Palju raskem on öelda, kuhu majandusteadus siit edasi läheb. Mis aga peaaegu kindel, on see, et majandusteadlased peavad õppima harjuma teatava segadusega. See tähendab, et neil tuleb möönda irratsionaalse ja sageli ettearvamatu käitumise tähtsust, julgelt näkku vaadata turgude tihti idiosünkraatilisele ebatäiuslikkusele ning tunnistada, et elegantsest “kõikehõlmavast majandusteooriast” ollakse veel väga kaugel. Praktilises plaanis tähendab see ettevaatlikumaid majanduspoliitilisi nõuandeid – ja vähem varmast valmisolekut lammutada maha majanduslikke turvameetmeid usus, et turud lahendavad ise kõik probleemid.
Majandusteaduse kui distsipliini loomise au omistatakse tavaliselt Adam Smithile, kes avaldas 1776. aastal “Uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”. Järgnenud 160 aasta jooksul töötati välja ulatuslik majandusteooria korpus, mille keskne sõnum kõlas: usalda turgu. Jah, majandusteadlased möönsid, et teatud juhtudel võivad turud alt vedada, kusjuures olulisim neist juhtudest seostus niinimetatud välismõjudega – kulutustega, mida inimesed teistele peale sunnivad, ilma ise neid kinni maksmata, näiteks liikluse ülekoormus või keskkonna saastamine. Kuid “neoklassikalise” majandusteaduse (mis sai nime 19. sajandi lõpu teoreetikute järgi, kes viimistlesid oma “klassikaliste” eelkäijate käsitlust) põhiliseks eelduseks oli, et turusüsteemi tuleb uskuda.
Selle usu hävitas Suur surutis. Tegelikult kinnitasid mõningad majandusteadlased isegi täieliku kollapsiga silmitsi seistes veel, et ükskõik mis ka turumajanduses juhtuks, see peab õige olema: “Surutised ei ole lihtsalt kurjast,” kuulutas Joseph Schumpeter aastal 1934 – 1934! Nad annavad, lisas ta, “vormi sellele, mis peab tehtud saama”. Kuid suur osa – ja lõpuks enamik – majandusteadlasi pöördus John Maynard Keynesi tähelepanekute poole, et leida ühtaegu nii seletust toimunule kui ka lahendust tulevaste surutiste puhuks.
Hoolimata kõigest, mida te vahest kuulnud olete, ei tahtnud Keynes, et majandust juhiks valitsus. Oma 1936. aastal ilmunud meistriteoses “The General Theory of Employment, Interest and Money” (Tööhõive, intressi ja raha üldteooria) nimetas ta oma analüüsi “järelduste poolest mõõdukalt konservatiivseks”. Ta tahtis kapitalismi parandada, mitte millegi muu vastu välja vahetada. Ent ta heitis tõepoolest väljakutse kujutelmale, nagu võiks vabaturumajandus funktsioneerida ilma järelevalveta, ning väljendas erilist põlgust finantsturgude vastu, kus tema meelest valitses lühiajalistele arvestustele rajatud spekuleerimine ega pööratud kuigivõrd tähelepanu majanduse põhinäitajatele. Ja ta kutsus valitsust aktiivselt sekkuma – raha juurde trükkima ning vajaduse korral ohtralt ühiskondlikele töödele kulutama – et majanduslanguste ajal võidelda tööpuudusega.
Oluline on aru saada, et Keynes tegi märksa enamat mõne julge väite väljahõikamisest. “Üldteooria” on teos täis tihedat süvaanalüüsi – analüüsi, mis veenis oma aja parimaid noori majandusteadlasi. Ometi on majandusteaduse ajalugu viimase poolsajandi vältel suuresti kujutanud endast keinsiaanlusest taganemise ja neoklassitsismi juurde tagasipöördumise lugu. Alguses juhtis neoklassitsistliku teooria taassündi Milton Friedman Chicago ülikoolist, kes juba 1953. aastal kuulutas, et majanduse tegeliku toimimise kirjeldamisel töötab neoklassitsistlik majandusteadus piisavalt hästi, et olla “niihästi äärmiselt viljakas kui ka väga usaldusväärne”. Aga kuidas jääb surutistega?
Friedmani vasturünnak Keynesile algas monetarismi nime all tuntud doktriiniga. Monetaristid põhimõtteliselt ei vaidlustanud seisukohta, et turumajandus vajab teadlikku stabiliseerimist. “Tänapäeval oleme me kõik keinsiaanid,” ütles Friedman kord, väites küll hiljem, et teda olevat tsiteeritud väljaspool konteksti. Kummatigi väitsid monetaristid, et surutiste vältimiseks piisab valitsuse sekkumisest väga piiratud ja kammitsetud vormis – nimelt keskpankade juhendamisest, et need hoiaksid riigi rahavarud, ringluses oleva sularahahulga ja pangahoiused ühtlaselt kasvamas. Kuulus on Friedmani ja tema kaastöölise Anna Schwartzi väide, et oleks Föderaalreserv oma tööd korralikult teinud, siis poleks Suurt surutist toimunud. Hiljem väitles Friedman veenvalt selle vastu, et valitsus teeks mis tahes tahtlikke pingutusi tööpuuduse vähendamiseks allapoole selle “loomulikku” taset (milleks praegu peetakse Ühendriikides umbes 4,8 protsenti): ülemäärane stimuleerimispoliitika, ennustas ta, kutsub esile inflatsiooni ühes kõrge tööpuudusega – ennustus, mida kinnitas 1970. aastate stagflatsioon, suurendades nõnda tugevasti Keynesi-vastase liikumise usaldusväärsust.
Viimaks aga läks Keynesi-vastane kontrrevolutsioon tublisti kaugemale Friedmanigi seisukohtadest, mis tema järelkäijate väidete kõrval hakkasid paistma suhteliselt mõõdukaina. Finantsökonomistide seas asendas Keynesi põlglikku käsitust finantsturgudest kui “kasiinost” “efektiivse turu” teooria, mis kinnitas, et kättesaadava informatsiooni põhjal määravad finantsturud varade hinna alati õigesti. Samal ajal heitsid paljud makroökonomistid Keynesi majanduslanguste käsitamise raamistiku hoopis kõrvale. Mõned naasid Schumpeteri ja teiste Suure surutise apologeetide juurde, vaadeldes surutisi healoomulise nähtusena, osana majanduse kohandumisest muutustega. Ja isegi need, kes päris nii kaugele minna ei tahtnud, väitsid, et igasugune katse majanduslangusega võidelda teeks rohkem halba kui head.
Mitte kõik makromajandusteadlased ei soovinud seda teed minna: paljudest said uuskeinsiaanid, nagu nad end nimetasid, kes uskusid endiselt valitsuse aktiivsesse rolli. Ometi jagasid nemadki enamasti kujutelma, et investorid ja tarbijad on ratsionaalsed ning et üldiselt paneb turg asjad õigesti paika.
Muidugi oli neist suundumustest ka erandeid: üksikud majandusteadlased vaidlustasid ratsionaalse käitumise eelduse, seadsid küsimärgi alla usu, nagu võiks finantsturge usaldada, ja osutasid laastavate majanduslike tagajärgedega finantskriiside pikale ajaloole. Kuid nemad ujusid vastuvoolu, suutmata saavutada erilist edu võitluses kõikeläbiva ja – tagantjärele tarkuses – rumala rahuloluga.
