusteadlane Keynes võrdles neid “ajalehekonkurssidega, kus võistlejad peavad saja foto seast välja valima kuus kõige ilusamat nägu, kusjuures auhinna saab see võistleja, kes tabab kõige täpsemalt ära kõigi võistlejate keskmise valiku; nii et võistlejal ei tule valida mitte neid nägusid, mida ta ise kõige ilusamaks peab, vaid neid, mis tema arvates võiksid kõige suurema tõenäosusega püüda teiste võistlejate pilku”.
Ja Keynesi meelest oli väga halb mõte lubada säärastel turgudel, kus spekulandid sisustavad oma aega üksteise hinnapakkumiste pealepassimisega, dikteerida olulisi äriotsuseid: “Kui mingi riigi kapitaliarendus muutub kasiinotegevuse kõrvalsaaduseks, siis on tõenäoline, et see töö saab halvasti tehtud.”
1970. aastate paiku või nii paistis aga, nagu oleks finantsturgude uurimise üle võtnud Voltaire’i doktor Pangloss, kes kinnitas, et me elame parimas kõigist võimalikest maailmadest. Arutlused investorite irratsionaalsuse, mullide, destruktiivse spekuleerimise teemadel olid akadeemilisest diskursusest sama hästi kui kadunud. Rahanduse alal domineeris “efektiivse turu hüpotees”, millega oli lagedale tulnud Eugene Fama Chicago ülikoolist ja mis väidab, et finantsturud määravad varade hinna täpselt nende tõelisele väärtusele vastavalt, arvestades kogu kättesaadava informatsiooniga. (Näiteks mingi firma aktsia hind peegeldab alati täpselt vastava firma väärtust, arvestades kättesaadava informatsiooniga selle firma kasumist, ärilistest väljavaadetest jne.) Ja 1980. aastatel väitsid finantsökonomistid eesotsas Michael Jenseniga Harvard Business Schoolist juba, et kuivõrd finantsturud hinnad alati õigesti paika panevad, on oma aktsiahindade maksimeerimine parim, mida korporatsioonide juhid teha võivad – ja seda mitte ainult iseenda, vaid kogu majanduse hüvanguks. Teisisõnu: finantsökonomistid uskusid, et riigi kapitaliarendus tulekski anda “kasiino” hoolde, nagu Keynes seda oli nimetanud.
Raske oleks väita, et see muutus rahandusteaduses oli tingitud sündmustest enestest. Tõsi, mälestus 1929. aastast jäi ajapikku tagaplaanile, kuid endiselt tuli turul ette tõusule spekuleerivaid perioode ühes laialt levivate lugudega spekuleerimisliialdustest ning seejärel langusele spekuleerimise perioode. Aastail 1973–1974 langes aktsiate väärtus näiteks 48 protsendi võrra. Ja 1987. aasta börsikrahh, mille käigus Dow indeks kukkus üheainsa päevaga ilma mingi selge põhjuseta 23 protsendi võrra, oleks pidanud tekitama vähemalt mõningaid kahtlusi turu ratsionaalsuses.
Kummatigi ei suutnud need sündmused, milles Keynes oleks näinud tõendit turgude ebausaldusväärsusest, kuigivõrd pidurdada ilusa idee hoogu. Teoreetiline mudel, mille finantsökonomistid välja töötasid eelduse pinnalt, et iga investor vaeb ratsionaalselt riski ja tulu – niinimetatud finantsvarade hindamise mudel ehk CAPM [Capital Asset Pricing Model] – on imeliselt elegantne. Ja kui selle lähte-eeldused omaks võtta, siis ka äärmiselt kasulik. CAPM mitte üksnes ei õpeta, kuidas oma aktsiaportfelli valida, vaid – mis finantsmajanduse seisukohalt veelgi olulisem – see ütleb ka, kuidas hinnata finantsderivatiive, nõudeid nõuetele. Uue teooria elegants ja näiv kasulikkus tõi selle loojatele rea Nobeli auhindu; ja paljudele teooria vilunud käsitsejatele langes osaks ka maisemaid tasusid: relvastatud oma uute mudelite ja hirmuäratavalt hea matemaatikaoskusega – CAPM-i keerukamad rakendused nõuavad füüsiku tasemel arvutusi –, võisid leebete maneeridega ärikooliõppejõud saada ja saidki Wall Streeti ajuhiiglasteks, kes teenisid välja ka Wall Streeti palganumbreid.
http://www.esten.ee/
