Mida peaksid poliitikategijad ette võtma? Õnnetuseks oli makroökonoomika, mis pidanuks pakkuma selget juhatust, kuidas vabalanguses oleva majandusega toime tulla, omakorda rivist väljas.
“Me oleme sattunud kolossaalsesse sasipuntrasse, olles teinud ränki vigu peene masinavärgi juhtimisel, mille toimemehhanisme me ei mõista. Selle tulemusel võivad meie võimalused jõukust saavutada mõneks ajaks - võib-olla pikaks ajaks - vett vedama minna.” Nii kirjutas John Maynard Keynes essees pealkirjaga “1930. aasta suur langus”, kus ta üritas seletada tollal maailma haaranud katastroofi. Ja maailma jõukusevõimalused läksid tõepoolest pikaks ajaks vett vedama - oli tarvis Teist maailmasõda, et Suurele surutisele viimaks lõplik punkt panna.
Miks mõjus Keynesi tõlgendus Suure surutise “kolossaalsest sasipuntrast” alguses nii veenvalt? Ja miks jagunes majandusteadus umbkaudu 1975. aasta paiku Keynesi vaadete hindamisel kahte vastandlikku leeri?
Mulle meeldib selgitada Keynesi majandusteooria olemust tõestisündinud loo abil, mis üksiti sobib ka mõistujutuks, väiksemõõdulise versiooniga neist sasipundardest, mis võivad kahjustada tervete riikide majandust. Vaadelgem Kapitooliumi künka lapsehoidmiskooperatiivi töid ja vaevu.
See kooperatiiv, mille probleeme kirjeldas 1977. aastal ühes artiklisThe Journal of Money, Credit and Banking, kujutas endast umbes 150st noorest abielupaarist koosnevat ühistut, mille liikmed olid kokku leppinud olla abiks üksteise laste hoidmisel, kui vanemad tahavad õhtul välja minna. Tagamaks, et iga paar oma õiglase osa lapsehoidmistööst ausalt ära teeb, võttis kooperatiiv kasutusele omamoodi maksutähed: paksust paberist kupongid, millest igaüks andis omanikule õiguse saada pool tundi lapsehoidmisteenust. Alguses said liikmed kooperatiivi astumisel 20 kupongi, ja grupist lahkudes pidid nad sama palju kuponge tagasi andma.
Õnnetuseks ilmnes, et keskmiselt tahtsid kooperatiivi liikmed hoida varuks rohkem kui 20 kupongi - võib-olla juhuks, kui nad peaksid tahtma mitu korda järjest välja minna. Selle tulemusel oli suhteliselt vähe neid, kes olid valmis oma maksutähti kulutama ja välja minema, samas kui paljud tahtsid ise lapsi hoida, et oma varandust suurendada. Et aga lapsehoidmisvõimalusi tekib ainult siis, kui keegi õhtul välja läheb, tähendas see, et lapsehoidmistööd oli raske saada, mistõttu kooperatiivi liikmed veelgi vähem tahtsid õhtul välja minna, mistõttu lapsehoidmistööd oli veelgi raskem saada…
http://www.esten.ee/
