Eesti rahvas elab ühasüvenevas vaesuses.

Keskmine brutokuupalk ulatus esimeses kvartalis 2011.a. 792 euroni (12 397 kroonini, mis on 4,5 protsenti rohkem kui möödunud aastal samal ajal.
Brutopalga reaalkasv ehk palgakasv, kust inflatsioon on maha arvatud, oli -0.9 protsenti.
Brutokuupalk tõusis neljandat kvartalit järjest.
I kvartali keskmist palka mõjutasid ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud. Keskmine brutokuupalk ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis 2010. aasta I kvartaliga võrreldes 3,2%.
Samas ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud palgatöötaja kohta tõusid keskmiselt 57,9%.
Palgastatistika uuringu alusel oli märtsi lõpu seisuga töötajaid 1,2% rohkem kui 2010. aasta samal ajal.
Keskmine brutokuupalk tõusis 2010. aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise tegevusalal (18,9%) ning langes kõige enam haldus- ja abitegevuses (3,9%).
Keskmine brutotunnipalk tõusis 2010. aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam mäetööstuses (16,6%) ning langes kõige enam haldus- ja abitegevuses (7,0%).
Keskmine brutopalk oli jaanuaris 749 eurot (11 723 krooni), veebruaris 785 eurot (12 284 krooni) ja märtsis 843 eurot (13 197 krooni).
2011. aasta I kvartalis oli tööandja keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus 1074 eurot (16 810 krooni) ja tunnis 6,99 eurot (109,39 krooni). Keskmine tööjõukulu töötaja kohta kuus ja tunnis tõusid vastavalt 4,3% ja 1,8% võrreldes 2010. aasta I kvartaliga.
Keskmine tööjõukulu töötaja kohta tõusis 2010. aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam mäetööstuses (17,5%) ning langes kõige enam haldus- ja abitegevuses (4,2%).
Keskmine tööjõukulu tunnis tõusis 2010 aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise tegevusalal (16,5%) ning langes kõige enam haldus- ja abitegevuses (8,4%).
Avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga töötajale, et oleks võimalik võrrelda palku tööaja pikkusest olenemata.
Kuupalga arvestamise alus on tasu tegelikult töötatud aja ja mittetöötatud aja eest.
Tööjõukulu hõlmab brutopalka ning tööandja sotsiaalmakseid, -hüvitisi ja -toetusi palgatöötajatele.
Keskmine brutokuupalk I kvartalis 2011 oli 2.7 protsenti väiksem .kui IV kvartalis 2010.aastal.
Oma osa palgatõusus oli preemiatel ja lisatasudel, ilma nendeta kasvas keskmine palk 3,2 protsenti. Statistikaameti teatel on reaalpalk vähenenud kümme kvartalit järjest. Tähelepanuväärne on ka see, et seni osalise ajaga töötanud inimesed on hakanud tööle täisajaga.

Palga kasvu kaaslaseks oli ka tööjõükulude kasv.
Ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud palgatöötaja kohta tõusid keskmiselt 57,9%.
Kokkuvõttes võib öelda,et esimeses kvartalis 2011.a. keskmise palga tõusu taga on struktuursed muudatused..
Eesis on väga suur tööpuudus - 14.4%,suur väljaränne riigist,kiiresti kasvavad hinnad ning Eesti rahvas läheb päev päevalt vaesemaks.
Valitsus peaks peatama rahva elatustaseme langust.

Veereme järgmise kriisi poole.

Aprillis 2009.aastal Eestis oli ELi kõige järsem tööstustoodangu langus
Euroala tööstustoodang kukkus aprillis 2008 aasta sama perioodiga võrreldes 21,6%, mis oli suurim langus 1986. aastast, mil statistikat koostama hakati.
Märtsiga võrreldes kahanes tööstustoodang euroalal 1,9%.

ELi 27 liikmesriigis kahanes tööstustoodang 2008. aasta aprilliga võrreldes keskmiselt 19,4% ja märtsiga võrreldes 0,9%.
2008. aasta aprilliga võrreldes oli suurim tööstustoodangu langus Eestis (-33,7%), Sloveenias (-24,9%) ja Leedus (-24.5%) ning väikseim langus Poolas (-6,9%), Rumeenias (-7,8%) ja Portugalis (-11,1%).

