Majanduskasvu näitajad üle maailma jäävad tõenäoliselt tagasihoidlikuks.

Eelmise perioodi globaalsed makromajanduslikud näitajad olid üksikuid erandeid arvestamata üsna negatiivsed ning keskpangad ja teised institutsioonid kärpisid kasvuprognoose.
Kolmas kvartal 2011 oli ka aktsiaturgudele väga sünge.Toimus aktsiate allamüümine, kus ei arvestatud ettevõtete fundamentaalset väärtust ega potentsiaali - enamike investorite eesmärgiks oli maksku mis maksab oma positsioone aktsiaturgudel vähendada. Kuigi majanduskasvu näitajad üle maailma jäävad lühikeses ja keskpikas perspektiivis tõenäoliselt tagasihoidlikuks,paljudel juhtudel on valimatu müümise käigus rahaks tehtud ka kõrge potentsiaaliga aktsiad, mis on nüüdseks saavutanud pikaajalise investeerimishorisondiga investorite jaoks väga atraktiivse hinnataseme.
Venemaa turg kannatas tugeva allamüümise tõttu, kukkudes septembris 16,1%; Trigon Venemaa Top Picks Fond langes mõnevõrra vähem, 15,0%. Trigon Arenevate Turgude Agrisektori Fond kannatas jätkuvalt Hiina turu allamüümise tõttu ja kaupleb nüüd vaid 5,5x 2011. aasta oodatud kasumil. Türgi turg tõusis septembris veidi, kuid kaupleb aasta algusega võrreldes ikka veel rohkem kui 25% madalamal tasemel.
"Troika" (IMF, Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon) pingutused Kreeka võlakriisi lahendamiseks ei avaldanud investoritele muljet: Kreeka võlakirjade tootlus tõusis septembris järsult. Võlaturgude hinnatasemed osutuvad sellele, et Kreeka katkestab vähemalt osaliselt maksed võlakirjade omanikele ning Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) laenamisvõime suurendamine ja muud sarnased meetmed lükkavad vaid vältimatut pankrotti edasi.
Toorainete hinnad olid samuti septembris languses nagu enamik varaklasse ja USDA teatas, et praegused toiduvarud on mõnevõrra suuremad kui eelnevalt kardeti. Maisi, nisu ja soja hinnad kukkusid kuu jooksul umbes 20%. Üldiselt on varude tase endiselt madal ja stabiilne nõudluse kasv lükkab need tõenäoliselt veel madalamale.
Samas toiduained maailmas on pidevalt kasvava nõudlusega.
Heitlik hinnatõus. Aastail 2000-2005 kallines toit Eestis vaid 2% võrra enam kui Euroopa Liidus: vastavalt 20% ja 18%. Aastail 2006-2008 lõid toidu hinnad maailmaturul rekordeid, ELis reageeris toit sellele 13% kallinemisega, Eestis koguni 30%ga. 2009. aastal odavnes toit Eestis 7%, ELis 1%. Mullu läks maailma toiduturul taas tormiseks, mis põhjustas Eestis toidu 12%, ELis aga 3% kallinemise. Maailmaturu ebakindlus ja heitlikkus justkui soosib Eestis hindade ülespoole kihutamist. Toiduainete pakkumisahel on mitme kanali kaudu avatud väliskeskkonnale. Tootja võib valida, kas müüa oma toodangut eksporditurule või siinsele töötlejale. Töötleja saab osta sisendi välismaalt või kohalikult tootjalt ning müüa oma toodangu kodu- või välisturul. Püramiidi tipus olev turustaja aga valib kodu- ja välismaal toodetud kaupade hulgast. Välisturule müügi suurenemine põhjustas hinnatõusu aastatel 2006-2008 ning 2010. Viimasel juhul kasvas nii valmistoodangu kui ka teravilja ja toorpiima väljavedu välismaale. See on kindlasti üks põhjus, miks hinnad Eestis jõulisemalt muutuvad.
Maailmaturul toimuva ülekandumine Eesti toidu letihinda võtab aega kuni pool aastat. Piima- ja pagaritooted kallinesid märksa enam kui tootmissisendid, seda eelkõige 2006.-2008. aastal. Seega on pakkumistegurite kõrval mängus ka nõudluse mõjurid. Toiduainete pakkumisahela konkurentsitihedusele ei saa hinnangut anda suvalise hetkeseisu põhjal. Ajapikku on siiski esinenud konkurentsile rohkem valgust heitvaid olukordi. Juurdehindluste suurendamist aastail 2006-2008 võib kirjeldada tööstusharu enesedistsipliini nõrgenemisena, mis valmistas pinda ette järgnevaks languseks. Toiduainete pakkumisahelas toimib konkurents nii ühel tasandil kui ka tasandite vahel. Välisturule müümise võimaluse paranedes kasvab töötleja jõud hinnaläbirääkimistel kaupmeestega, ja vastupidi. Seda vastupidist olukorda ilmestab 2009. aasta, mil langesid mitme põhitoiduaine letihinnad, kuid mitte maailmaturu taktis. Kaupmeeste juurdehindlused püsisid visalt, andes märku mitte just väga tugevast konkurentsist. Hinnalangus toimus pigem tootja ja töötleja arvel. Rahvusvaheliste võrdluste järgi on me jaekaubanduse turg koondunud. Konkurentsitiheduse lakmustestiks kujuneb Tallinna müügimaksu kadumine - konkurentsitihedal turul peaks see kohe hindade languse kaasa tooma.
Juurdehindluste suur kõikumine näitab pakkumisahela eri tasandite jõujoonte muutumist ja pikaajalise tasakaalu puudumist turul. Ebakindlus tasuvuses võib majandustegevust pärssida. Tugevad pinged pakkumisahelas sunnivad uusi välisturge otsima. Nende leidmisel võivad hinnad lühiajaliselt lakke karata. Omavahel piima-, teravilja- ja lihatooteid võrreldes tuleb viimasel konkurentsivõitluses kõige enam impordiga rinda pista. See seletab lihatoodete juurdehindluse väiksemat kõikumist. Kuigi välismaine konkurents teeb elu siinsel tootjal ja töötlejal kibedaks, on see hinnastabiilsuse saavutamisel abiks. Siinsete hinnastamis otsuste mõistmisele aitaks kaasa parem infolevi peamistel Eesti ekspordi sihtturgudel toimuva kohta.
Konkurentsi kohta kaudselt signaale andvaks olukorraks võib pidada eelmisel aastal ühe tootja väljaütlemist meedias, et leivaliidus arutletakse hinnatõusu üle. See olukord annab alust kõhklusele, kuivõrd kasutatakse ära vabale konkurentsiturule iseloomulikku jõudu, mida pakub esmategutseja kahju nime all tuntud nähtus - esimesena hinda tõstnud ettevõte seisab silmitsi turuosa kaotusega. Kui kõik tõstavad hinda koos, on esmategutseja kahju piiratud.
Enesedistsipliinil on tõusuruumi. Analüüsi autorid ei jaga arvamust, et toiduainete pakkumisahelat või selle osi tuleks praegusega võrreldes täiendavate regulatsioonidega koormata. Eesti majanduse areng näitab, et turg on toiminud jõukuse loomise tõhusa vahendina, selle jätkumises pole alust kahelda. Usume, et pakkumisahelas on enesedistsipliinil endiselt tõusuruumi, sellest võidaks nii turuosalised kui ka tarbija.