Majandusteadus kui eriala jäi hätta sellepärast, et majandusteadlased lasid end ära võluda perfektse, hõõrdevaba turusüsteemi nägemusest. Et oma mainet taastada, peab ta õppima leppima vähem lummava nägemusega - nägemusega sellisest turumajandusest, millel on küll palju voorusi, kuid milles tuleb ette ka defekte ja hõõrdumist. Hea uudis on see, et me ei pea alustama nullist. Isegi täiuslike turgude majandusteaduse õitseajal uuriti tublisti ka viise, kuidas reaalne majandus teoreetilisest ideaalist kõrvale kaldub. Ja edaspidi ilmselt nihkubki - õigupoolest ongi juba nihkumas - defekte ja hõõrdumist tunnistav majandusteadus majandusanalüüsi äärealadelt selle keskmesse.
Juba praegu leidub üks üsna kaugele arenenud näide säärasest majandusteadusest, mida ma silmas pean: biheivioristliku rahanduse nime all tuntud mõttekoolkond. Selle lähenemisviisi rakendajad rõhutavad kaht punkti. Esiteks ei sarnane paljud reaalses maailmas tegutsevad investorid kuigivõrd efektiivsete turgude teooria külmade kalkuleerijatega: nad alluvad liigagi hästi karjavaimule, irratsionaalse vaimustuse ja alusetu paanika hoogudele. Teiseks tõdevad tihti needki, kes püüavad oma otsustes tugineda külmale arvestusele, et see on võimatu, et usalduse, usutavuse ja piiratud tagatisega seonduvad probleemid sunnivad neid karjaga kaasa jooksma.
Mis puudutab esimest punkti: juba efektiivse turu hüpoteesi õitseaegadel tundus ilmne, et reaalse maailma investorid ei ole nii ratsionaalsed, nagu valitsevad mudelid eeldasid. Larry Summers alustas kord üht rahandusteemalist ettekannet, kuulutades: “IDIOOTE LEIDUB. Vaadake ainult ringi.” Aga mis liiki idiootidest (akadeemilise kirjanduse eelistermin on tegelikult “mürakauplejad”) me õieti räägime? Biheivioristliku majandusteaduse nime all tuntud laiemast voolust ideid ammutades üritab biheivioristlik rahandus sellele küsimusele vastata sel teel, et suhestab investorite silmanähtava irratsionaalsuse inimmõtlemise tuntud kalduvustega, nagu kalduvus muretseda väikeste kaotuste pärast rohkem kui väikeste tulude pärast, või kalduvus teha väikeste valimite põhjal tuleviku kohta liiga kergekäelisi oletusi (näiteks eeldada, et kuna kinnisvarahinnad viimase paari aasta jooksul on tõusnud, siis tõusevad need edaspidigi).
Kuni kriisini heitsid Eugene Fama taolised efektiivse turu eestkõnelejad biheivioristliku rahanduse poolt esitatud tõendusmaterjali kõrvale kui “kurioosumite kogu”, millel puudub tegelik tähtsus. Nüüd, mil tohutu mulli lõhkemine - mulli, mida sellised biheivioristlikud majandusteadlased nagu Robert Shiller (Yale) olid õigesti diagnoosinud, seostades seda minevikus ette tulnud “irratsionaalse vaimustuse” episoodidega - on maailma majanduse põlvili surunud, on niisugust suhtumist märksa keerukam kaitsta.
Mis puudutab teist punkti: oletagem, et idioote tõepoolest leidub. Kui olulised nad on? Mitte eriti, väitis Milton Friedman ühes oma mõjukas artiklis aastast 1953: targad investorid teevad raha, ostes siis, kui idioodid müüvad, ja müües siis, kui idioodid ostavad, ning stabiliseerivad sellega turgu. Kuid biheivioristlik rahandus väidab, et Friedman eksis ja et finantsturud on mõnikord äärmiselt ebastabiilsed; ja just praegu tundub raske seda väidet vaidlustada.
Arvatavasti kõige mõjukama sellealase artikli avaldasid 1997. aastal Andrei Sheifer (Harvard) ja Robert Vishny (Chicago), kus sisuliselt formaliseeritakse vana ütlus, et “turg võib käituda irratsionaalselt kauem, kui teil raha jätkub”. Nagu nad osutasid, on arbitra˛ööridel - inimestel, kes eeldatavasti ostavad odavalt ja müüvad kallilt - oma töö tegemiseks tarvis kapitali. Ja varade hinna ränk langus, isegi kui see ei ole majanduse põhinäitajatega põhjendatud, kipub seda kapitali ammendama. Selle tulemusel surutakse tark raha turult välja ja hinnad võivad sattuda langusspiraali.
Praeguse finantskriisi levik mõjus peaaegu nagu näitlik õppetund rahandusliku ebastabiilsusega seotud ohtudest. Ja rahandusliku ebastabiilsuse mudelite aluseks olevad ideed on osutunud majanduspoliitika seisukohalt ülimalt asjakohasteks: keskendumine finantsinstitutsioonide ammendunud kapitalile aitas suunata Lehman Brothersi krahhi järel rakendatud põhimõttelisi meetmeid, ja näib (hoidkem pöialt), et selline tegevus hoidis edukalt ära rahanduse veelgi ulatuslikuma kollapsi.
Kuidas on kõige selle juures lood makromajandusteadusega? Hiljutised sündmused on üsna otsustavalt kummutanud kujutelma, nagu oleksid majanduslangused optimaalne reageering kõikumistele tehnilise progressi kiiruses; ainus usutav lähenemine saab olla mingi enam või vähem keinsiaanlik käsitlus. Aga standardsed uuskeinsiaanlikud mudelid ei jätnud ruumi sedalaadi kriisidele, nagu meil praegu toimub, sest üldjuhul aktsepteerisid nad efektiivse turu teooria kohast käsitust finantssektorist.
Oli mõningaid erandeid. Üks töösuund, mille algatas ei keegi muu kui Ben Bernanke koostöös Mark Gertleriga New Yorgi ülikoolist, rõhutas, kuidas piisava tagatise puudumine võib pärssida ettevõtete võimalusi raha hankida ja investeerimisvõimalusi ära kasutada. Teine sellega lähedane suund, millele põhiliselt panid aluse mu Princetoni kolleeg Nobuhiro Kiyotaki ja John Moore Londoni Majandusülikoolist, näitas, et kinnisvara sarnaste varade hinnad võivad sattuda isevõimenduvatesse langustesse, mis omakorda kisuvad langusse kogu majanduse tervikuna. Kuid seniajani ei ole düsfunktsionaalse rahanduse mõju isegi keinsiaanlikus majandusteaduses seisnud kesksel kohal. Selge on, et see olukord peab muutuma.
Nii et vaat mida majandusteadlased minu meelest nüüd tegema peavad. Esiteks peavad nad vaatama näkku ebamugavale reaalsusele, kus finantsturud ei ole kaugeltki täiuslikud, vaid võivad langeda erakordsete pettekujutelmade ja rahvahulkade hullustuse ohvriks. Teiseks peavad nad tunnistama - ja neile, kes Keynesist kuuldes itsitama ja sosistama hakkasid, on see kahtlemata väga raske -, et keinsiaanlik majandusteadus on ikka veel parim olemasolev teoreetiline raamistik majanduslanguste ja -surutiste mõistmiseks. Kolmandaks peavad nad andma oma parima, et hõlmata makroökonoomikasse rahanduse reaalne käitumine.
Järgneb.
http://www.esten.ee/