Eelnenud kuuga võrreldes kasvas tööstustoodang aprillis 2009.aastal enim Lätis (+4,8%), Hispaanias (+2%) ja Itaalias (+1,1%). Suurimad langused olid Sloveenias (-3,8%), Soomes (-3,4%) ja Eestis (-2,8%).

Selline olukord pani siis Euroala löögi alla maailmaturu nõudluse langusest ning euro tugevnemisest.
Euroala sai siis kõvemini kannatada saanud kui rohkem teenustele orienteeritud USA ja Suurbritannia.
Tol korral langevad numbrid jahutasid lootusi euroala majanduse kiirest toibumisest. Ja karta oli,et ees võib olla negatiivseid üllatusi.

Tol korral pesumasinate tootmine kahanes euroalal aprillis aasta baasil 22,4%. Investeerimiskaupade nagu tootmisseadmete valmistamine vähenes 26,7%.
Euro oli veebruarist 2009.dollari suhtes tugevnenud ca 12%.

Eestis tööstustoodangu suurt langust aprillis 2009.aastal põhjendati ebapiisava nõudlusega nii sise- kui ka välisturul.
Eksport vähenes siis võrreldes 2008. aasta aprilliga ligi 40%, müük siseturule ligi 30%.
Languses olid kõik töötleva tööstuse harud.
Tööstustoodangu tootjahinnaindeksi muutus oli 2011. aasta aprillis võrreldes märtsiga 0,9% ja võrreldes eelmise aasta aprilliga 5,2%.
Tootjahinnaindeksit mõjutas aprillis võrreldes eelmise kuuga keskmisest enam hindade tõus toiduainete ja metalltoodete tootmises ning hindade langus elektriseadmete tootmises.
2010. aasta aprilliga võrreldes mõjutas indeksit keskmisest enam hindade tõus toiduainete ja metalltoodete tootmises.
Tööstustoodangu tootjahinnaindeksi muutus tegevusala järgi aprillis 2011.a:

Tegevusala Märts 2011 –
aprill 2011, % Aprill 2010 –
aprill 2011, %
Kokku 0,9 5,2
Energeetika 0,3 1,1
Mäetööstus -0,9 -0,7
Töötlev tööstus 1,1 5,9
Ekspordihinnaindeks tõusis 2011. aasta aprillis võrreldes märtsiga 0,2% ja võrreldes eelmise aasta aprilliga 10,5%.
Ekspordihinnaindeksit mõjutas aprillis võrreldes eelmise kuuga keskmisest enam metalli, keemiatoodete ja mineraalsete kütuste hinnatõus ning elektriseadmete ja turbatoodete hinnalangus.
Impordihinnaindeks tõusis 2011. aasta aprillis võrreldes märtsiga 1,1% ja võrreldes eelmise aasta aprilliga 12,4%.
Impordihinnaindeksit mõjutas aprillis võrreldes eelmise kuuga keskmisest enam mineraalsete kütuste, keemiatoodete, metalli ja puittoodete hinnatõus.
Vähe rõõmustavat tõi meile tänavu väljakujunenud olukord,kus tööstustoodangu tootjahinnaindeks kasvas mitte tootlikkuse kasvu arvelt,vaid suures osas hindade tõusust toiduainete ja metalltoodete tootmises.
Asi ka selles.et valisime valitsusse inimesi kellel onpraegu ülihea palk ja soodustused,kuid valitsus ei suhtu hinna tõusu Eestis piisavalt tõsiselt – ütlevad,et mis meie siin teha saame?
Ja nii see riigi värk järgmise kriisi poole veereb.
See on Eesti riigis tüüpiline olukord,kus tihtipeale on meil nokk kinni,saba lahti ning ka teistpidi.
Ega meie riik sedasi kaugele ei jõua!
Ning vaevalt et töötus ja vaesus Eesti riigis niipea kaovad.

Eestis on liiga kõrge töötus.

Lähtudes majanduskriisist tööpuudus on jõudnud Eestis rekordiliselt kõrgele tasemele. Töökohtade vähesus ja töötute pidev lisandumine alates 2008. aasta lõpust tänaseni on viinud selleni, et tööd otsitakse üha kauem ja paljud pered on sattunud suurtesse toimetulekuraskustesse.
Kiiresti kasvab pikaajaline töötus ehk nende inimeste hulk, kes on tööd
otsinud aasta või kauem. 2010. aasta esimeses kvartalis ulatus pikaajaliste töötute arv Eestis juba 51 000-ni, mis prognooside kohaselt tõuseb lähiajal veelgi.

