Mis siis nüüd saab? Käesolev on teine kord, kus Ameerika on silmitsi nulli alampiiriga, kusjuures eelmine kord juhtus see Suure surutise ajal. Ja just tähelepanek, et intressimääradel on oma alampiir, oli see, mis ajendas Keynesi propageerima valitsuse kulutuste suurendamist: kui monetaarpoliitika jääb teovõimetuks ja erasektorit ei ole võimalik veenda rohkem kulutama, siis peab avalik sektor majanduse toetamise rolli enda kanda võtma. Fiskaalstiimul on keinsiaanlik vastus sedalaadi surutise-tüüpi majanduslikule olukorrale, milles me praegu viibime.
Niisugune on keinsiaanlik mõtteviis, mis juhib Obama administratsiooni majanduspoliitikat - ja magevee-majandusteadlased on raevunud. Ümmarguselt 25 aastat olid nad sallinud Föderaalreservi katseid majandust juhtida, kuid keinsiaanliku mõtte täieulatuslik taassünd on midagi hoopis muud. 1980. aastal kirjutas Lucas (Chicago ülikool), et keinsiaanlik majandusteadus on nii naeruväärne, et “teadusseminaridel ei võta inimesed keinsiaanlikku teoretiseerimist enam tõsiselt: publik hakkab sosistama ja isekeskis itsitama”. Tunnistada nüüd, et Keynesil oli üldjoontes ikkagi õigus, oleks liiga alandav.
Ja nii kuulutas Cochrane (Chicago ülikool), nördinud ideest, et käesolevat langust võiksid leevendada valitsuse kulutused: “1960. aastatest saadik ei ole enam keegi kusagil kraadiõppuritele midagi sellist lugenudki. Need [keinsiaanlikud ideed] on muinasjutud, mille ekslikkus on tõestatud. Rasketel aegadel on väga lohutav pöörduda tagasi muinasjuttude juurde, mida me lapseeas kuulsime; aga see ei tee neid veel vähem ekslikuks.” (Sool- ja magevee-koolkondade vahelise lõhe sügavusest annab märku Cochrane’i võimetus uskuda, et “keegi kusagil” veel õpetaks ideid, mida tegelikult õpetatakse säärastes ülikoolides nagu Princeton, M.I.T. ja Harvard.)
Samal ajal olid soolvee-majandusteadlased, kes olid end lohutanud arvamusega, nagu hakkaks makroökonoomika suur veelahe tasanduma, vapustatud tõdemusest, et magevee-koolkond ei olnud neid üldse kuulanudki. Stimuleerimiskava vastu häält tõstvad magevee-majandusteadlased ei mõjunud õpetlastena, kes oleksid Keynesi argumendid läbi mõelnud ja leidnud need siis puudulikud olevat. Pigem mõjusid nad inimestena, kellel pole keinsiaanliku majandusteaduse sisust õrna aimugi ja kes äratavad ellu 1930. aasta eelseid eksiarvamusi, uskudes end ütlevat midagi sügavamõttelist ja uudset.
Ja Keynes ei olnud ainuke, kelle ideed näisid olevat unustatud. Nagu märkis Brad DeLong (California ülikool Berkeleys) Chicago koolkonna “intellektuaalse kollapsi” üle kurtes, on selle koolkonna praegune hoiak jõudnud nii kaugele, et täielikult on kõrvale heidetud Milton Friedmanigi ideed. Friedman uskus, et majanduse stabiliseerimiseks tuleks tegutseda pigem Föderaalreservi kaudu kui kasutada selleks valitsuse kulutusi, kuid ta ei väitnud kunagi, nagu ei võiks valitsuse kulutuste suurendamine ühelgi juhul tööhõivet tõsta. Kui lugeda üle Friedmani ideede kokkuvõtet aastast 1970, “A Theoretical Framework for Monetary Analysis” (Monetaaranalüüsi teoreetiline raamistik), on rabav näha, kui keinsiaanlikult see tegelikult kõlab.
Ja kindlasti ei võtnud Friedman kunagi tõsiselt ideed, et massiline tööpuudus kajastab tööliste tahtlikku tööpanuse vähendamist või et langused on tegelikult majandusele kasulikud. Ometi on praegune magevee-majandusteadlaste põlvkond käinud välja mõlemad väited. Nii pakub Casey Mulligan Chicagost välja mõtte, et tööpuudus on nii kõrge sellepärast, et paljud töötajad eelistavad mitte tööle minna: “Töötajatele pakutakse rahalist motivatsiooni, mis õhutab neid mitte töötama… langevat tööhõivet aitab seletada pigem tööjõu pakkumise (inimeste töötamisvalmiduse) vähenemine kui nõudlus tööjõu järele (töötajate arv, keda tööandjad peavad palkama).” Konkreetsemalt on Mulligan mõista andnud, et töölised eelistavad töötuks jääda, kuna see suurendab nende väljavaateid saada hüpoteegivabastust. Ja Cochrane kuulutab, et kõrge tööpuudus on tegelikult hea: “Meil on langust lausa vaja. Inimestel, kes terve elu Nevadas naelu toksivad, on vaja mingit muud tegevust.”
Mina isiklikult arvan, et see on jabur. Miks peaks tislerite Nevadast liikvelesaamiseks olema vaja massilist tööpuudust kogu riigis? Kas keegi saab tõsiselt kinnitada, et me oleme kaotanud 6,7 miljonit töökohta sellepärast, et neid ameeriklasi, kes töötada tahavad, on vähemaks jäänud? Kuid magevee-majandusteadlased pidid paratamatult sellesse ummikusse lõksu jääma: kui alustatakse eeldusest, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja turud täiuslikult efektiivsed, siis peabki jõudma järelduseni, et tööpuudus on vabatahtlik ja majanduslangused soovitavad.
Ent kui see kriis ongi tõuganud magevee-koolkonna absurdsete seisukohtadeni, on see sundinud eneseanalüüsile ka soolvee-majandusteadlasi. Nende teoreetiline raamistik lubab, erinevalt Chicago koolkonna omast, niihästi soovimatut tööpuudust võimalikuks pidada kui ka seda kahjulikuks hinnata. Kuid need uuskeinsiaanlikud mudelid, mis on õppekavades ja teadustöös domineerivaks tõusnud, eeldavad samuti, et inimesed on täiuslikult ratsionaalsed ja finantsturud täiuslikult efektiivsed. Et midagigi praeguse majanduslanguse taolist oma mudelitesse ära mahutada, on uuskeinsiaanid sunnitud sisse tooma omamoodi korrektsioonifaktor [fudge factor], mis selgemalt määratlemata põhjustel ajutiselt erasektori kulutusi alla tõmbab. (Just nii olen ma ise oma töös mõnel pool teinud.) Ja kui meie analüüs oma praegusest olukorrast tugineb säärasele korrektsioonifaktorile, mil määral me võime siis usaldada nende mudelite ennustusi selle kohta, kuhu me jõuda võime?
Ühe sõnaga, makro seisukord ei ole hea. Ja kuhu siis majandusteadus siit edasi läheb?
http://www.esten.ee/
