Soolvee-majandusteadlased samal ajal põiklesid. Kui magevee-majandusteadlased olid puristid, siis nemad olid pragmaatikud. Mööndes küll, et keinsiaanlikku, nõudluse poole pealt lähenevat käsitust majanduslangusest on neoklassitsistliku teooriaga raske lepitada, pidasid sellised majandusteadlased nagu N. Gregory Mankiw Harvardist, Olivier Blanchard Massachusettsi Tehnikaülikoolist ja David Romer California ülikoolist Berkeleys siiski tõendeid selle kohta, et langused on nõudlusest tingitud, liiga veenvaks, et neid kõrvale heita. Niisiis olid nad valmis kalduma kõrvale täiuslike turgude või täiusliku ratsionaalsuse eeldusest või mõlemast, tuues mängu piisavalt ebatäiuslikkust, et teha ruumi enam või vähem keinsiaanlikule langusekäsitusele. Ja endiselt olid soolvee-majandusteadlased seisukohal, et aktiivsed majanduspoliitilised tegevuskavad on langustevastases võitluses soovitavad.
Kuid ka uuskeinsiaanlikud majandusteadlased, nagu nad end nimetasid, ei olnud ratsionaalsete indiviidide ja täiuslike turgude võlu suhtes immuunsed. Nad püüdsid oma kõrvalekaldeid neoklassitsistlikust ortodoksiast piirata nii palju kui võimalik. See tähendas, et valitsevates mudelites ei olnud ruumi säärastele nähtustele nagu mullid ja pangandussüsteemi kokkuvarisemised. Asjaolu, et reaalses maailmas selliseid asju endiselt juhtus - aastail 1997-1998 toimus suures osas Aasiast kohutav finants- ja makromajanduskriis, aastal 2002 langes surutisega võrreldavasse kriisi Argentiina -, uuskeinsiaanliku mõtte peavoolus kajastamist ei leidnud.
Sellegipoolest võinuks arvata, et mage- ja soolvee -majandusteadlaste maailmavaatelised erinevused põhjustavad nende vahel pidevaid lahkhelisid majanduspoliitika küsimustes. Mõnevõrra üllatavalt aga vaidlesid need koolkonnad ajavahemikus umbkaudu 1985-2007 peamiselt teooria üle, mitte selle üle, kuidas tuleks tegutseda. Põhjuseks oli minu meelest see, et erinevalt algsetest keinsiaanidest ei pidanud uuskeinsiaanid fiskaalpoliitikat - muudatusi valitsuskuludes või maksudes - languste vastu võitlemisel vajalikuks. Nad uskusid, et Föderaalreservi tehnokraatide rakendatav monetaarpoliitika võib anda kogu vajaliku abi, mida majandus võib vajada. Milton Friedmani 90. sünnipäeva tähistamisel kuulutas Ben Bernanke, endine enam-vähem uuskeinsiaanlik professor Princetoni ülikoolis ja selle aja peale juba Föderaalreservi juhatuse liige, Suure surutise kohta: “Teil on õigus. Me ise tekitasime selle. Meil on väga kahju. Kuid tänu teile seda enam ei juhtu.” Selge sõnum oli, et surutiste vältimiseks ei ole vaja muud kui taibukamat Föderaalreservi.
http://www.esten.ee/