2011. aasta I kvartalis töötuid oli 99 000 ja töötuse määr 14,4% - see on liig mis liig.Paistab oleme jälle esikohal Euroopas.Kahju!
Üle poole töötutest on pikaajalised töötud, kes on tööta olnud aasta või kauem.
Eelmisel aastal kiiresti vähenema hakanud töötus tänavu I kvartalis jälle kasvas.
Tööjõu-uuringu andmetel põhinev töötute hinnanguline arv, mis IV kvartalis 2010.a. vähenes 93 000-ni, kasvas tänavu I kvartalis 6000 võrra.
2010. aasta alguses 19,8%-ni tõusnud töötuse määr vähenes aasta lõpus 13,6%-ni, tänavu aasta alguses tõusis aga 14,4%-ni.

I kvartalis kasvas pikaajaline töötus. Pikaajaliste töötute arv tõusis 56 000-ni, neist 27 000 oli tööd otsinud koguni kaks aastat või kauem (väga pikaajalised töötud).
Pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas kasvas I kvartalis 57%-ni. Samal ajal alla aasta tööta olnute arvu vähenemine jätkus.
Aastaga on nende arv vähenenud kaks korda — 86 000-st 43 000-ni.

Tööga hõivatuid oli I kvartalis 591 000, mis on 2000 ehk 0,3% vähem kui eelmises kvartalis.
2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid 38 000 ehk 6,8% rohkem. Aastaga on tööhõive kasvanud enamikul tegevusaladel.
Kõige rohkem mõjutasid hõive kasvu töötlev tööstus ja ehitus, kus 2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid vastavalt 22 000 ja 9000 rohkem.

Võrreldes 2010. aasta IV kvartaliga kasvas töötus veidi tööhõive vähenemise tõttu, peamiselt aga rahvastiku majandusliku aktiivsuse suurenemise tõttu.
15–74-aastasi mitteaktiivseid inimesi oli tänavu I kvartalis 339 000, mis on 9000 vähem kui eelmises kvartalis. Mitteaktiivsete hulgas vähenes õppijate, koduperenaiste ja pensioniealiste arv, sest tööturu olukorra paranemine on neid innustanud tööd otsima.
Õppijate arv väheneb lisaks ka õppimisealiste noorte arvu vähenemise tõttu.
Heitunuid ehk tööotsingutest loobunuid oli I kvartalis alla 10 000, mis on samuti veidi vähem kui eelmises kvartalis.

Pikaajalisteks töötuteks loetakse tavaliselt neid inimesi, kes on olnud tööta kauem kui aasta ning kes otsivad tööd ja soovivad tööle tagasi pöörduda.
Tegemist on riskigruppi kuuluvate inimestega, kuna nende konkurentsivõime tööturul langeb kiiresti ja oluliselt.
Pikaajaliselt tööta olnud inimesed minetavad reeglina oma eelneva tööoskuse ning pikaajalise sotsiaalse tõrjutuse tõttu väheneb ka nende motivatsioon tööd otsida ja tugevneb nn õpitud abitus.
Ühiskonna seisukohalt nõuab pikaajaline töötus olulisi lisainvesteeringuid toetamaks
nii isiku passiivset kohanemist (passiivse tööpoliitika meetmed, sotsiaaltoetused) kui
tema aktiivset arenguvõimet (aktiivse tööpoliitika meetmed).
Selleks, et tehtavad
investeeringud aitaksid vältida ühiskonnas tekkida võivaid sotsiaalseid pingeid ning
võimaldaksid tõsta tootlikkust ja konkurentsivõimet, on oluline omada usaldusväärset
infot pikaajalise töötuse ning sellega kaasnevate riskifaktorite kohta nii riigi kui
subjektide tasemel.

Analüüsi läbiviimisel on tuginetud Eesti tööjõu-uuringu (ETU) andmetele.
Töötuteisikutunnuste analüüs põhineb ETU 99 andmebaasil, millega koguti informatsiooni
inimese seisundi kohta Eesti tööturul 1998. aasta algusest kuni 1999. aasta II kvartalini.
Valimisse kuulus 6310 leibkonda. Leibkonnaliikmeid intervjueerides saadi vastused 12 703 inimeselt vanuses 15–74 eluaastat.
ETU 99 koosnes küsitlusnädala
osast, mis sisaldab andmeid küsitletu tegevuse kohta küsitlusele eelnenud nädalal,ning tagasivaatelisest osast, milles fikseeriti küsitletu seisund tööturul küsitlusmomendil
(töötav, töötu või mitteaktiivne) ning ka seisundi muutused ajavahemikul
1998. aasta algusest kuni küsitlusnädalale eelnenud nädalani 1999. aastal.
Andmete statistilisel analüüsimisel on kasutatud tarkvarapaketti Stata.
Ülevaates pikaajalise töötuse olukorrast on märgitud järgmist:

pikaajalise töötusega seonduvad probleemid on viimastel aastatel tõusnud teravaltpäevakorda enamuses Euroopa Liidu riikides. 1999. aastal oli Euroopa Liidus keskmiselt 4,3% tööjõust pikaajalised töötud (kõrgeim määr oli Hispaanias ulatudes 7,4%)
ning madalaim Taanis – 1,0%). Töötutest 46% on olnud hõivest väljaspool enam kui aasta.
Inimeste hulk, kes on olnud töötud kaks ja enam aastat on kasvanud 62%-ni
kõigist pikaajalistest töötutest, mis on enam kui 5 miljonit inimest
Eestis oli 2001. aastal keskmiselt ligi 100 tuhat töötut: sellest üle 40 tuhande inimese on olnud töötud rohkem kui aasta, mis moodustab ligi 4% tööealisest elanikkonnast
ning enam kui 6% tööjõust.
Jälgides Eesti tööturu arengut eelmise aastakümne jooksul (1991–2000), näeme, et töötute arv on kasvanud 8 korda ning pikaajaliselt töötute arv (töötud üle 12 kuu) ligi 16 korda.

Tegemist on olnud väga suurte muudatustega Eesti tööturul ning tööturu tasakaalustamatuse olulise
suurenemisega.
Üldise tööpuuduse kasvu taustal on oluliselt pikenenud töötusperioodi
kestus ning suurenenud pikaajaliste töötute osakaal.
Kui 1992.aastal oli üle 12 kuu tööd otsinuid 20% kõigist töötutest, siis 1994. aastaks tõusis see
näitaja 39,6%-ni ning 2000. aastal juba 44,3%-ni. Märkimisväärne on nende töötute
arv, kes on tööta olnud rohkem kui kaks aastat. 1999. aastal oli selliseid inimesi 22,8 tuhat ning 2000. aastal enam kui 25 tuhat ehk rohkem kui veerand töötute arvust.
Tegemist on väikese riigi seisukohalt väga suure riskirühma moodustavate
inimestega, kellede aktiivse arenguvõime saavutamine (või taastamine) on ilmselt
juba väga raske kui mitte võimatu ülesanne.
Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et pikaajaliste töötute arvu pidev suurenemine
on toimunud olukorras, kus nii tööjõus osalemise määr kui ka tööhõive määr on oluliselt langenud ning samas on tööturul mitteaktiivsete tööealiste inimeste arv märkimisväärselt
kasvanud (aastatel 1991–2000 on mitteaktiivsete arv kasvanud üle 40%).
Töötute osakaal vastavalt töötuse kestusele Eestis aastatel 1991–2000
(aastakeskmine, %)
Kestvus 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000

Kuni 6 kuud 57,2 58,1 43,7 38,8 40,2 29,6 32,9 34,8 34,3 41,5

7–12 kuud (20,7) 21,8 28,2 21,6 28,0 15,1 21,3 18,2 19,8 14,2

Üle 12 kuu (22,1) 20,1 28,1 39,6 31,8 55,3 45,8 47,0 45,9 44,3

Üle 24 kuu ... … (7,1) 14,0 15,5 21,5 27,0 25,8 26,5 26,3

Märkus: Punktiiriga esitatud andmed põhinevad vähem kui 20-isikulisel valimil, sulgudes
esitatud andmed 20–39-isikulisel valimil.
Mitteaktiivsuse põhjusteks on lisaks pensionieale, õppimisele, haigusele ja invaliidsusele
ning laste ja/või teiste pereliikmete eest hoolitsemise vajadusele ka see, et
inimesed on kaotanud eneseusu ja ei otsigi enam tööd. Selliseid inimesi ei loeta
enam töötuteks ega ka tööjõu hulka kuuluvateks. Tegemist on heitunud isikutega,
kelle arv on Eestis pidevalt kasvanud. 2000. aastal loeti heitunute hulka juba 24 tuhat inimest ning see arv on perioodil 1991–2000 kasvanud ligi kuus korda moodustades
6% mitteaktiivsetest (1991. aastal vaid 1,4%). Samal ajal on teiste mitteaktiivsuse põhjuste osakaal (pensioniiga, õppimine, haigus või invaliidsus) olnud suhteliselt
stabiilne, vaid lapse või mõne teise pereliikme eest hoolitsemise vajaduse osakaal on aastatega vähenenud.
Heitunud isikute arvu kiire kasv on otseselt seotud pikaajalise töötuse kasvuga, kuna suur osa pikaajaliselt töötuid liigub pigem mitteaktiivsusesse kui tööturule tagasi, tingides sageli passiivset kohanemist võimaldavate sotsiaaltoetuste suurendamise vajadust.
See kinnitab veelkord vajadust omada võimalikult täpset
infot nende inimeste kohta, kes on Eestis jäänud pikaajaliselt töötuteks, et leida võimalusi riskirühma kuuluvate isikute aktiivse arenguvõime sihipärasemaks toetamiseks ning paljudes arenenud turumajandusega riikides laialt levinud nn õpitud abituse sündroomi kiire leviku pidurdamiseks Eestis.
Analüüsist selgub kes on pikaajalised töötud.
Peamisteks isikutunnusteks, mille võimalikku mõju inimese tööhõive seisundi muutumisele tööturul on püütud hinnata, on inimese sugu, vanus, rahvus ja haridus.
Teiste riikide uuringute alusel võib üldistavalt öelda, et reeglina on tõenäosus jääda pikaajaliselt töötuks meestel mõnevõrra suurem kui naistel, samuti on see oht suurem
vanematel tööjõu hulka kuuluvatel inimestel.
Pikaajaliselt töötuks jäänud naised liiguvad sageli mitteaktiivsusesse, leides vajalikku rakendust
väljaspool tööturgu (näiteks hoolitsemine pereliikmete eest). Mehed üritavad töötu seisundist leida rohkem väljapääsu liikudes uuesti tööhõivesse.
Erinevused pikaajaliste töötute haridustasemetes on vähem olulised. Enamikes tööjõu-uuringutes on siiski leitud, et madalama haridustasemega inimesed on kauem töötud, kuid need
erinevused on suhteliselt väikesed. Samuti on teistes riikides tehtud uuringud näidanud,et mitmed teised isikutunnused (näiteks tervis, rahvus jm) võivad mõjutada pikaajaliselt töötuks jäämise tõenäosust.
Enamikes Euroopa Liidu riikides kuuluvad pikaajaliselt töötute hulka rohkem naised kui mehed. Pikaajaliste töötute analüüs Euroopa Liidu riikides, tuginedes Euroopa
Liidu majapidamispaneeli andmetelele, näitas, et noored (16–24aastased) ja vanemad
inimesed (50–64 aastased) tunnetavad suuremat ohtu kuuluda pikaajaliste töötute hulka kui vahepealsetesse vanusegruppidesse kuuluvad inimesed.
Inimesed, kes kaotavad töö on tavaliselt madalama haridustasemega.
Haritumate inimeste osakaal
töötuse perioodi pikkuse kasvades reeglina langeb.
Uuringutest nähtub, et nii pika- kui lühiajaliste (töötuse periood on kestnud vähem kui 12 kuud) töötute hulgas on mehi rohkem kui naisi, kuid ka meeste osakaal tööjõus on
suurem (52%).
Kuni kuuekuulise töötuse perioodiga töötute seas on eestlaste osakaal
suurem, kui on nende osakaal tööjõus.
Töötuse perioodi pikenedes hakkab muulaste osakaal töötute seas ületama nende osakaalu tööjõus. Seega saab teha järelduse,
et töötuse perioodi pikenedes on muulastel tööhõivesse tagasipöördumine
mõnevõrra raskem kui see on eestlastest töötutel.